Monday, May 30, 2011

Eeriku luuletus Ennu 75.juubeliks

Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda.

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks.

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil kolm õde,
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täituma on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja  siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

1 comment:

sjgelle said...

See on tore luuletus, ja ma ütleks, et sugugi mitte vemmalvärsilik. Otse vastupidi- on leidlikud riimid ja kirjanduslikud tsitaadid.
Mul on hea meeel, et see on nüüd siin tervikuna.
Aitäh, Eve!
Hakkame selle blogi eest jälle hoolitsema. Vanad lood pole veel sugugi otsa lõppenud.