Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk

"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]

Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]

Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]

Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"

Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.

Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine

"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.

25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.

[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]


Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.

Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.



Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.


(Memuaarid jätkuvad..)

Salme memuaarid, 12. osa: pääsemine Siberist

"12. november 1955 – elu oodatuim tund!
Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):



Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.

Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.

30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.

4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.

Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)

Salme memuaarid, 11. osa: veel viimane aasta Siberis...

"Siberi kliimast ka veidi. Talved on pikad ja külmad, oktoobrist maini. Külmakraade vahel isegi üle 40*C. Palju lund, lumetormid, nn buraanid.
Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.

Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]

Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.

1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.

Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.

Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!

Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!

Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)

Salme memuaarid, 10. osa: oma maja ostmine, Stalini surm ja spordivõistlused

"Et saada rahulikumat elu, ostsime koos pr Avestikuga endile hüti, kumbki meist maksis 200 rubla ja olime “majaomanikud”.
Esimesel hommikul ärgates saime suure ehmatuse osaliseks, seintel jooksid lutikad, need jäidki meie koduloomadeks kuni siberiaastate lõpuni. Meie nn maja oli väike osa suuremast barakist, umbes 15 m2, kõrgus 1,8 meetrit, ukseava oli nii madal, et sisse-välja minnes tuli tublisti kummardada, väike puupliit. Lae toeks oli kaks 30 cm läbimõõduga palki. Kaks aknakest, 50x70 cm. Seinad ja lagi lubjatud, põrand isegi laudadest. Vihmavesi jooksis tuppa, sest katus oli lauajuppidest tehtud.
Kõrvaltoas elasid poolakad, järgmises venelased, viimases ukrainlased. Maja juures oli isegi väike aiamaa, sellele panime labidaga ämbritäie kartuleid maha ja ilma mingi väetiseta kasvasid sügiseks suured kartulid.
[Siin on pilt sellest majast, tehtud küll pärast Salme lahkumist. Temapoolne pildiallkiri: Minu hütt, see eraldi osa pika baraki küljes, pildistatud pool aastat pärast minu äratulekut, kui polnud remontijat, aga minu pandud taba on veel korralikult ees!]

25. juulil 1952 oli meil ees jälle kolhoosisaatmine, minna tuli ka minul. Seekord hakkas see heinateoga ja septembris läks vilja tuulamiseks, laadimiseks, ja pääsesime sealt alles 20. oktoobril, kui juba paks lumi oli maas ja mitu kraadi külma, seega kokku veetsime kolhoosis 3 kuud.
Vilja koristamine läks isegi sellise absurdini, et keppidega kangutasime viljakõrsi lumest välja, pool päeva tegime sellist jaburdust, siis keeldusime kategooriliselt. 250 ha viljapõldu jäi lume alla. Seekord kolhoosist meile mingit tasu ei makstud, peale kehva söögi, aga töökohast maksti 3 kuu eest 218 rubla, seega 72 rubla kuus, hea seegi!
Tööl olin ikka OKC-is. Vahel tegin naelu, vahel olin koristajaks, kütjaks, valvuriks, nii nagu ülemustel parasjagu vajadus oli.

6 märtsil 1953 levis teade, et Stalin on surnud. 3 päeva olid koolid suletud, samuti kino, tänavatel olevatest valjuhäälditest tuli ainult leinamuusikat. Siis aga läks elu jälle vanaviisi edasi.
1953. aasta suvel toimusid meie kullalinnas, Balahtsinis, ülerajoonilised spordivõistlused, mis pakkusid meilegi vaheldust. Kolm päeva järjest, kergejõustik, võrkpall ja korvpall. Meie linnast ei võistelnud ükski eestlane, aga teisest kullalinnast nimega Kommunaar oli isegi kolm eestlast: kaks noormest ja üks tütarlaps. Ülo nimeline eestlane oli Kommunaari jalgpalli meeskonna väravavahina väga tubli, nad võitsid mängu.
Ja ulle üllatusena oli see ainuke naissportlane Pärna Eha, kes oli 1946-47 Saulepis minu VII klassi õpilane! Milline rõõm oli üle nelja aasta näha tuttavat kodukandist, kellega ühised tuttavad ja ühised mälestused ning nii ei taha meie meenutustel olla lõppu. Ta ööbis minu juures ja need kolm ööd me aina jutustame. Jäime sellest saadik kirjavahetusse. Neil Kommunaaris olevat olnud eestlastest noori 50 ringis. Tegelesid isetegevusega, oma orkestergi oli olemas ja isegi rahvatantsurühm.
Meie linnas oli ainult Hanso Unol viiul ja hr Põdersonil mandoliin, mida nad mõlemad väga hästi mängisid, sest Uno töötas enne Siberit Estonia teatri orkestris. See külaskäik äratas ka meid tardumusest ja hakkasime vahetevahel klubis tantsimas käima. Kinos käisime päris tihti. Vahel külastas meid ka Abakani (meie oblasti pealinn) teater.

1953. aasta sügisel lubati meist esimene eestlane Krasnojarski instituuti õppima: Mesila Õilme, kes kevadel lõpetas meil keskkooli. Rõõmustasin koos Õilmega, et ta siit mägedevanglast esimesena pääses.
Sel suvel saadeti mind ainult kolmel nädalavahetusel kolhoosi heinale ja septembris üks nädal viljakoristusel.

22. novembril 1953 suri pr Laanemets vähki. Tegime kuuse- ja seedriokstest ilma mingisuguse kõrvalkaunistuseta ilusad pärjad ja kõik meie siinsed eestlased käisime teda ära saatmas. Mina elasin tema ja ta kahe lapsega 3 esimest aastat ühise perena, seetõttu olin ma eriti kurb. Tema 10-aastase tütre saatsime juba 1952 juunis lastekodusse, sest ema oli pidevalt haiglas ja 15 aastane poeg sai tööle puidutsehhi. Õnneks vabastati nende isa 1953 märtsis ennetähtaegselt laagrist, nii et ta sai pool aastat enne naise surma olla talle ja pojale toeks. Aasta hiljem suri aga hr Laanemets ise kopsupõletiku tagajärjel.

(jätkub...)

Salme memuaarid, 9. osa: perenaise amet, ehitustöö, kolhoositöö, kasuemaks olemine

"1951. aasta kevadtalvel oli ajalehtede jutu järgi poliitiline taevas väga ärev, see andis meiesugustele taas lootust koduradadele pääseda. Ema ja Laine saatsid mulle kogu aeg banderollis ajalehti. Kirjade sisu oli sellest saadik ettevaatlikum, kui neid hoiatasime, et see meie saatust võib karmistada, kui nad kirjutavad, mida mõtlevad, ja igati meid lohutada püüavad.
Muide, kullalinnas oli alaline kino ja seda luksust me vahetevahel kasutasimegi, kui näidati välismaa filme. Mõnele meist saadeti kodumaalt ka ajakirju, need käisid siis käest kätte, kuni kõigil oli loetud. [Epp: praegu seda üle lugedes tuletanj meelde, kuidas Salme alati ajakirju-ajalehti pärast lugemist kellelegi teisele tahtis edasi sokutada, see komme oli tal ilmselt Siberist saadik veres.]
Oli ka kohalik raamatukogu. Raamatuid sai laenutada komandandi tõendiga, lisaks oli vajalik töötõend. Veendusin selles omal nahal, kui läksin ainult komandandi tõendiga, ei antud mulle ühtki raamatut. Siis palusin oma töölkäivaid sõbrannasid mulle raamatuid tuua.

Seda nn perenaise ametit leskmehe peres pidasin pool aastat, 1950. aasta novembrist kuni 1. juunini 1951. a. Oleksin seal kauemgi olnud, aga härra Jakovlev tegi mu elu võimatuks. Juba varsti pärast nende juurde kolimist hakkas ta mind nii öelda võrgutama ja endale naiseks paluma ning kui see heaga ei õnnestunud, siis hakkas kiusama ja mõnitama.
Kolisin proua Laanemetsa juurde tagasi. Linda oma emaga ostsid 1951. a. märtsis endile 700 rublaga väikse majahüti: tuba ja köök, kokku umbes 20 m2. Nii et meil neljakesi, pr Laanemets, Ahto ja Tiina ja mina, oli nüüd päris lahe elamine oma 15 m2 peal.
Juuni keskel õnnestus mul OKC-I kergele tööle saada, mägedesse ühte onni koristajaks ja valvuriks, kus mõned ehitustöölised ajutiselt elasid. Seda looduslapse elu sain nautida ainult poolteist kuud, siis kamandati jälle linna tagasi. Seal pandi mind ränkraskele ehitustööle: mu tööks sai 1,5 m sügavuste aukude kaevamine ja pottsepa abistamine, segu tegemine ning ämbritega meistri kätte tassimine.

Õnneks saadeti mind sealt peagi, septembri alguses kolhoosi kartuleid võtma, see oli tublisti kergem töö. Kartulivõtt toimus küllalt moodsalt, sahaga aeti vaod lahti, aga edasine töö toimus kümne küünega. Esimese päeva õhtuks polnud küüsi enam olemas, teise päeva õhtul olid sõrmeotsad villis ja kolmandal päeval oli võimalik ainult rusikatega mulda kraapida. Kindaid polnud kusagilt võtta. Sedasi virelesime seal 2 nädalat. Ööbisime klubi põrandal põhkudes, ilma lahti riietamata. Söögi keetsime ise, kartuleid oli priitumalt, üle päeva toodi piima ja isegi liha. Leiva ostsime ise.

