"Tol saatuslikul 1949.a. 24. märtsi õhtul õppisime koos toakaaslasega kõige põhjalikumalt marksismi tõdesid, sest järgmine seminar oli just sel teemal. Selles õppeaines pidime olema väga täpsed ja targad, kui tahtsime instituuti edukalt lõpetada. Märtsi alguses oli meid määratud juba töökohtadele. Edukamad lõpetajad võisid ise endale kooli valida. Mina valisin Tõstamaa Keskkooli eesti keele õpetaja koha, sest see oli lähedal Varblale ja ka Pärnu oli lähedal.
Õppisime õhtul kella 12-ni ja siis läksime rahulikult magama.
Kell neli hommikul helises uksekell. Korteri peremees avas pahaaimamata ukse. Sisse astusid 3 meest, 2 vene sõjaväelast ja 1 erariides eestlane. Kontrolliti peremehe, perenaise, minu toakaaslase ja lõpuks minu passi. Minule öeldi, et pange riidesse ja tulete meiega kaasa. Istusin oma kušeti äärel ja värisesin ehmatusest nagu haavaleht. See ehmatus viis mu kilpnäärme alatiseks rivist välja. Ma ei olnud võimeline ühtki hilpu endale pakki panema. Toakaaslane aitas mul riided selga. Küsisin, kas võtan õpikud kaasa, vastati, et pole vaja. Minu küsimusele, kuhu läheme, vastati – ei tea.
Viijad sidusid mingi riidepambu ja viisid minuga koos tänaval ootavasse veoautokasti. Hiljem selgus, et selles pakis olid minu padi ja tekk ning ei ühtki muud riideeset, ei pesu, ei kleiti, ei mantlit, ainult seljas olevad riided.
Oli selge, vaikne kevadine hommik. Veoauto kastis oli enne mind üks tütarlaps, kõrvaltänavas elav, minuga koos eesti keele osakonnas õppiv Linda Nort. Olime mõlemad hirmust keeletud. Sõidutati meid Ülemiste raudteejaama ja lükati autolt trellitatud ja laudadega kinnilöödud akendega pimedasse loomavagunisse, milles mööda seinaääri olid pingid ja vaguniotstes olid kahekordsed narid.
Pidevalt toodi inimesi juurde. Keskpäeval, kui vagun oli tihedalt inimesi täis tuubitud, vähemalt 50 inimest, liikus rong Ülemistelt Arukülla. Sinna jäime järgmise päeva õhtuni. Siis hakkas rong jälle liikuma. Öösel sõitsime üle piiri, nii me oletasime, sest mööda vaguni katuseid joosti ja tulistati ning vagunitest kostis laul “Mu isamaa on minu arm”.
---
Esimest korda anti meie vagunisse vett 27-nda märtsi hommikul, 2 ööpäeva peale vagunisse toomist: 2 ämbrit 50 inimesele.
28-ndal märtsil jõudsime Tserepovetsi. Rong peatus, jälle anti 2 ämbrit vett, seekord isegi soojalt.
Sama päeva õhtul jõudsime Vologdasse, seal lubati meid konvoi saatel korraks vagunist välja. Päevavalgus pimestas silmi, sest 3 päeva olime ju pimedas istunud. Paar noormeest meie vagunist olid nii julged, rebisid akende eest mõne laua ära, et valgus vagunisse pääseks ja ennäe imet, ei tuldud kurjustama ega laudu tagasi lööma. 1-sel aprillil jõudsime Sverdlovskisse, seal oli pikem peatus ja lubati väljas kaevu juures joomas käia ning käsi ja nägu pesta.
3-ndal jõudsime Omskisse, seal anti meile esimest korda süüa (10 päeva pärast kinnivõtmist!), vagunisse tõsteti ämbritega suppi.
Hommikul ületasime Obi jõe ja jõudsime Novosibirskisse. Meie 50 vagunist koosnev ešelon juhiti kõrvalteele, uudishimulikest pilkudest eemale. Enne meid oli siin juba 4 ešeloni lätlasi. Taamal paistis hiiglasuur moodne jaamahoone. Õhtul sõitsime edasi, lätlaste ešelonid jäid veel sinna.
6-ndal aprillil läbisime väikesed Siberi linnad Taiga ja Marinski. Kell 3 öösel rong peatus, olevat sõidu lõpp. Hommikul kell 6 lükati vaguniuks lahti ja anti käsk koos oma asjadega väljuda. Maha laaditi ainult 10 esimest vagunit, mina olin kuuendas.
Järgmisel kolmel päeval sõidutati meid vahel veoautodel, vahel lasti kümneid kilomeetreid jalgsi käia. 9-ndal saime isegi saunamõnu tunda ja riided käisid läbi täipõrgu (aurutati suures kuumuses). See oli rohkem kui 2 nädalat pärast sõidu algust. Ega sellest täisaunast suurt abi ei olnud, sest suurest murest ja vaevhigist olime “koduloomadest“ küllastatud.
