Tuesday, February 26, 2008

Mõned pildid Lillist

Panen siia ühe pildirea Lillist. Lilli oli Helene õde. Elas ta 90 aastaseks (1885-1975). Abikaasa August Kirss (1880-1924) oli ehitusmees. Lapsed olid Eduard ja Sonny.
Uurisin Lemitu käest miskit, mida siia kirja panna. Ainuke lugu mis meelde tuli oli see, et Lilli oli salaviinamüüja :-). Alkoholi monopolil olid ranged reeglid, mis kellani poes viina müüa tohtis. Eks siis Lilli varus päeval poest ja õhtul-öösel müüs vaheltkasuga edasi. Kord 1940-dal oli ta haledalt võimudele vahele jäänud ja vangimaja juba ähvardas, kuid riigipöördega saabunud segadus päästis. Hiljem oli ta Rakvere turul müüja ja müüs "põllumajandussaaduste ülejääke".
Edasi las räägivad pildid...




Lilli ja August puhkavad Rakvere Tõrma kalmistul.

Mihkel - 26.02.2008

Monday, February 25, 2008

Eeriku märgid

Aspirantide Kursuse lõpumärk

Laskurliidu meister

Sunday, February 24, 2008

Juhuslikult leitud sugupuu

Panen siia viida ühele sugupuule: http://www.avatar.ee/sugupuu/retsold/index.php
Seal puus figureeriv Meeta Turban oli meie Helene õde.
Head avastamist :-)

Mihkel - 24.02.2008

Saturday, February 23, 2008

Noor Eerik


Eerik sündis 28. juunil 1917. aastal Ahila külas Virumaal, seega on ta Eesti Vabariigist veidi vanem. Ta oli 7. ja ühtlasi kõige noorem laps peres.

Eerik lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi 1937. aastal. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli. Õppis eesti filoloogiat ja filosoofiat.

Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.


Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.

Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.

Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)

Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.

Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!

Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.

Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.

Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a

Eduard Kirss

Eedja, nagu teda hüüti, oli Helene õe Lilli poeg. Elas Rakveres ja pidas tisleriametit.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).



Lilli, Eduard ja Meeta
Eduard, Sonny ja Lilli
Eduard vasakul.
Eduard istub vasakul.
Mihkel - 23.02.2008

Üks tunnistus


Käimasolevate pidustuste taustal tahtsin ülesse riputada midagi temaatilist.
Mitte päris täppi, aga ehk kõlbab. Pildil paremal siis Ülejõe Sass Irboskas.
Tunnistuses viidatud märk ei ole kahjuks säilinud.




Mihkel - 23.02.2008



Kaarel

Küsisin Lembitu käest Kaarli kohta…

Kuna Kaarli elulugu ei ole eriline edulugu, siis väga palju kirja panna polegi. Lembit küll ütles, et rääkida võiks ju palju, aga see ei kõlba ju kirja panna. Eks enamik Kaarli lugudest, nagu kogu ta elulugugi, lõppeb viinaga.

Niisiis koolitee algas Ojaveskil ja Kadrinas. Edasi lõpetas ta Jäneda Põllutöö Keskkooli. Abiellus naabritüdruk Therese Kreegiga.
Mingil ajal said Therese kaudu päranduse ja asutasid Tallinnasse toiduainete poe. Paraku lõpetas see ettevõte pankrotiga. Hiljem töötas Arsenali tehases luksepana.
Sõja ajal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kui rinne 1944 taandus, siis tuli Kaarel Läti piiri äärest mööda metsi koju Ahilale.
Oli peale sõda Arkna Põllutöökoolis õpetaja ja lühikest aega (1947) Vihula MTJ-i peaagronoom. Edasi töötas Tallinnas luksepana Harju Segatööstuskombinaadis, Terases ja mujal.
Suri 1958. a. kevadel (kainestusmajas)


Kaarel (väidetavalt) Jaan Paku kingitud viiuliga.

Kaarel (karvakraega) koolipoisina Jänedal.


Johannes, Kaarel, Helene ja Theresa.



