Sunday, August 5, 2012

Valdek Lenk (7. juuni 1924 - 2. mai 1999)










Kui hakkasin suure kirjutuslaua sahtleid revideerima, sattus pihku hunnik ajalehti. Kuna tänapäeval pole ajalehe formaadis tähtsate asjade säilitamine turvaline, otsustasin trükkida siia järelhüüde Valdek Lengi surma puhul (ilmunud ajalehes Meie Elu (Toronto) 9. juuni 1999 - Kanadas).

VALDEK LENK
IN MEMORIAM


"Õpeta mind lugema" - nii on pealkirjastanud väliseesti tuntud koolitegelase ja õpikute autori Valdek Lengi õpikud algklassidele.
Süda, mis oli armastusega tuksunud oma perekonnale ja eesti koolidele, lakkas ootamatult tuksumast hommiku-öisel tunnil 2. mail 1999. Kuu ja mõned päevad enne oma 75. sünnipäeva.
(-------)
Õpiku " Eesti ajalugu koolile ja kodule" eessõnas kirjutab Valdek Lenk:"...ka eesti rahva ajaloo õpetamisel on koolil väga tähtis ülesanne täita. Lisaks sellele, et tahame siin võõrsil sündinud ja üles kasvanud noori eestlaseks kasvatada, kes vabalt oma esivanemate keelt nii kõnes kui kirjas valdavad, on meie sooviks õpetada noori ka tundma js armastama seda ilusat maad, kust nende esivanemad ja võib-olla ka emad-isad pidid põgenedes lahkuma.Tahame noortes arendada teadmist, et ainult eesti rahval on õigus sellele maale, ja et nemadki on eesti rahva liikmed."

Valdek Lenk pidas ülitähtsaks tugevat sidet kodu ja kooli vahel. Mõte, mida ta ikka ja jälle rõhutas, oli, et vanematel püsiks huvi lapse koolitöö vastu. Siis ei ole põhjust karta, et lapsed oma esivanemate keele kaotavad ja meie ühiskonnale võõraks jäävad.
(-------)
Valdek Lenk sündis 7. juunil 1924 Järvamaal Kareda vallas Öötla algkoolijuhataja Peeter Lengi keskmise lapsena. Lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari 1943. aasta kevadel algkooliõpetaja kutsega. Siirdus pärast seminari lõpetamist sõjaväkke, võideldes Eesti Diviisi koosseisus idarindel, Narva jõe ääres ja Tartu all. Sai sääl haavata ja saadeti Saksamaale haiglasse. Sõja lõpul saadeti vangilaagrisse. Pärast vabanemist õnnestus pääseda Inglismaale. Abiellus sääl Mai Kirspuuga. Abielust on sündinud kolm tütart. 1951. aastal rändas edasi Kanadasse. Töötas Ontario Teedeministeeriumis maamõõdu osakonnas Torontos ja hiljem Londonis.
Valdek oli Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli juhataja 1956 kuni 1959. aastani. Hiljem tegutses Londoni Eesti Kooli õpetajana ja juhatajana. Ja veelkord kuni töölt lahkumiseni 1992. a Toronto ES Täienduskooli juhatajana, olles olnud siinsetes eesti koolides õpetajaks ja koolijuhatajaks ligi 40 aastat.
(------)
VL on kirjutanud ja koostanud mitmeid täienduskoolide õppekavadele
vastavaid ajakohaseid õpikuid, mis on saanud heade hinnangute osaliseks. Neid on kasutatud täienduskoolides üle maailma. Need on: "Õpeta mind lugema 1. ja 2.", "Eesti keele harjutustik 1. ja 2.", "Kalevipoeg"- lühikokkuvõte 4. klassile, "Eesti ajalugu koolile ja kodule", Eesti mäng.

Seda kõike suutis Valdek vaatamata piinavale suhkruhaigusele.
(-------)
VL on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas vääristanud eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud teenete eest Kanada Eestlaste Teenetemärgiga.
Tema elutöö õpib ja elab.

Edgar Marten

NB! Kui guugeldasin Valdit, leidsin ÕL 11. aprillil 2009 ilmunud intevjuu Edgar Marteniga, mille lingi lisan siia.

Pildil Valdi oma vanima tütre Helle-Maiga Niagaara kose juures (dateerimata, umbes 1960ndate algul)

Sunday, July 1, 2012

Killukesi suguvõsa kokkutulekust

"Suguvõsa kokkutulek" kõlab väga uhkelt. See oli tegelikult üsna väikesemastaapne üritus. Elasid-olid kord Lengi pere ehk vend Heikki (Kii), vend Valdek (Valdi) ja õde Aino. Valdi läks sõja ajal Kanadasse, Eestisse jäid Heikki ja Aino - ning nende kahe järeltulijate kokkutulek see oligi. Kõik ei saanud tulla, aga kes kohal, neil oli mõnus. Mitmest suust kõlas see idee, et niimoodi võiks sagedamini kohtuda. Lapsed said omavahel sõpradeks ja niimoodi see sugulus ju kinnitatud saabki. Varsti on lapsed suured ega tunneks üksteist muidu tänavalgi ära.

 Ilmataat ka hoidis meid, muidu oli iga päev vihmutamist, aga just 29. juunil oli väga päikeseline. Vane on kuldsete kätega ja kes polnud ammu käinud, sai imetleda Karini-Vane Lilli elamist. Nende seni ainuke lapselaps (Nele laps) Mia Rebekka võib tõesti õnnelik olla niisuguste mõnusate lapsepõlvemälestuste üle - kaasik paistmas, ujumistiigike, ja oma isiklik mitmeosaline mänguväljak...