Pärast kartulivõttu olin jälle ehituste juures tööl. Kuni maa ei olnud veel läbi külmunud, tagusime kirkaga mulla lahti, siis labidaga tõstsime kanderaamile ja kahe vahel kandsime mulla välisvundamendi soojustuseks. See ei olnud väga raske töö. Kui päris külm ja lumi tulid, siis sain ühiselamus koristajaks ja ahjukütjaks, see oli väga mõnus töö.

Aga kergele tööle vaatamata jäin iga päevaga hädisemaks, küllap eelnevad rasked perioodid lõid nüüd talvel välja. Peavalud, alaline palavik, jõuetus. Kergemal kujul vaevasid need hädad mind juba küüditamise ööst saadik ja õige diagnoosi sain alles palju aastaid hiljem pärast kodumaale pääsemist 1956 aastal. Mu haiguseks, nagu hiljem selgus, oli türetoksikoos (kilpnäärme ületalitus).
Ka proua Laanemets haigestus ja järgmise poolteise aasta jooksul oli ta rohkem haiglas kui kodus. Tal olid valud terves kehas. Järgmise aasta novembris viisimegi ta kolmandana Siberi mulda.
Tema 14 aastane poeg Ahto ja 9 aastane tütar Tiina olid ema haiguse ajal minu hooldada, sest elasime ju koos. Kaasmaalased abistasid meid toiduga, eriti helde oli proua Nuude, tema sai kodumaalt hästi palju pakke. Meie komandandi korduvate nõudmiste peale vabastati laste isa ennetähtaegselt laagrist ja jõudis pool aastat enne abikaasa surma meie juurde. Aga ka tema oli parandamatult haige ja suri aasta hiljem. Siis komandant organiseeris Tiina lastekodusse, mis asub rajooni keskuses. Ahto sai elukoha ühiselamus ja tööle puidutöökotta, 15 aastase poisikesena.

Mina käisin 1952. aasta alguses korduvalt arsti juures, röntgenis, arstlikus komisjonis. Sain teada, et mul oli kopsus tume koht ja süda ka laienenud. Olin poolteist kuud haiguslehel, aga see e Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto.est oli koduseid töid küllaga, seoses mu kasulapsega (Ahtoga).
Märtsi alguses 1952 läksin jälle tööle, abitööliseks ehitusel. Laste ema (kes siis veel elas) sai aprilli lõpul haiglast koju, mis mulle oli suureks kergenduseks."

Lõppu ka üks foto. "Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto."



(jätkub)

Salme memuaarid, 8. osa: töö kullaotsijana ja sügistöödel

Algatuseks üks pilt Salmest, kahjuks ma ei tea, on see tehtud Siberi ajal või enne seda.



"Jaanuaris [Epp: ei saa aru, kas ta räägib siin aastast 1950 või 1951] öeldi mulle, et pole kerget tööd enam anda. Naelte tagavara oli juba suur ja koristajaks sai kohalik naine. Sellist tööta olekut pidin taluma pool aastat, kuigi iga nädal käisin mitu korda komandatuuris tööd palumas.
Juuni lõpul aga õnnestus saada väga huvitav töö: nn. kullaotsija. Koos Hanso Ainoga meile see töö anti. Tööriistadeks olid meil kirka, suur haamer, hästi suur peitel ja väike luud. 30–40 Kaug-Ida üliõpilast koos 4 geoloogiga olid eelnevalt teinud luuret, kaevanud mäekülgedele kraavikesi. Meie tööks Ainoga oli neist kraavidest võtta proove, taguda kivide küljest tükikesi ja igast kraavist võetud proov eraldi väiksesse riidekotti panna koos lipikuga - seletusega, millisest kraavist proov on võetud.
Õhtuks kogunes selliseid kotikesi paarkümmend, igas ühe kilo jagu proove. Kõik kotikesed tuli seljakotis tassida kontorisse ja sealt edasi viidi need hobuste seljas kuhugi laboratooriumisse uurimisele. Nii püüti selgitada, kas on mõtet sinna uut kullakaevandust rajada.

Seda huvitavat tööd lubati meil teha ainult üks kuu, siis saadeti meid kaheks kuuks, 9. augustist kuni 7. oktoobrini umbes 150 km kaugusele Stalini nimelisse kolhoosi sügistöödele. Tööks oli peamiselt nisu tuulamine, kuivatamine ja laadimine autodele. Tööpäevad kestsid enamasti 17 – 18 tundi, ka öövahetused. Ööbimiseks oli umbes 30 inimesele armetu hütt keset välja, milles kahekordsed puunarid, osa inimesi magas ka pööningul. Söögiks oli hommikuti tükk leiba, ~200 grammi, ja kruus leiget vett, nimeks tee. Lõuna- ja õhtusöögiks oli päevast päeva ühesugune supp, vesi ja kartulid ning veidi rasvaollust.
Kolhoosi suurus olevat olnud 1100 ha. Maastik sarnanes stepiga, ei ühtki puud, niikaugele kui silm näeb, ei veeojakest, ei ühtki maja peale meie onni.
Pesemisvõimalused olid väga kehvad, selle tulemusena saime jälle täid nii riietesse kui juustesse.

Oktoobri alguses läks väga külmaks ja lumi sadas maha, see päästis meid kolhoosiorjusest. Tasuks saime sealt 100 kilo nisu, mis meiega koos Balahtsini sõidutati. Olime räbalais, mustad ja nälginud. Balahtsinis oli õnneks korralik saun ja sinna me kohe tormasime. Nisu saime ära jahvatada, 100 kilo jahvatamise eest võeti 20 rubla ja 6 kilo jahu ning küüdimehele veel 15 rubla. Jahu oli küll koos kliidega, aga sepik tuli sellest ilmatu hea, seda tegime nüüd mitu korda nädalas ja osa isegi müüsime oma saatusekaaslastele.

Edasi läks jälle suureks tööotsimiseks, aga tulemusteta. Hädavariandina läksin novembri lõpul teenijaks-perenaiseks. Nimelt novembri alul suri pr Jakovlev. Nutsime valusaid pisaraid, mattes jälle ühe meie kaasmaalastest Siberi mulda. Leinama jäid abikaasa koos 4aastase tütrepojaga ja veel nendega kokku elama jäänud hr Põderson, kes küüditati laagris oleva poja pärast. Tema naisel õnnestus Eestisse jääda. Mehed käisid tööl, mina olin poisiga kodus, käisime poes toitu ostmas, tegin süüa ja kõiki majapidamistöid. Esimest korda elus keetsin lehmaudarast suppi, mida härrad minult nõudsid. Minu suust see küll alla ei läinud, vintske ja veniv, aga härrad sõid küll. Pärast naise surma hakkas härra Jakovlev järjest enam viina tarbima ja selle võrra jäi toiduraha vähemaks. Ta müüs ära abikaasa õmblusmasina, sõrmused ja käekella."

(jätkub...)

Salme memuaarid, 7. osa: Siberi elu jätkub, veel üks kolimine ja kirjavahetusest

Siia illustratsioon ka: Salme koos sõpradega, ma ei tea paraku, kes pildil on, leidsin selle kord mamma fotokarbist, ja lihtsalt oletan Salme vanuse järgi, et pilt on Siberis tehtud. Salme on paremas ääres.


"17. septembrist 1949 kuni 1. jaanuarini 1950 on mu päevikus tühi leht. Selle seletuseks on 1. jaanuaril kirjutatud: kõik päevad on olnud äravahetamiseni sarnased, hallid, tühjad, kurvad, taon ja lõikan traati, pühin ja põletan höövlilaaste.
Vana-aasta õhtul 1949 kogunesime Mahlapuude juurde, et koos esimest uut aastat Siberimaal vastu võtta. Igaüks võttis söögipoolist kaasa. Kell 12 pani pererahvas jõulupuul küünlad põlema, tõusime püsti, laulsime Eesti hümni ja teisi isamaalisi laule. Paljudel veeresid silmist pisarad, eks oli see meil kõigil kurvim aastavahetus seniolnuist.

Jaanuari keskel oli meil Lindaga järjekordne elukoha vahetus, samuti Laanemetsa perel. Senine elamine oli meil kullalinna peatänaval, igati korras majas, see oli meiesugustele liiga hea. Uus elupaik sai olema äärelinnas, mäeveerel, madal ja viltune barakk, ka seestpoolt kõik viltu, seinad ja uksed ja aknad. Saime baraki keskmise korteri, mis koosnes ühest toast, umbes 15 m2, ja köögist, umbes 5 m2. Ahju uues kodus polnud, aga pliit andis hästi sooja.
Naabriteks olid meil ühel pool kalmõkid, teisel pool venelased. Kuulu järgi elasid siin kullalinnas üle kahekümne erineva rahvuse, kõik Nõukogude Liidu rahvused, lisaks sakslased, poolakad, isegi hiinlasi oli.