10-nda aprilli hilisõhtul jõudsime ühte kolhoosi, mille nimi oli Bokovoi, öeldi, et oleme päral. Meie täpne aadress sai olema: Krasnojarski krai, Biriljussi rajoon, Bokovoi küla, 5-nda detsembri nimeline kolhoos. Kolm päeva olime kolhoosi klubi põrandal põhkudes, umbes 40 inimest.14-nda aprilli õhtul hakati meid kolhoosi onnidesse laiali paigutama. Vahetult enne seda saabus komandant, kes luges paberilt ette, et olime eluks ajaks Siberisse asumisele saadetud ja kui keegi üritab põgeneda, siis järgneb karistusena 25 aastat sunnitööd. Meilt korjati ära passid ja kõik muud dokumendid.
Mina koos Lindaga, kellega koos meie Siberisse sõit 25-nda märtsi varavalges autokastis algas, ja üks noormees meie Instituudi matemaatika-füüsika osakonnast, Heino Ülemaantee, meiega ühest vagunist, palusime ühist elamispinda ja see meile antigi. Muldpõrandaga savionn oli 9-10 m2 suur, selle ühes seinas oli puupliit. Puupakkudest ja pajuvitstest meisterdasime endile 2 “voodit”, ühe meile Lindaga ja teise Heinole. Neid kasutasime peale magamise ka istumiseks ja söömiseks. Ülejärgmisel hommikul, s.o. 16-ndal aprillil, kutsuti meid kõiki kolhoosi kontorisse, võeti kolhoosi liikmeks ja pandi kohe tööle. Mehed saadeti metsa küttepuid tegema. Naised kände juurima, siloauke kaevama ja põllule veetud sõnnikuhunnikuid põletama. Tasuks saime rukki- või odra- või kaerajahu. Neist küpsetasime pliidiraual pätse ja sõime mõnuga. Kaerapätside söömisega oli raskusi, sest kaerakliid kõditasid kurku ja ei tahtnud kõhtu minna.
[Vahele ka üks illustratsioon, see on pilt Salmest koos sealsete külaelanike-saatusekaaslastega.]
Mina olin nädala voodis haige, mumpsis, palavik üle 38 kraadi. Arsti meie kolhoosis polnud, med-õde tõi mingit rohtu. Ääretult vaene ja armetu kolhoos. Elanikeks kolmekümnendatel aastatel Venemaalt välja saadetud mittesoovitavad isikud, palju oli volga-sakslasi, kalmõkke jne. Nii et kõik olid enam-vähem ühesugused vaesed ja muserdatud inimesed.
Loodus aga oli rikkalik. Juba juuni alguses sai metsast küüslaugupealseid ja need said meile mõne päevaga lausa maiuspalaks kaerapätside ja jahukördi kõrvale. Püüdsime elada mõtetega kaunis minevikus ja lootsime, et selline ülekohus kaua kesta ei saa. Hea seegi, et vähemalt unenägudes sai olla koduste ja sõprade seltsis ning käia tuttavaid teid ja radu. Päev läbi ootasin õhtut, et saaks ära ümbritsevast karmist reaalsusest. Lisaks kõigele näris hinge teadmatus oma emast ja õest. Kas nad pääsesid või on kusagil mujal Siberi avarustes?
---
Isa arreteeriti meil juba varem, 1948. a. 4. augustil, süüdistuseks Kaitseliidus ja saksa ajal Omakaitses olek. Neli kuud hoiti isa Tallinnas Patarei vanglas. Selle nelja kuu jooksul lubati ainult üks kord mul isaga kokku saada ja sedagi ainult 10 minutit läbi trellitatud seina ja valvuri juuresolekul. Ei ühtki kirja. 1948. a. lõpul lavastati Sõjatribunalis isegi kinnine kohtuistung, mis mõistis isale 25 aastat laagris ja peale selle veel 5 aastat asumisele.
Isa oli laagris Komis, Ihtinski rajoonis, asulas nimega Abes, postkast 388 IT. Sealt lubati tal aastas saata ainult 2 kirja. Isa vabanes laagrist amnestiaga 23. Juulil 1956. a. ja tuli seejärel tagasi Varblasse. Aga meie kodu ta oma eluajal tagasi ei saanud. See tagastati meile koos õega suurte asjaajamiste järel alles 25. augustil 1989. a.
1949. a. küüditamiseni elasid ema ja õde veel Varblas oma kodus. Nüüd olin ma aga enam kui kindel, et ka nemad olid määratud küüditamisele, kui mind osati isegi Tallinnast võõrast korterist üles otsida. Olin ju Tallinnas täiesti võõraste inimeste juures. Tähendab, küüditamise õnnestumiseks oli tehtud põhjalikku ettevalmistust."
(jätkub...)
No comments:
Post a Comment