Tuesday, December 23, 2008

Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk

"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]

Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]

Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]

Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"

Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.

7 comments:

Eppppp said...

Kirjutan oma kommentaari siiski jaanuari alguses, praegu na kiire... Head aastavahetust seniks kõigile, kes siia lugema satuvad!

Hundi ulg said...

Soovin kõigile kirjutajatele, et uuel aastal jätkuks ka aega selle blogi memuaaride kogumiseks ja kirjutamiseks.

ELO said...

Head uut aastat kõigile !
Mulle meeldib see blogi hirmsasti. Kahjuks ma eriti osav sulesepp pole( ise kirjutama ei kipu ) - aga loen alati huviga. Kõige huvitavamad osad olidki vanatädi Salme memuaarid. Tore, et ta need üles kirjutas !

Eppppp said...

Vabalt võiksid, Elo, sina ka jälle midagi kirjutada! Igaühel on ju natuke omamoodi mälestused.
Mina kavatsen sel aastal kirjutada kassetilt maha ka papa-mamma intervjuusid.

--

Elo, mul on idee, ma andsin sulle selle ema kirja, mis ta oli kirjutanud septembris 1992, pärast oma esimest oppi (20 lk pikk kiri, saadetud emalt Salmele). Kas sa viitsiksid seda sisse trükkida siia osade kaupa (no nt 10 osa, iga päev natuke)? Ja juurde panna nt omapoolne kommentaar sellest, mis meenub sellega seoses? Ja mina saan siis omalt poolt kommenteerida. Seal oli päris mitu teemat, mis peaaegu meelest ära olid läinud.

sjgelle said...

Kirju, mis pole just väga intiimsed ja isiklikud ega puudutaks kedagi elavatest, võiks küll siia üles panna.
Mul on meie ema kirju alles, ka vanaema-vanaisa kirju. Kiri on üks ütlemata armas mälestus inimesest. Oma käega kirjutatud kiri. Kahju, et keegi enam paberkirju ei viitsi saata. See e-kiri on nii tundetu. Aga parema puudusel käib kah!!!
Head uut aastat selle blogi lugejaile ja muidugi ka pidajaile!

Eppppp said...

Kaja Pino pani oma vanaema kirjad üles koos oma kommentaaridega. http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2728&s=com
See ema kiri, mida mainisin, ei ole küll liiga intiimne mu meelest, ilus pikk kiri on.

Annika said...

Aitäh Salme mälestuste jagamise eest.
Olen küll juba 30, aga mulle oli see esimene kord kellegi Siberis üleelatust lugeda. Hämmastavaid raskusi nood inimesed ikkagi läbisid ja säilitasid seejuures vaimse tervise. Ilmetlusväärne!
Koos Tuulepealse Maaga oli see mulle just sobiv lugemine Vabariigi juubeliaasta tähistamiseks. 6ppisin väga palju eestlaste ja nende visaduse kohta.