Insener Raud koos prouaga viidi Abakani ja lubati erialast tööd, oli ta ju Eesti põlevkivitööstuse rajaja. Abakan on Hakassi autonoomse oblasti keskus, üle 70 000 elaniku. Esialgu oligi ta saanud tööd kaevanduste keskkontoris, aga mingi valekaebuse tagajärjel hoopis arreteeriti ja sellest saadik ei olnud temast enam mingeid teateid. Ka tema proua kadus nagu maa alla.

Uues kohas, mäeveerul oli meil vee hankimisega suur probleem. Tuli ronida peaaegu pool kilomeetrit mäkke, seal kivide ja põõsaste vahel olid augud, kust allikad maapinnale jooksid, sealt väikese kruusiga tõstes sai umbes poole tunniga ämbritäie vett, pikk naistesaba seisis kogu aeg järjekorras.


1950. aasta veebruaris kutsuti mitu eestlast südaööl komandatuuri ülekuulamisele, sellepärast arvatavasti öösel, et suuremat hirmu tekitada. Mind ei kutsutud. Süüks pandi neile riigivastaste kirjade kodumaale saatmine, väljavõtted meie kirjadest vene keelde tõlgituna olnud komandandilaual, nagu “valged orjad punases paradiisis”, “vaikus enne tormi” jne. Eriti kuri oldud Ernesaks Vaikega, tema kirjadest olnud hulga väljavõtteid. Ähvardati, et see tüdruk tuleb arreteerida ja saata sinna, kust ta ei saa ühtki kirja kuhugi saata. Aasta pärast viidigi see otsus täide, ta viidi põhja erirežiimiga laagrisse. Saime talt kirja alles pärast Stalini surma.

Suure üllatusena sain 4. veebruaril 1950 esimese teate oma isalt pärast ta laagrisse viimist kahe aasta eest. See oli lihtpostkaart, võõra vene nimega, tsensuuris oli üks lause maha kraabitud. Hea, et nii palju teada sain, et ta on elavate kirjas. Kirjutasin ja saatsin kaardil olevad read kohe ka emale ja õde Lainele Estisse. Isa oli aasta varem saatnud samasuguse lihtkaardi oma õele Kasemetsa Liisale ja Liisa saatnud talle minu aadressi. Minul oli kodumaaga tihe kirjavahetus, nii sugulaste kui tuttavatega, samuti sain banderollis ajalehti ja kirjatarbeid.
Aasta alguses sain üllatusena kirja ka Sadulsepa Hugolt. Temaga polnud mul rohkem tutvust olnud, kui et minu jalgratta kadumise ajal tõi ta mind oma jalgrattaga Paadremaalt peolt koju. Kiri oli pikk, huvitav ja lootustandev, et läänetuuled võivad meid siit peatselt tagasi Läänemere kruusasele ja kadakasele rannale tuua. Eks see lootus meid aitaski vastu pidada, sest lootus on inimesele vajalik nagu õhk. Kiri oli posti pandud Pärnust, aga saatja aadressi polnud, nii et tänukirja ma talle saata ei saanud.
Kirjavahetuses olin ka Naabri Vello ja samuti Õhu külast Taltsi perega. Nad küüditati Novosibirski oblastisse. Ka mina olnuksin nendega koos, aga et ma ajutiselt Tallinnas elasin ja õppisin, siis viidi mind koos tallinlastega. Vello kirjad olid optimistlikud, soovitas püstipäi ja hambad risti kannatada, sest eestlane paindub, aga ei murdu.

4. märtsil oli meie elus huvitav seik. Komandandi juures meie iganädalasel märkimisel anti meile kõigile käsk kirjutada oma eluloo kirjeldused - et kella viieks olgu kõigil toodud! Imestama pani see, et kästi kirjutada eesti keeles, ainult nimi nii eesti kui ka vene keeles. Tähendab, neid oli vaja Eestis. See andis meile jälle lootust ja usku, ehk lastakse meid ometi vabaks.

Märtsi lõpul kirjutas Naabri-Vello, et Pärnselja Miki põgenes nende juurest ja jõudiski Eestisse. Ja meil juhtus selline uudis, et saabus Linda ema, kes siiani oli ka Novosibirski oblastis nagu kõik Läänemaalt küüditatud. Hea seegi, et perekondi kokku lubati. Ka Ülemaantee Heinol toodi ema, isa ja õde Novosibirski oblastist siia.

(jätkub)

Salme memuaarid, 6. osa: Siberi elu jätkub kullakaevanduses

...eelmine osa katkes seal, kus eestlased jagati ära kohalike kullakaevanduste vahel.

"Širast sõitsime veoautodel 70-80 km mägedevahelises orus. Ajuti kerkisid järsud kaljuseinad püstloodis päris teeveerest, teisel pool teed aga voolas jõeke. Taamal kõrgusid igilumega kaetud mäed, need olevat olnud kuni 3 km kõrgused.

Ja siis jõudsime nagu muinasjutu maailma – korrektsed majad, hästi riietatud puhtad inimesed, üle mitme kuu nägime jalgratastel sõitvaid inimesi. Meid viidi koolimajja, saime kaks tuba, needki olid korras ja puhtad. Saime endid pesta ja siis viidi meid sööklasse. See oli lausa luksuslik – akendel ja ustel punasest sametist eesriided, laudadel valged linad, seina ääres pottidega lilled, seintel maalid, olime nagu tagasi kodumaal. Lauale kanti kolmekäiguline õhtusöök: nuudlisupp kartulitega, riisipuder lambalihaga, paks kissell. Ei suutnud imestada, miks meile selline vastuvõtt korraldati, justnagu vabanduseks eelneva kolme ja poole kuulise nälgimise eest.

Järgmisel hommikul viidi meid sauna, riided olid samal ajal “täisaunas”.
Pärast sauna toimus arstlik komisjon. Kaevuriteks valiti meist ainult 6 kõige tervemat ja tugevamat: Linda, Erika, Loreida, Väino, Heino ja Olev. Ülejäänud saavad tööle OKC-i (ehitus-remonditsehh). Avanssi anti igale 50 rubla.
Siis järgnes korterite jagamine. Meie Lindaga saime tibatillukese toa, valgeks lubjatud seinte ja laega, värvimata puupõrandaga. Mööbliks tühi, laudadest põhjaga puukoiku. Laua kombineerisime ise vineerkastidest, mis olime kodumaalt pakkidena saanud. Veidi suurema toa sai proua Laanemets oma tütre ja pojaga ning kolmanda toa insenerihärra Märt Raud oma noore abikaasa Hildaga. Avar köök oli meile ühine, selles oli laud ja 2 taburetti, nelja auguga puupliit ja isegi praeahi. Küttepuid tõime ise mägedest, seal oli mahalangenud kuivanud puid külluses. Lohistasime neid nööriga mööda maad ja veeretasime koju, seal saagisime ja lõhkusime. Tööriistad laenutasime naabritelt. Peenemad puud tassisime paelaga seljas koju, vee tõime poole kilomeetri kauguselt kaevust.

Meie asula paiknes pikas kitsas orus, piki orgu korralik peatänav, selle ääres, asula keskel kahekorruseline kaevanduse kontor koos kohaliku võimuga, teised ehitised olid kõik ühekordsed. Peatänava ääres oli veel kauplus, söökla, koolimaja, haigla kahe arstiga, kultuurimaja koos kino ja raamatukoguga, komandatuur, ka mõned väikesed eramajad olid nende tähtsate majade vahele lubatud. Peatänavaga paralleelselt voolas 4-5 meetri laiune mägijõeke ja selle kaldal olid kehva välimusega majakesed ja pikad barakid. Teerajad viisid mööda mäekülge ülespoole ikka samasuguste uberikkudega. Enamik meie inimestest said kohe elupaiga neisse hüttidesse, meie kolm pere saime õnneks pool aastat elada peatänava ääres korralikus majas, siis sunniti meidki elukohta vahetama.

Kullakaevandus asus päris kõrgel mäejalamil. Mina ei töötanud ühtegi päeva kaevanduses, vaid ühel päeval läksime koos Lindaga kaevanduse šahtiga tutvuma. Vastu haigutas pimedus (igal kaevuril oli kaasas osa karbiidilamp), ümberringi ainult kalju, seinad, lagi, põrand, raske õhk. Ja töö olnud väga raske isegi kuus tundi vastu pidada.
Minule oli raske isegi maa peal vundamendikraavi kaevamine. Tervis jäi mul järjest kehvemaks, alaline väike palavik, suur nõrkus, valud kõhus, kõik toidud ajasid iiveldama. Kohalikud arstid arvasid, et kopsudest, tehti kaltsiumi süste. Viis päeva olin haiglas, prooviti paelussi välja ajada, aga ei tulnud sealt mingit ussi. Arstlikust komisjonist sain tõendi kergemale tööle, komandant aga sellist tööd ei leidnud. Augusti lõpul siiski sain kergemat tööd, tisleri töökotta koristajaks ja traadist krohvialuste naeltetegijaks. Septembri alguses olin teistkordselt mõned päevad haiglas, seekord toidumürgitus karuliha söömisest, ju oli riknenud.