 Aga selle blogiga rohkem haakuvalt - käisin ka Pille-Petsi elamises, see siis nö Lilli vana maja. (kunagine elamine on tehtud pooleks, kaks kõrvuti krunti, Vane-Karini oma on saunamaja.) Huvitav, mismoodi sellistes lapsepõlvest tuttavates kohtades ei märkagi uusi kihte, näed vaimusilmas just seda, mismoodi kõik oli vanasti.

Köögis pliidi kõrval istus ja valitses omal ajal mamma. Legendaarne mamma, õige nimega Anastassia Kinnas. Ta sai vaevu kõndida, hommikul enne kõiki teisi oli ta aga juba end oma toast sinna pliidi kõrvale istuma ajanud ja seal ta oli, kõigega kursis. Jutukas mamma, kellel ka lastele juttu jagus. Tänu temale saan ma täitsa hästi aru mulgi murdest (ja nagu selgus, ka seto keelest arusaamisele aitab see kaasa).

Edasi käisime Helinaga pööningul tolmutamas. Kuna vana maja katusele hakatakse remonti tegema, plaanib Helina paberi- ja pahna päästmise aktsiooni, ja ma lubasin ka appi minna. Seal on kastide ja ka niisama kihtide kaupa pabereid - raamatuid, ajakirju, vihikuid, kirju...

Helina vanaema (minu vanaonu Heikki naine) Ingrid sündis sellessamas majas, elas seal kogu oma elu ja suri sealsamas. Kõik Ingridi sugulased, nii palju kui teada, on sealtsamast Lillikandist pärit. Mis võis olla Ingridi kõige pikem periood sellest majast eemal? Ilmselt elu lõpus, kui ta rinnavähiga haiglas pidi olema.

...Mõtlen, mida siia veel kirjutada. Igasuguseid kirevaid killukesi on peas, aga need ei haagi omavahel päris kokku. Näiteks fotoalbumid Kanada sugulastest. Kõik värvipildid uhkelt ühte albumisse pandud. Ma tunnen, et tahaksin sellest raudse eesriide ülesest suhtlemisest rohkem teada saada. Põgeneti kiirustades (Valdi naisel Mail on väga kurb lugu, põgeneti nii kiirelt, et Mai beebiõde jäi Eestisse maha... ja ema ning tütar jäidki eraldi kasvama...) Aga millal siis suhtlema hakati? Millal üleüldse teada saadi, et Valdi elus ja terve on? Sama küsimus Saluveer Ennu kohta. Võibolla oskab Helle siin täiendavalt pajatada.
Igatahes mingil hetkel oli suhtlus sisse seatud, ja veel mõni aeg hiljem õnnestus lausa küllakutse saada. Valdi ema Ksenja läks pooleks aastaks Kanadasse. Mina imestan, kuidas ta väljasõiduloa sai, miks nõukogude võim nii kindel oli, et see vana naine poja pere juurde ei jää ja tagasi tulla tahab? Tore oli vaadata neid pilte, ette kujutada, mis tunne võis olla emal uuesti oma poega näha. Hiljem käis Heikki vennal külas ja samamoodi oli suur rõõm silmadest näha. Maailm oli sel ajal ikka palju suurem kui tänapäeval... Kui raske võis sel ajal olla lennujaamast "nägemist" jätmine, siis ju ei teadnud, kas tuleb üldse uut kokkusaamist. Ei tulnudki... Heikki oli minu mäletamist mööda saanud aastaid hiljem uue Kanada külastamise loa, aga siis hukkus autoavariis mõni aeg enne plaanitud reisi.

Küsisin jutujätkuks paljudelt paaridelt, kuidas nad omavahel tuttavaks olid saanud.
Tiit ja Reeli käisid ühes segakooris.
Pets ja Pille käisid ühes tantsuringis.
Vane ja Karin elasid ühes ühikas.
Ja muud sellist :)
Tulevaste põlvede legendiks võiks ehk sobida Tiidu ja Reeli lugu sellest, kuidas toimus nende salajane kiriklik laulatus. Nad olevat seda juba ammu plaaninud, olevat rääkinud ka oma vanematele ja saanud kategoorilise "unustage ära" osaliseks. Reeli olekski käega löönud, aga Tiit olevat edasi ajanud. Nii käisid nad Kaarli kiriku juures salaja läbi leerikursused ja said laulatuse jaoks aja samale päevale, kui õhtul oli pulmapidu. Saladusest teadis ka Reeli vend Aap, kes nad autoga kirikusse kohale viis - "laulatuseriietes ju trammiga ei sõida!" Ja ise kompartei riige, aga vaat tema neid kordagi salaplaanist välja rääkida ei üritanud. Hästi ilus olevat olnud, küünlad ja puha. Ahjah, see oli jõululaupäeval. Preester, Tiit ja Reeli, ja kiriku koristajatädi, kel olevat pisarad jooksnud ja olevat korrutanud: "Kui ilusad te olete, lapsed, kahju, et teid keegi ei näe..."
Kas Tiidu-Reeli vanemad said kunagi sellest teada, et oli salajane kiriklik laulatus? Seepeale läksid nad vaidlema. Reeli väitis, et said küll teada, Tiit ütles, et ei. Nii et kes teab... Neilt endilt enam küsida ei saa. Ma loodan, et hakkame vahel jälle siia blogisse asju üles tähendama! Ja loodan, et saame veel omavahel Lillis kokku nõnda. Muide,vaatasin, et ka siin blogis on pilte sellest, mismoodi just Lillis kokku saadi, no umbes 60 aastat tagasi :). Vt siin.