Killukesi suguvõsa kokkutulekust

"Suguvõsa kokkutulek" kõlab väga uhkelt. See oli tegelikult üsna väikesemastaapne üritus. Elasid-olid kord Lengi pere ehk vend Heikki (Kii), vend Valdek (Valdi) ja õde Aino. Valdi läks sõja ajal Kanadasse, Eestisse jäid Heikki ja Aino - ning nende kahe järeltulijate kokkutulek see oligi. Kõik ei saanud tulla, aga kes kohal, neil oli mõnus. Mitmest suust kõlas see idee, et niimoodi võiks sagedamini kohtuda. Lapsed said omavahel sõpradeks ja niimoodi see sugulus ju kinnitatud saabki. Varsti on lapsed suured ega tunneks üksteist muidu tänavalgi ära.

 Ilmataat ka hoidis meid, muidu oli iga päev vihmutamist, aga just 29. juunil oli väga päikeseline. Vane on kuldsete kätega ja kes polnud ammu käinud, sai imetleda Karini-Vane Lilli elamist. Nende seni ainuke lapselaps (Nele laps) Mia Rebekka võib tõesti õnnelik olla niisuguste mõnusate lapsepõlvemälestuste üle - kaasik paistmas, ujumistiigike, ja oma isiklik mitmeosaline mänguväljak...

 Aga selle blogiga rohkem haakuvalt - käisin ka Pille-Petsi elamises, see siis nö Lilli vana maja. (kunagine elamine on tehtud pooleks, kaks kõrvuti krunti, Vane-Karini oma on saunamaja.) Huvitav, mismoodi sellistes lapsepõlvest tuttavates kohtades ei märkagi uusi kihte, näed vaimusilmas just seda, mismoodi kõik oli vanasti.

Köögis pliidi kõrval istus ja valitses omal ajal mamma. Legendaarne mamma, õige nimega Anastassia Kinnas. Ta sai vaevu kõndida, hommikul enne kõiki teisi oli ta aga juba end oma toast sinna pliidi kõrvale istuma ajanud ja seal ta oli, kõigega kursis. Jutukas mamma, kellel ka lastele juttu jagus. Tänu temale saan ma täitsa hästi aru mulgi murdest (ja nagu selgus, ka seto keelest arusaamisele aitab see kaasa).

Edasi käisime Helinaga pööningul tolmutamas. Kuna vana maja katusele hakatakse remonti tegema, plaanib Helina paberi- ja pahna päästmise aktsiooni, ja ma lubasin ka appi minna. Seal on kastide ja ka niisama kihtide kaupa pabereid - raamatuid, ajakirju, vihikuid, kirju...

Helina vanaema (minu vanaonu Heikki naine) Ingrid sündis sellessamas majas, elas seal kogu oma elu ja suri sealsamas. Kõik Ingridi sugulased, nii palju kui teada, on sealtsamast Lillikandist pärit. Mis võis olla Ingridi kõige pikem periood sellest majast eemal? Ilmselt elu lõpus, kui ta rinnavähiga haiglas pidi olema.

...Mõtlen, mida siia veel kirjutada. Igasuguseid kirevaid killukesi on peas, aga need ei haagi omavahel päris kokku. Näiteks fotoalbumid Kanada sugulastest. Kõik värvipildid uhkelt ühte albumisse pandud. Ma tunnen, et tahaksin sellest raudse eesriide ülesest suhtlemisest rohkem teada saada. Põgeneti kiirustades (Valdi naisel Mail on väga kurb lugu, põgeneti nii kiirelt, et Mai beebiõde jäi Eestisse maha... ja ema ning tütar jäidki eraldi kasvama...) Aga millal siis suhtlema hakati? Millal üleüldse teada saadi, et Valdi elus ja terve on? Sama küsimus Saluveer Ennu kohta. Võibolla oskab Helle siin täiendavalt pajatada.
Igatahes mingil hetkel oli suhtlus sisse seatud, ja veel mõni aeg hiljem õnnestus lausa küllakutse saada. Valdi ema Ksenja läks pooleks aastaks Kanadasse. Mina imestan, kuidas ta väljasõiduloa sai, miks nõukogude võim nii kindel oli, et see vana naine poja pere juurde ei jää ja tagasi tulla tahab? Tore oli vaadata neid pilte, ette kujutada, mis tunne võis olla emal uuesti oma poega näha. Hiljem käis Heikki vennal külas ja samamoodi oli suur rõõm silmadest näha. Maailm oli sel ajal ikka palju suurem kui tänapäeval... Kui raske võis sel ajal olla lennujaamast "nägemist" jätmine, siis ju ei teadnud, kas tuleb üldse uut kokkusaamist. Ei tulnudki... Heikki oli minu mäletamist mööda saanud aastaid hiljem uue Kanada külastamise loa, aga siis hukkus autoavariis mõni aeg enne plaanitud reisi.

Küsisin jutujätkuks paljudelt paaridelt, kuidas nad omavahel tuttavaks olid saanud.
Tiit ja Reeli käisid ühes segakooris.
Pets ja Pille käisid ühes tantsuringis.
Vane ja Karin elasid ühes ühikas.
Ja muud sellist :)
Tulevaste põlvede legendiks võiks ehk sobida Tiidu ja Reeli lugu sellest, kuidas toimus nende salajane kiriklik laulatus. Nad olevat seda juba ammu plaaninud, olevat rääkinud ka oma vanematele ja saanud kategoorilise "unustage ära" osaliseks. Reeli olekski käega löönud, aga Tiit olevat edasi ajanud. Nii käisid nad Kaarli kiriku juures salaja läbi leerikursused ja said laulatuse jaoks aja samale päevale, kui õhtul oli pulmapidu. Saladusest teadis ka Reeli vend Aap, kes nad autoga kirikusse kohale viis - "laulatuseriietes ju trammiga ei sõida!" Ja ise kompartei riige, aga vaat tema neid kordagi salaplaanist välja rääkida ei üritanud. Hästi ilus olevat olnud, küünlad ja puha. Ahjah, see oli jõululaupäeval. Preester, Tiit ja Reeli, ja kiriku koristajatädi, kel olevat pisarad jooksnud ja olevat korrutanud: "Kui ilusad te olete, lapsed, kahju, et teid keegi ei näe..."
Kas Tiidu-Reeli vanemad said kunagi sellest teada, et oli salajane kiriklik laulatus? Seepeale läksid nad vaidlema. Reeli väitis, et said küll teada, Tiit ütles, et ei. Nii et kes teab... Neilt endilt enam küsida ei saa. Ma loodan, et hakkame vahel jälle siia blogisse asju üles tähendama! Ja loodan, et saame veel omavahel Lillis kokku nõnda. Muide,vaatasin, et ka siin blogis on pilte sellest, mismoodi just Lillis kokku saadi, no umbes 60 aastat tagasi :). Vt siin.