17. 1949 juulil oli meil kurb päev, matsime endi hulgast esimese Siberi mulda, hr Kraini, ta oli haige juba küüditamise ajal. Ette rutates nimetan siinkohal kõiki, kes meist seitsme aasta jooksul Siberi mulda jäid. 1950 novembris pr Jakovlev (55), 1953 novembris pr Laanemets (46), 1954 oktoobris Hellen Rannamäe (39), 1954 novembris hr Laanemets, kes vabanes laagrist 1953 märtsis, nii et jõudes pool aastat enne abikaasa surma meie juurde, 1955 detsembris hr Rosenbladt (73), tema poeg vabanes laagrist ja tuli isa juurde kolm kuud enne isa surma. Kalmistu paiknes lagedal mäeveerel, ei ühtki puud ega põõsast. Lahkunu ärasaatmisel käisime alati kõik, jutlust ei pidanud keegi, ainult laulsime vaimulikke laule ja panime hauale endi tehtud seedriokstest pärjad."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 5. osa: Siberi elu jätkub

Esimene helgem päev meie trööstitus siberielus oli 16. mail 1949, kui meie onni kolmeliikmeline pere, kõik üheaegselt, saime kodumaalt esimesed rahakaardid, kõigile võrdselt 100 rubla, erinevus ainult saatjates.
Olime rõõmust keeletud, ainult silmad särasid ja näod olid naerul esmakordselt viimase kahe kuu jooksul. Ja siis veeresid silmist tänupisarad, selline kingitus oma healt Saulepi sõbrannalt Hiljalt.
Esimesed kirjad jõudsid meieni alles 10 päeva hiljem. 26. mail sain 3 kirja korraga, Lankuse Hildalt, Heinluht Hiljalt ja tädipojalt Veltman Kristjanilt. Sain kirjadest teada, et ema ja Laine pääsesid, sest Tolli Helmi viis neile 24-nda märtsi õhtul teate, et öösel tuleb küüditamine. Helmi töötas metskonnas ja sai telefonikõnedest teha sellise järelduse. Oli hea meel, et mu kõik sugulased olid sellest õudusest pääsenud. Lubasid saata mulle raha ja pakke. Hilja oligi juba paki teinud ja selle hobusega Saulepist Pärnusse posti viinud (60 km). Uskumatu abivalmidus ja ohvrimeelsus, sest olime ju ainult ühe õppeaasta koos elanud ja töötanud, enne seda me teineteist ei tundnud, seda võib nimetada tõeliseks sõpruseks!

Mu ema ja õde varjasid endid paar kuud, siis tahtsid minna Ellamaa turbarabasse tööle, aga arstlik komisjon ei lubanud neid sellisele tööle. Siis läksid nad Audru sovhoosi ja sinna saidki tööle 1. juunil 1949, täiesti puupaljastena, sest kodust põgenesid nad küüditamise ööl paari riide- ja toidukompsuga. Loomad ja vili olid järgmisel päeval kolhoosi viidud. Mööbel, kõik majakraam ja riided kohalike komnoorte poolt laiali tassitud ning ära jagatud, mis kellelegi sobis.

Meie neljaliikmeline pere oli niisiis lõhutud kolmeks, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel virelevaks osaks. Isa Komis, mina Krasnojarski lähistel, ema ja õde õnneks oma kodumaal, oma rahva keskel. Ja jumal tänatud, et neil õnnestus Eestisse jääda. Juba septembris saatsid nad mulle mitu pakki riiete ja toiduga, et külm Siberi talv üle elada. Päris esimese paki sain oma kallilt Hiljalt juba 6. juunil. Ei tea, mis oleks kodumaal suutnud nii suurt rõõmu valmistada, kui Siberisse esimene paki saamine. Oli selles nii toitu kui igapäevaseid tarbeesemeid nagu niiti, nõelu, pearätt, taskurätikud, käterätid, sukad, sokid, pluus, 2 paari pesu, kirjatarbed. Keedupott täis soolaliha, herned, oad, suhkur, seep, isegi kommid!, kõik ühe päeva ajalehed. Sel õhtul kirjutasin oma elu pikima kirja, sest millegi muuga ei olnud mul tasuda nende heade inimeste hoolt ja muret minu pärast.

22. juuni hommikul toodi komandatuurist teade: paari päeva pärast algavat meil jälle sõit. Selle vastu polnud meil midagi, viidagu meid kuhu tahes, halvemat ega hullemat ei saa kusagil olla. Mahajäänud sakslastel, ukrainlastel, kalmõkkidel olid pisarad silmis, et nad peavad sinna hädaorgu edasi jääma, meid alles 3 kuu eest toodi ja juba jälle viiakse.
25-ndal juunil algas taas meie rännak. Umbes 10 km pärast jõudsime naaberkolhoosi Polevoi, sealt lisandus meile saatusekaaslasi. Käsutati meid nelja kaupa ritta ja ei tohtinud keegi sammugi kõrvale astuda, kohe olid orjaperemehed käsitsi kallal ja ähvardasid kuuliga. Ilm oli väga palav ja õhk moskaadest (pisisääsed) paks.
Õhtuks jõudsime Tsulõmi jõe kaldale, ka seal oli juba eestlasi ees. Jäime laagrisse koguni kaheks päevaks ja iga mõne sammu järgi tehti lõkked moskaade peletamiseks. Kolmanda päeva hommikul saabus meie “valge laev”, tegelikult ilmatu suur praam.
Meid oli umbes 350 inimest. Laevasõit kestis neli päeva, öösiti seisime paigal. Ka päeval tegi praam ajuti peatusi ja lubati konvoi saatel käia kaldal asuvatest taludest toitu ostmas.

1.juulil 1949.a jõudsime Atšinskisse (linnulennult 150 km Krasnojarskist lääne pool), see oli väikeste puumajadega, sillutamata, porilompides tänavatega Siberi väikelinn. Meid laaditi veoauto kasti ja sõidutati mingisse klubisse, kõik inimesed ruumi ei mahtunud, osa jäi lageda taeva alla. Päeva jooksul anti meile kaks korda priilobi, ikka nagu laevaski anti: vesi, veidi tangu või kartuliviil või siis kapsapesuvesi. Õnneks sain tädi Liisalt paki, milles on kuivatatud liha ja kala, tangu, herneid, küpsiseid ja tööriideid.
6 päeva hoiti meid siin laagris, siis laaditi meid kõrvalolevas raudteejaamas seitsmesse loomavagunisse, mis said puupüsti täis. Vagunites hoiti hoiti meid veel üks ööpäev, siis üks ööpäev sõitu, linnulennult 200 km lõunasuunas ja olime sihtkohas, Šira raudteejaamas (asub Hakassi Autonoomses Oblastis, keskus Abakan). Siin jaotati meid mitmesse kullakaevandusse. Hiljem saime teada ka nende kaevanduste nimed: Kommunaar, sinna saadeti meist kõige rohkem, sest olevat olnud teistest suurem, siis Zarala, Priiskovoi, Bihtatsii ja Balahtsiin.



Siinkohal meie kõigi nimed ja vanus, kes viidi Balahtsiini 1949. a. juulis:
Märt Raud 72, insener; tema abikaasa Hilda Raud ~50
Julia Laanemets 45; tema lapsed Tiina Laanemets 7 ja Ahto Laanemets 12
Ida Mahlapuu 43; tema lapsed Olev Mahlapuu, 22; Ene Mahlapuu 9
Erika Sildam 25
Vaike Ernesaks 19
Johannes Põderson 53
Olga Avestik 63
Loreida Raamat 29
Alice Nei 25
preili Grünberg 70
hr Rosenbladt ~70
hr Tatar 62 ja pr Tatar ~55
hr Põldma ~50 ja pr Põldma ~50
hr Krain ~55, pr Krain 48, nende tütred Salme 25 ja Milde 21
Marta Kuub 53 ja tema poeg Väino Allan 21
Gerda Kase 54
Elmiire Joost 30
pr Mesila 45, tema tütred Selma 22 ja Õilme 16
Sergei Jakovlev 60, tema abikaasa ~55 ja tütrepoeg Ilmar 4
pr Maurer 63
Alma Ostra-Oinas 63, Eesti Vabariigi (vist sotsiaal) minister
tema tütar Aino Hanso 21, Aino abikaasa Uno Hanso 29
pr Nuude 35, tema pojad Hillar Nuude 15 ja Mati Nuude 10
Hellen Rannamäe ~35, tema poeg Rein Rannamäe 9
Heino Ülemaantee 22
Linda Nort 22
mina Salme Laanemaa 22
Kokku 46 hinge. Enam-vähem kõik Tallinnast pärit, ainult kolmekesi olime ajutised tallinlased: Linda Vigalast, Heino Jõelähtmest ja mina Varblast.

[Ja kõige lõppu ka foto Salme arhiivist, Balahtsiini linn.]

Salme memuaarid, 4. osa: Õpetajate Instituudist “Siberi Ülikooli”

Märkmeid Salme siberi-aastate päevikust.

