Tuesday, December 23, 2008

Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine

"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.

25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.

[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]


Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.

Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.



Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.


(Memuaarid jätkuvad..)

3 comments:

Eppppp said...

Vaatasin uuesti matusepilti - arvan, et see on ema matustel, sest salme ja Laine on üsna noored seal, ja ka aastaaja mõttes, pigem on tegu oktoobri kui märtsiga.

Seal pildil, kus on mamma ja Salme aias - kes teab Vellot (meie onu, mamma nooremat poega) - täpselt Vello nägu on mamma sellel pildil!

sjgelle said...

Vaatasin ka seda matusepilti - tundub, nagu oleks maetud metsa, ümberringi puud. Kuhu maeti?
Ja justkui torkas, et suri nii noorelt vähki, aga Aime suri veelgi nooremalt...
Salme on olnud ikka ilus inime.

Eppppp said...

Ma arvan, et see on Varbla surnuaias, seal ongi palju puid.