"Tol saatuslikul 1949.a. 24. märtsi õhtul õppisime koos toakaaslasega kõige põhjalikumalt marksismi tõdesid, sest järgmine seminar oli just sel teemal. Selles õppeaines pidime olema väga täpsed ja targad, kui tahtsime instituuti edukalt lõpetada. Märtsi alguses oli meid määratud juba töökohtadele. Edukamad lõpetajad võisid ise endale kooli valida. Mina valisin Tõstamaa Keskkooli eesti keele õpetaja koha, sest see oli lähedal Varblale ja ka Pärnu oli lähedal.
Õppisime õhtul kella 12-ni ja siis läksime rahulikult magama.
Kell neli hommikul helises uksekell. Korteri peremees avas pahaaimamata ukse. Sisse astusid 3 meest, 2 vene sõjaväelast ja 1 erariides eestlane. Kontrolliti peremehe, perenaise, minu toakaaslase ja lõpuks minu passi. Minule öeldi, et pange riidesse ja tulete meiega kaasa. Istusin oma kušeti äärel ja värisesin ehmatusest nagu haavaleht. See ehmatus viis mu kilpnäärme alatiseks rivist välja. Ma ei olnud võimeline ühtki hilpu endale pakki panema. Toakaaslane aitas mul riided selga. Küsisin, kas võtan õpikud kaasa, vastati, et pole vaja. Minu küsimusele, kuhu läheme, vastati – ei tea.
Viijad sidusid mingi riidepambu ja viisid minuga koos tänaval ootavasse veoautokasti. Hiljem selgus, et selles pakis olid minu padi ja tekk ning ei ühtki muud riideeset, ei pesu, ei kleiti, ei mantlit, ainult seljas olevad riided.

Oli selge, vaikne kevadine hommik. Veoauto kastis oli enne mind üks tütarlaps, kõrvaltänavas elav, minuga koos eesti keele osakonnas õppiv Linda Nort. Olime mõlemad hirmust keeletud. Sõidutati meid Ülemiste raudteejaama ja lükati autolt trellitatud ja laudadega kinnilöödud akendega pimedasse loomavagunisse, milles mööda seinaääri olid pingid ja vaguniotstes olid kahekordsed narid.
Pidevalt toodi inimesi juurde. Keskpäeval, kui vagun oli tihedalt inimesi täis tuubitud, vähemalt 50 inimest, liikus rong Ülemistelt Arukülla. Sinna jäime järgmise päeva õhtuni. Siis hakkas rong jälle liikuma. Öösel sõitsime üle piiri, nii me oletasime, sest mööda vaguni katuseid joosti ja tulistati ning vagunitest kostis laul “Mu isamaa on minu arm”.

---

Esimest korda anti meie vagunisse vett 27-nda märtsi hommikul, 2 ööpäeva peale vagunisse toomist: 2 ämbrit 50 inimesele.
28-ndal märtsil jõudsime Tserepovetsi. Rong peatus, jälle anti 2 ämbrit vett, seekord isegi soojalt.
Sama päeva õhtul jõudsime Vologdasse, seal lubati meid konvoi saatel korraks vagunist välja. Päevavalgus pimestas silmi, sest 3 päeva olime ju pimedas istunud. Paar noormeest meie vagunist olid nii julged, rebisid akende eest mõne laua ära, et valgus vagunisse pääseks ja ennäe imet, ei tuldud kurjustama ega laudu tagasi lööma. 1-sel aprillil jõudsime Sverdlovskisse, seal oli pikem peatus ja lubati väljas kaevu juures joomas käia ning käsi ja nägu pesta.
3-ndal jõudsime Omskisse, seal anti meile esimest korda süüa (10 päeva pärast kinnivõtmist!), vagunisse tõsteti ämbritega suppi.
Hommikul ületasime Obi jõe ja jõudsime Novosibirskisse. Meie 50 vagunist koosnev ešelon juhiti kõrvalteele, uudishimulikest pilkudest eemale. Enne meid oli siin juba 4 ešeloni lätlasi. Taamal paistis hiiglasuur moodne jaamahoone. Õhtul sõitsime edasi, lätlaste ešelonid jäid veel sinna.
6-ndal aprillil läbisime väikesed Siberi linnad Taiga ja Marinski. Kell 3 öösel rong peatus, olevat sõidu lõpp. Hommikul kell 6 lükati vaguniuks lahti ja anti käsk koos oma asjadega väljuda. Maha laaditi ainult 10 esimest vagunit, mina olin kuuendas.

Järgmisel kolmel päeval sõidutati meid vahel veoautodel, vahel lasti kümneid kilomeetreid jalgsi käia. 9-ndal saime isegi saunamõnu tunda ja riided käisid läbi täipõrgu (aurutati suures kuumuses). See oli rohkem kui 2 nädalat pärast sõidu algust. Ega sellest täisaunast suurt abi ei olnud, sest suurest murest ja vaevhigist olime “koduloomadest“ küllastatud.
10-nda aprilli hilisõhtul jõudsime ühte kolhoosi, mille nimi oli Bokovoi, öeldi, et oleme päral. Meie täpne aadress sai olema: Krasnojarski krai, Biriljussi rajoon, Bokovoi küla, 5-nda detsembri nimeline kolhoos. Kolm päeva olime kolhoosi klubi põrandal põhkudes, umbes 40 inimest.14-nda aprilli õhtul hakati meid kolhoosi onnidesse laiali paigutama. Vahetult enne seda saabus komandant, kes luges paberilt ette, et olime eluks ajaks Siberisse asumisele saadetud ja kui keegi üritab põgeneda, siis järgneb karistusena 25 aastat sunnitööd. Meilt korjati ära passid ja kõik muud dokumendid.

Mina koos Lindaga, kellega koos meie Siberisse sõit 25-nda märtsi varavalges autokastis algas, ja üks noormees meie Instituudi matemaatika-füüsika osakonnast, Heino Ülemaantee, meiega ühest vagunist, palusime ühist elamispinda ja see meile antigi. Muldpõrandaga savionn oli 9-10 m2 suur, selle ühes seinas oli puupliit. Puupakkudest ja pajuvitstest meisterdasime endile 2 “voodit”, ühe meile Lindaga ja teise Heinole. Neid kasutasime peale magamise ka istumiseks ja söömiseks. Ülejärgmisel hommikul, s.o. 16-ndal aprillil, kutsuti meid kõiki kolhoosi kontorisse, võeti kolhoosi liikmeks ja pandi kohe tööle. Mehed saadeti metsa küttepuid tegema. Naised kände juurima, siloauke kaevama ja põllule veetud sõnnikuhunnikuid põletama. Tasuks saime rukki- või odra- või kaerajahu. Neist küpsetasime pliidiraual pätse ja sõime mõnuga. Kaerapätside söömisega oli raskusi, sest kaerakliid kõditasid kurku ja ei tahtnud kõhtu minna.

[Vahele ka üks illustratsioon, see on pilt Salmest koos sealsete külaelanike-saatusekaaslastega.]






Mina olin nädala voodis haige, mumpsis, palavik üle 38 kraadi. Arsti meie kolhoosis polnud, med-õde tõi mingit rohtu. Ääretult vaene ja armetu kolhoos. Elanikeks kolmekümnendatel aastatel Venemaalt välja saadetud mittesoovitavad isikud, palju oli volga-sakslasi, kalmõkke jne. Nii et kõik olid enam-vähem ühesugused vaesed ja muserdatud inimesed.
Loodus aga oli rikkalik. Juba juuni alguses sai metsast küüslaugupealseid ja need said meile mõne päevaga lausa maiuspalaks kaerapätside ja jahukördi kõrvale. Püüdsime elada mõtetega kaunis minevikus ja lootsime, et selline ülekohus kaua kesta ei saa. Hea seegi, et vähemalt unenägudes sai olla koduste ja sõprade seltsis ning käia tuttavaid teid ja radu. Päev läbi ootasin õhtut, et saaks ära ümbritsevast karmist reaalsusest. Lisaks kõigele näris hinge teadmatus oma emast ja õest. Kas nad pääsesid või on kusagil mujal Siberi avarustes?

---

Isa arreteeriti meil juba varem, 1948. a. 4. augustil, süüdistuseks Kaitseliidus ja saksa ajal Omakaitses olek. Neli kuud hoiti isa Tallinnas Patarei vanglas. Selle nelja kuu jooksul lubati ainult üks kord mul isaga kokku saada ja sedagi ainult 10 minutit läbi trellitatud seina ja valvuri juuresolekul. Ei ühtki kirja. 1948. a. lõpul lavastati Sõjatribunalis isegi kinnine kohtuistung, mis mõistis isale 25 aastat laagris ja peale selle veel 5 aastat asumisele.
Isa oli laagris Komis, Ihtinski rajoonis, asulas nimega Abes, postkast 388 IT. Sealt lubati tal aastas saata ainult 2 kirja. Isa vabanes laagrist amnestiaga 23. Juulil 1956. a. ja tuli seejärel tagasi Varblasse. Aga meie kodu ta oma eluajal tagasi ei saanud. See tagastati meile koos õega suurte asjaajamiste järel alles 25. augustil 1989. a.
1949. a. küüditamiseni elasid ema ja õde veel Varblas oma kodus. Nüüd olin ma aga enam kui kindel, et ka nemad olid määratud küüditamisele, kui mind osati isegi Tallinnast võõrast korterist üles otsida. Olin ju Tallinnas täiesti võõraste inimeste juures. Tähendab, küüditamise õnnestumiseks oli tehtud põhjalikku ettevalmistust."


(jätkub...)

Salme memuaarid, 3. osa: edasi õppimisest

"1946. a. kevadel lõpetasin hõbemedaliga Lihula Gümnaasiumi ja viisin oma dokumendid Tartu Ülikooli, tahtsin metsandust õppida, siis Põllumajanduse Akadeemiat eraldi veel polnud. Minul kui medaliga lõpetanul polnud sisseastumiseksameid vaja teha. Aga ei saanud minust Tartusse minejat, sest see oli Varblast nii lõpmata kaugel. Oleks tulnud sõita jalgrattaga Karuse raudteejaama, sealt rongiga Tallinnasse, Tallinn-Väike jaama, sealt trammiga Balti Jaama, edasi rongiga Tartusse, seega 2 päeva sinnasõit ja 2 päeva tagasi, nii oleksin ainult koolivaheaegadel koju pääsenud. Lisaks oli majanduslik olukord kodus kehv.
Läksin seeasemel tööle Varbla Metskonda ja olin väga rahul, kodu lähedal ja sugulased-tuttavad ka käeulatuses.
Septembrikuu jooksul tuli ülikoolist mitu kutset, miks ma pole õppima tulnud. Septembri alguses tuli Pärtli Ärni mind Saulepisse õpetajaks kutsuma. Käis korduvalt rääkimas kuni nõustusin. Olin ju ise alles laps, 19 aastane, ja 7-ndas klassis olid 15-16 aasta vanused tüdrukud ja poisid. Väga kartsin, kuidas ma neid õpetada oskan. Tegelikult saavutasin kõigiga väga hea kontakti, alates 1. kuni 7. klassini. Õpetajaid oli peale minu veel kolm: Hilja Heinluht, Harri Jõgisalu, Ernst Pertel, ja direktoriks Rudolf Käbal. Ainult direktoril oli pedagoogiline haridus, meil neljal ühtemoodi ainult keskharidus. Sobisime omavahel hästi ja sellest kujunes minu elu huvitavaim aasta. Pärtli Ärni oli tulihingeline sportlane, organiseeris kõikvõimalikke sportlikke üritusi nii koolis kui ka kohalike noorte hulgas. Esimest korda elus õppisin minagi suusatama, isegi mäest üles ja alla.
Ärni koos oma õe Leidaga organiseerisid rahvatantsu ringi. Proove tegime mitu korda nädalas, sest järgmisel, 1947.a. suvel olid rahvatantsu peod nii Haapsalus (maakondlik pidu) kui ka Tallinnas (vabariiklik XII Rahvatantsupidu) ja mõlemil käisime esinemas. Leida oli meie juhendaja ja tantsis ka ise, üldse oli meid 8 paari."

[Ja vahele siia ka kaks pilti:


Haapsalus Laulupeol 1947 suvel, Salme on esimeses reas vasakult esimene.

ja:

Tallinnas XII Üldlaulupeol 1947, Salme taas esimeses reas vasakult esimene.

--

"Tegutses ka näitering, käisime isegi Varbla Seltsimajas esinemas.
Käbal andis meile Hiljaga koolimajas omaette korteri, 2 tuba ja köök. Hilja kodu asus küll ainult poole kilomeetri kaugusel koolist, aga koos oli meil lõbusam tegutseda, juhendasime ka näiteringi.
Kevadel tuli meil Hiljaga mõte ka leeris käia. Samal ajal olid 7. klassil lõpueksamid, nii saime Varbla kiriku leeritundides käia ainult kahel korral, sellegipoolest anti ka meile leeritunnistused koos teistega 8. juunil 1947.a. ja olime siis täieõiguslikud kirikuliikmed. Meid oli kolmekümne noore ringis. Järgmisest, 1948. aastast leeriõppusi enam ei toimunud, sest kirik oma õpetusega ei sobinud sotsialismiajastusse.
Harri Jõgisalu kui kõige asjalikum meie kollektiivis hakkas agiteerima edasiõppimist. Minul soovitas ta astuda 1947.a. sügisest avatavasse Õpetajate Instituuti Tallinnas ja sinna ma läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima. Harri ise tuli samasse kooli, mittestatsionaarselt loodus-maateadus osakonda. Hiljem lõpetas ta veel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi. Saulepist läks ta Märjamaale ja elab seal tänaseni, laste- ja noorsookirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige. Ärni läks Tartu Ülikooli kehakultuuri studeerima. Hilja ja Käbal jäid esialgu Saulepisse õpetajateks.
1947.a. sügisel sai minust niisiis Tallinna elanik. Koos Lihula klassiõe Helmi Tombergiga saime üürida Kadriorus väikese toa, sealt oli meil hästi lähedal koolis käia (Narva mnt. 25) ja elada Kadriorus oli meeltülendav. Õppisin endiselt eeskujulikult, nii et sain kõrgendatud stipendiumi, selle võrra vajasin kodust vähem abi.
Instituut oli sellal kahe aastase õppeajaga, nii et 1949.a. kevadel oleksin saanud juba õpetajakutse.
Aga saatus tahtis teisiti."
(jätkub!)

Igaüks elab vähemalt mitut elu

XWEAYDKI

Salme memuaarid, 2.osa: lapsepõlvetalust ja noorpõlveapsakatest

"Pean vist lähemalt seletama asundustalu mõistet. Pärast Vabadussõda (1918–1920) jagati mõisade valduses olnud maad esmajärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Minu isa teenis mereväes allveelaeval “Lembitu”. Mäletan veel tema mereväe mütsi, mis rippus meie kodus ema-isa voodi kohal. Olid ka mõned fotod, aukirjad ja aumärgid. Kõik jäid küüditamise ajal koju ja seega kaotsi, samuti jäid sinna talu saamist tõendavad dokumendid.
Isal oli omal ajal õnne, et koos maaga sai ka suure mõisa tiigi, koos selle kaldal asuva mõisa viinaköögiga. Selles viinaköögis vanemad peale abiellumist elasid ja seal sündisin ka mina 11.04.1927.
Uue maja ehitamine võttis aastaid. Maad võttis isa ainult 18 hektarit, sellest 4 ha põllumaad, 7 ha karjamaad ja 7 ha heinamaad, mis asus kodust umbes 7-8 km kaugusel Kilgimetsas. Selle kaugel asuva heinamaa vahetas isa kolmekümnendate aastate alguses Näka rabasse, see oli kodust ainult paari km kaugusel. See maa oli aga tiheda metsaga kaetud. Elumaja koos rehealusega oli nüüd valmis ja algas uus tõsine töö, rabas kraavide kaevamine ja metsa juurimine, et saada uut heinamaad... Ja saigi väga väärt maa! Isa külvas sellele põldheina timutit, see andis väga head saaki. Kasvatasime sellel uudismaal isegi kartuleid ja loomasöödaks peete.
Loomi oli meil vähe: 2-3 lehma, 1 hobune, 1-2 siga, 5-6 lammast, kanad. Isa rajas korraliku puuviljaaia, kus olid õuna-, ploomi- ja isegi 2 pirnipuud, sõstra- ja tikripõõsad.
Nii me elasime oma rajatud väikeses asundustalus, kuni tuli nõukogude võim, mis keeras meie elu pea peale."

[illustratsioone ka siia vahele: oleme juunis 2007 sellesama, minu vanavanaisa Martini ehitatud talu õuel: Justin, mina, Marta, Anna minu kõhus, Simona, Salme, tema poeg Jaanus ja Salme nõbu, kelle nime ma ei mäleta. Kahjuks müüsid mamma ja Salme selle talu ära, kui see neile uuel Eesti ajal tagastati, aga praeguste elanikega on kokkulepe, et saame seal aias istumas käia vahel, kui Varbla-kanti läheme. See on mamma ja Salme lapsepõlvemängumaa seal ümber.]




---
"Keskkooli ajal juhtus minuga kaks tõsist apsu, millega oma vanemaid väga kurvastasin.
1942. a. kevadel ostsid vanemad mulle järelmaksuga naistejalgratta, et mul oleks kergem mere ääres isal abiks käia ja sügisel-kevadel Lihulasse kooli sõita. Meestejalgratas oli isa enda käsutuses.
Ühel pühapäeval plaanisime Lankuse Hildaga Paadremaale peole sõita. Jätsin oma uue jalgratta veidikeseks ajaks Lankuse värava taha maantee äärde, sest Hilda polnud veel õues. Kui toast õue tulime, et teele asuda, avastasime, et minu jalgratast enam polnud. Arvasime, et mõni tuttav noormees teeb meiega nalja. Hilda võttis mind oma jalgratta raamile ja sõitsime ikkagi Paadremaale. Seal alustasime küsimist, kes minu jalgratta “ära ajas”. Keegi ei teadnud midagi ja kadunuks ta jäigi. Isa väga ei kurjustanud, ütles ainult, et käid siis jälle jalgsi mere äärde õngi harutama, mis oli edasi-tagasi umbes 6 km.
Veel suurem prohmakas juhtus aastavahetusel 1944/45. Kuna oli taas vene võim, siis jõulusid pidada ei tohtinud, aga tahtsin ikka jõulude ajal kodus olla. Isa käis mul hobuse-reega jõululaupäeval Lihulas järgi. Koolivaheaeg algas uuest aastast. Otsustasime kodus, et sõidan jõulude esimese püha õhtul üksinda Lihula tagasi ja hobune jääb nädalaks Lihula, et vana-aasta viimasel päeval jälle koju sõita. [Epp: siin juhiksin tähelepanu sellele, et nii mamma kui Salme ei ütle Lihulasse või Lihulast - ikka lühike vorm, kohalik keelepruuk.]
Lihulas oli korteriperemehel Haljastel endal ka hobune ja hobusetall olemas, töötas Lihulas voorimehena. Hobuse söök nädalaks, heinad ja kaerad, pandi mulle kottidega kaasa.
Aga vana-aasta viimase päeva hommikul tuli peremees tallist õnnetu näoga tuppa ja ütles, et minu hobust ei ole enam tallis. See oli rohkem kui uskumatu lugu! Vene sõdureid oli Lihula puupüsti täis. Kuidas nad ühe hobuse ja just minu oma ära viisid, see oli mõistatus ja jäigi lahendamata mõistatuseks. Peremees andis oma hobuse, et saaksin koju sõita ja peale nädalast vaheaega jälle Lihula tagasi. Seekord oli kodus pahandust palju, sest see oli ema-isa ainuke hobune. Kõige õnnetum olin ma ise. Vanemad laenasid Lankuselt hobuse, neil oli neid kaks, sest uue ostmiseks meil raha polnud. Järgmisel kevadel osteti sälg ja sellest kasvatati, koolitati meile uus hobune."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 1. osa: lisaks pilte

...koos Salmepoolsete pildiallkirjadega. Mainitud Laine on minu vanaema (mamma).


Foto 1. Meie pere 1933 oma kodu ukse ees. Laine 3 aastane, mina 6 aastane.



Foto 2. Varbla kooli kodutütred 1937 või 38, keda fotograaf on osanud naerma ajada.
Ees vasakult: Vask Helju, Raudsepp Erna (suri 2001), mina, Kuld Liide, Hendriku Aino, Salumets Helgi.
Teine rida vasakult: Saueaugu Miralda, Talvik Leida (suri juba kooli ajal), Kilgimetsast Matu Elli (suri samuti kooli ajal), Sabiin Hilda, Ausmeel Roosi (suri 1996), Roosipõld Amanda, Raudsepp Helmi, Koskoja Selma.
Kolmas rida vasakult: Lõo Liisi, teisena Abro salme, Jürisson Milla, Grossfeldt Elli, Paroll Linda, Ardli Hilda (suri Siberis 1950).

Salme memuaarid: 1. osa: lapsepõlvemälestused rannakülast

Minu ema tädi, vanatädi Salme lahkus siitilmast kümme päeva tagasi. Kirjutasin temast ka oma teises blogis - siin.

Ja hakkan nüüd siia osade kaupe üles panema Salme memuaare. Lisan mõnesse kohta nurksulgudesse kommentaarid.
Illustratsiooniks panen pildi sellest, kuskandis Varbla asub: sealt külast on pärit minu vanaema (mamma) ja Salme juured nii kaugele, kui teada on.






Salme kirjutab:

“Metsa” Manivaldi [Epp: Manivald Müüripeal on üsna tuntud Pärnumaa tegelane: poliitik ja kirjamees, tema memuaare saab siin lugeda - ta on Salme ja mamma nõbu] korduval nõudmisel ja eeskujul püüan siis minagi oma lapsepõlves ja noorusradadel veidi ringi kõndida. Varbla kooli mälestused on meil Manivaldiga enamvähem samad, sest oleme ju peaaegu üheealised, Manivald minust 4 aastat noorem.
Suursündmuseks oli minu kooliajal peale neljanda klassi lõpetamist käia Haapsalu lähedal Pullapääl maakonna Kodutütarde laagris. Mälestused on ähmased. Mäletan, et kogu meie tegevus laagris toimus võistluste tähe all. Algas see telgi püstitamisest ja lõkke tegemisest, edasi telgi sisemuse ja ümbruse korrashoid ning kaunistamine, ka kiirus luges. Laagri juhtkond kontrollis ja hindas ning igal õhtul üldkogunemisel laagri suure lõkke ümber teatati telkidevahelise võistluse tulemused, kes sai kiita, kes sai laita. Mida auhinnaks anti, ei mäleta. Päev koosnes mitmesugustest võistlustest ja mängudest. Toidu tegime lõkkel, kõik pesemised toimusid meres. Mitu päeva laagris olime, ka ei mäleta.
1941. aasta kevadel lõpetasin Varbla 6-klassilise kooli ja sügisel asusin õppima Lihula gümnaasiumisse, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel hõbemedaliga. Koolivaheajad olin ikka kodus ja aitasin vanemaid kas põllul, aias või heinamaal, kuidas parajasti vajadus oli. Sel ajal tehti paljud talutööd talgutega. Algas kevadel sõnnikuveoga, suvel heinaniitmine, vilja masindamine, sügisel kartulivõtt. Need rasked talutööd oli ühiselt lõbusam teha. Pererahvas pakkus häid sööke, koduõlut ja õhtul oli tants. Mitte kunagi ei tarvitatud sel ajal viina, ei poest ostetut ega mingit salaviina või puskarit. Koduõlu tehti omakasvatatud odrast.
Ja et talvel ka oleks külarahval põhjust kokku tulla, siis olid sulenoppimise talgud. Naised istusid pika laua ääres ja kitkusid kanasuled rootsudelt lahti, et saaks pehmed ja kerged sulepadjad. Lauldi ja jutustati külauudiseid. Perenaine pakkus võileibu. Nopitud suled korjati padjapüüri sisse, rootsud prahiämbrisse. Õhtul tõsteti lauad teise tuppa, pingid seina äärde ja läks tantsuks. Selleks ajaks tulid mehed ja noormehed koos pillimehega ning vihuti tantsu poole ööni ja kauemgi. Veel esines talvel puude- ja heinaveotalguid.
Õhtuti loeti ajalehti, mehed mängisid kaarte, naised ketrasid, kudusid kangast, õmblesid, heegeldasid. Kõik vajaminevad riided tehti kodus lambavillast ja põllul kasvatatud linast. Enne kudumist toimus lõngade värvimine. Värvi ostsime poest. Meie isa meisterdas ise niinimetatud kangurteljed, millega sai mustrilist kangast kududa.
Valgusallikaks oli petroolilamp, hiljem juba laes rippuv gaasilamp. Ei olnud siis raadiot, rääkimata televiisorist või arvutist.
Meie isa oli veel jahi- ja kalamees. Talvel küttis jäneseid ja rebaseid. Jäneseliha sõime ise, nahad müüs isa kokkuostjatele. Rebastelt sobis ainult nahk, aga nahkade eest sai hulga raha ja oli õnn, kui neid talve jooksul 2–3 tükki õnnestus tabada. Kalapüük kestis kevadest sügiseni. Kevadel võrkudega räimed, juunist algas õngedega ahvena- ja angerjapüük ning sügisel tursapüük. Angerjapüügiks oli vaja korjata vihmausse. Nende korjamine toimus öösel karbiidilambi valgel juurvilja vagude vahelt. Peale vihma oli ussisaak kõige rikkalikum. Korjatud ussid hoiti plekknõuga jahedas kohas, et jaguks mitmeks päevaks. Usside korjamine oli päris põnev töö, aga nende õngekonksude otsa ajamine oli vastik ja aeganõudev. Ussid tuli küüntega 2–3 tükiks rebida, et jaguks rohkem. See töö kulutas sõrmeotsad verele, aga kinnastega oli seda võimatu teha. [Epp: see on üks mälestustekild, mis mulle on sügavalt meelde jäänud, sest see pidi ju laste jaoks üsna rõve töö olema!]
Järgmine päev tuli merest tulnud õnged vanadest ussidest puhastada ja uued otsa toppida. Õnneks oli angerjapüügi hooaeg küllalt lühike, kuu, poolteist. Kui usse ei jagunud, siis püüti noodaga väikseid viidikaid ja ogalikke, neid oli hoopis lihtsam õnge otsa ajada. Angerjas on alati olnud vääriskala, seega küllalt kallis. Suured angerjad koguti sumpa: aukudega kasti kalda lähedal meres. Nädalas kord käisid kokkuostjad, siis said sumbad tühjaks müüdud. Väiksed angerjad söödi ise praetult, keedetult või suitsutatult. Talveks soolati tünni.

...Ja lõppu siia üks pilt Varbla rannast, sealsest puhkeküla kommpleksist, mille omanikud on samuti meie sugulased.



Järgmine osa homme!

Aluvere kooli 125. aastapäev

Mälestuskivi avamine 27.05.89.

Mälestuskivi avamisel laulis vilistlaskoor Helle Pajula juhtimisel.

Sõprusring kooliaias

Aluvere koolimaja sügisel 2008

Eilsel Virumaasõidul sai ülesse otsitud siin paljukirjutatud Aluvere koolimaja. Koolimaja saatusest on kirjutanud Emmeliina selle postituse kommentaarides. Järgnev pildirida kajastab hoone olukorda praegu.

Mihkel klõpsis 14.09.2008 ja siia riputas 15.09.2008

Eerik Aluvere koolis

Veel kord see 1931. a. pilt. Õpilased on taha oma nimed kirjutanud, nende hulgas Eerik Svartsberg. Ma usun, Helle, et ta on tagareas, teine paremalt....

ALUVERE KOOL 1863-1998. Aino Kurmiste, Tallinn 1998:

'Kuidas elati 1909. aastal ehitatud Aluvere koolimajas 1929-1931 aastal, seda meenutas E. Schwarzbergi vend Eerik Saluveer 12. okt. 1989.a. oma kirjas autorile:

"Õppisin Aluvere koolis 1929-31. Vend Enn Saluveer (Schwarzberg) valiti koolijuhatajaks ja mind komandeeriti kodunt venna juurde õppima..Esitan alljärgnevalt improviseeritud plaani ruumide paigutuse kohta.

1. Suur klassiruum, kus õppisid I ja II klass. Siin peeti nii kooli kui ka noorsooühingu koosolekuid ja pidusid.

2. Esik, mida põhiliselt kasutasid koolijuhataja ja tema külalised.

3. Kooliteenija toake, kus elas kooliteenija Juuli Parkla. Ruumil puudus välisvalgustus.

4. Esik kooliõpilastele, kus olid ka nagid välisriietele.

5. Õpetajate ühisköök.

6. Naisõpetaja Amanda Valli (Saluveere) tuba, kunagine koolijuhataja sahver. Sellesse toauberikku mahtus vaevalt voodi ja lauake.

7. Klassiruum III-IV klassile.

8. Koolijuhataja tuba. See oli nagu kindlus, siseneda sai sinna ainult läbi klassiruumi."

Uuesti ülikoolis, 13 (Eeriku mälestuste viimane osa)

Eerik kirjutab:

... astusin uuesti ülikooli. Kõik oli uuesti seatud ja paika pandud. Kadunud oli senine õppestruktuur, kehtestus kursuste süsteem kohustusliku loenguprogrammiga. Kuid vanad olid tuttavad, kuigi lammutatud oli korporatsioonide ja seltside elu. Keerulisena tundus stipendiumi süsteem, kuna isa oli vähendatud talu omanik - summa summarum 34 ha maad, ei saanud ma koduga välja minna. Sain venna (Ennu) ülalpidamisele, seega ka stipendiumile.

Elasime Aia tänavas Vanemuise kõrval suures majas kolmandal korrusel. Pererahvas Viirad. Siin oli midagi pansionitaolist - korter oli jagatud üliõpilastele - vähemalt kaks tuba. Ennuga elasime ühes toas, teises toas vastas Roostoja Viktor 1. kursuse üliõpilase Ojaga. Neid külastasid mitmed, samuti ka meid. Ja hoolimata rasketest aegadest elasime lõbusalt, erksalt.
Nali saatis meid. (---)
Pererahval oli kaks poega ja tütar - gümna abiturient. Vanem poeg abiellus ja pulmad pidid just siis olema, kui algas sõda.
Mida endast kujutas see õuduste aasta?
Oli üksnes kuulda, kuidas vangistati Jaan Tõnisson, kuidas rahvuslust ahistati. Ja ometi oli lootus - hoolimata Stalini ja Hitleri suurest sõprusest.
Milliseks kujunes mikrokliima?
Irooniaga kõneldi võitlusest Stalini suure asja eest.
Külastasime ka restorane ja õllesaale. Lemmikjoogiks oli munakokteil. Õlleklaasi juures oli mõnus kuulata pingelist suminat, jälgida, kuidas erinevad inimesed suhtusid olnusse. Ja orkester mängis nagu tellitud - "Katjuša" vaheldus lauluga " Ma tahaksin kodus olla", "Varšavjanka" " Kaunimate lauludega".
Kevade poole hakati sisse tooma musti ja neid hakati kutsuma "Kaasani üliõpilasteks". Nad rääkisisd kultuursest käitumisest, kuid peoga tõstsid kartuleid suhu ja nina nuuskasid servjettidesse.
See "nõukogude" aasta märkis vanade traditsioonide hävimist ning kultuurituse sündi, mis on jätkunud tänaseni.
Kui kõik algas, löödi kroon rublaga võrdseks. Tulemuseks - meie toiduainete ja tarbekaupade lettide kiire tühjenemine - punasest paradiisist tuldi ja osteti kõik.
On meelde jäänud ühe piimapoe vigane kuulutus." Sit lähep piimapoti." Tõepoolest , ma pole seda välja mõelnud.
Aastale pani sünge krooni 14. juuni - küüditamine. Tuli ema meid vaatama - nuttis, viiakse minema kogu eesti rahvast.
Nutvad lapsed, emad, vanurid - kõikjal julmus koos meeleheitega.

1941. a 19. juunil sõidan Ennuga Virumaale - mina koju, tema Pajustisse Mantsi koju. Õhus on elektrit ja kõneldakse sosinal peatsest sõja puhkemisest. Mõte oli lahkuda linnast sõjapakku. Mina jäin veel Virumaale, ent Enn sõitis tagasi - niivõrd kohusetundlik ja täpne oli tema.

Nii lahknesid meie teed mõneks kuuks.
Ja algas minu elus uus peatükk - " Mõni kuu metsavendlust".
-----------

LÕPP
Rohkem mälestusi kirja pole pandud.

Foto Elsa kogust

Kaks aastat sõjaväge, 12

Eerik kirjutab:

Astusin sõjaväkke 1. juulil 1938. Rakvere V üksikjalaväepataljonis oli 2kuune noortekursus, reamehena astusin siis Tondi sõjakooli.

Mitu korda olen tagantjärele mõtisklenud - kas oli sinna vaja minna - oleksin võitnud ajaliselt.
Kahtlemata ajas taga ka väike auahnus - ikkagi aspirandimunder, soliidne õppeasutus, hea teenindus ja kahetseda polnud midagi, sest üldiselt arendas ta rohkem, avardas silmaringi, kuigi oli raske.
Eriti jäid meelde öised rännakud Kotka kandis ja 2-päevane manööver Raplas - vihmasajus Tondile tagasisõit.

Sel sügisel põdesin läbi sügava psüühilise trauma - Josepson põletas maha kodulauda koos loomadega. Sain paaripäevase kodusõiduloa. See oli nagu sissejuhatus järgnevatele ränkrasketele sündmustele. Mõne aasta pärast.

Kuid sõjaväeteenistus kujunes oodatust pikemaks - esialgsele ühele aastale lisandus pool ja hiljem veel pool aastat. Teise aasta teenisin Pärnus 9. jalaväepataljonis, söömas käisime Riia maanteel 6. pataljonis.
Küll oli ootamine pikk ja üksluine. Siin meil kujunes muidugi oma sõprusring - Süvari Ando, Kaupo Roomere, Laasi, Rehanis, Paikla - põhiliselt mängisime malet vabal ajal.
Elasin Karja tänavas kasarmus.
Raske on kedagi ülemustest positiivsena meenutada - major Ots ja Ein, pataljoni ülem kolonel-leitnant Lõhmus, veltveebel Raid, v-seersant Mänd, leitnant Kibuvits.
Sõjakoolist on meelde jäänud kompaniiülemana major Soe - suur naljamees - vaimuka inimesena oskas ta endast püsiva mälestuse jätta.
Kapten Purre oli meie rühmaülem Tondil, heatahtlik ja kõike mõistev v-seersant Kass, ent veltveeblit ei mäleta.
1940.a juuni tähistas ikkagi viimast kuud. Lõpuks vabastati Rotbergi käskkirjaga jaanipäevaks. Mõne nädala pärast tuli lipnikuks ülendamine.

Üleminek suvele oli kuidagi ähmane. Lihtsalt ei mäleta, mis ja kuidas. Kodu põdes veel palangujälgi. Võsul käisime koos Rakvere Ühisgümnaasiumi vilistlased Baubergiga eesotsas.
Kõikjal oli tunda närvilist erutust ja teadmatust tuleviku suhtes.
Vend Priit tunnetas selgemini ja kindlamini - oli ta ju meist kõigist rikkam ja varanduse kaotusoht oli tõenäolisem.
Muidugi polnud ta haare poliitilistes sündmustes sügavam, tunnetas lähenevat hukkumist, hävingut ( lemmikväljendid "Surm siin või Siberis" ja "Ühesuguse mätta saame me kõik"). (----)
Ja samas oli ta kindlalt kinni oma varanduses ja rahas, isegi siis, kui kõik oli juba kadumas, ei raatsinud ta mulle uut palitut osta pärast vana varastamist, ja kõige lõpuni tema jaoks oli jäänud ainult mõned kuud.

Sügisel astusin uuesti ülikooli.
...järgneb