Therese koos õe Emiliaga Kaarli haual Tallinna Metsakalmistul.
Mihkel - 23.02.2008

Wednesday, February 20, 2008

Kuhu kaovad käsikirjad? ... ja üks mälestus lähiminevikust

Eesti Vabariigi tähtsa sünnipäeva eel on võib-olla õige aeg meenutada lähiminevikku ehk siis elu Eesti NSV-s. Kogu elu ei jõua ära jutustada, aga üks ere mälestus on mul just olemas.
-----------------------------
Meie isa Eerik oli ka kirjutamisefriik (tänapäeval oleks ta kindlapeale bloginud!! ) - ta oli pidanud päevikut noorukina, kirjutas mälestusi vanast peast, pidas perekonnakroonikat kuni haigestumiseni. Need kõik on alles ja ootavad avastamist.

Kui isa jäi pensionile 1987, siis võttis ta enda peale vabatahtlikult ülesande uurida ja kirjutada meie kooli ajalugu keskkooli loomise ajast kuni kaasaajani välja. Niisiis 1940ndatest kuni 80ndateni. Terve aasta tuulas ta arhiivides, luges vanu protokolliraamatuid ja käskkirju. Teda huvitas selline asi!! Valmis kroonika (NB! KÄSITSI KIRJUTATUD!!) andis ta pidulikult üle 1988. aastal meie kooli hariduselu 300. aastapäeval.
Praegu on aga selle vanem osa kadunud! Millal kadus, ei teagi täpselt. Kui meie koolis hakati tegema uurimistöid, siis üks suund oli kooli ajalugu. Vat siis selguski, et kroonika kadunud!! Õnneks isa seda teada ei saanud, ta oli siis juba haige- ma ei hakanud teda ärritama.
Aga kahju on küll! Mul on oma teooria - et see lihtsalt kõrvaldati, hävitati (?!), ja arvan ka teadvat, kes seda tegi ja miks tegi, aga tõestada ei saa. On, nagu on.

Nõukogude ajal juhtus ikka, et kedagi või midagi lihtsalt kõrvaldati, ja probleemi polnudki enam.
---------------

Nüüd siis mälestus, mille ma olen kunagi kirja pannud kellegi palvel. Praegu ma seda sündmust enam nii eredalt ei mäletaks. Inimesel on võime halba unustada!!

Minu kokkupuuted KGB-ga

1985. aasta 24. veebruaril olid mingid valimised. (Ütlen sellepärast”mingid”, et seda küll ei mäleta, keda või mida valisime). Igaüks, kes Vene ajal elanud, teab, et suuremat farssi polnud kui nn valimised.

Olin sel ajal abituuriumi klassijuhataja. Reedel enne valimisi koolis tunde ei olnud, selle asemel tehti tsiviilkaitsepäev. Hommikust saati olid igasugused võistlused, näiteks kalašnikovi kokku- ja lahtimonteerimine aja peale, siis veel mingid militaarsed mängud, kus tõelise püssi asemel kasutati puust püsse. Tüdrukud võistlesid esmaabi andmises. Üks seltskond pidi klassis tegema temaatilist seinalehte. Juhendasin neid seal.

Oli selline mänguline õhkkond. Kõik rõõmustasid, et tunnid ära jäid. Klassi tulid Andres ja Andrus, puust püssid kaelas. Istusid veidi seal ja nõkerdasid “oma “ seinalehe kallal. See tehti rebimistehnikas. Mäletan, et oli sinine meri, lainetel piraadilaev lipukesega ja võib-olla mõni detail veel. Ei mäleta täpsemalt. Siis käisid nad sellega kusagil kooli peal eputamas. Võtsin hiljem “seinalehe” oma kätte ja kodus viskasin pliidi alla. ( Hiljem mõtlesin, kas mul oli mingi eelaimdus, et ma selle hävitasin!?)

Järgmisel esmaspäeval olid koolis võõrad, hiljem selgus, et KGBst. Meile, õpetajatele, midagi ei selgitatud. Hakkasid toimuma imelikud asjad. Kõigepealt korjati minu klassist pakk vihikuid kokku...käekirjade tuvastamiseks ilmselt. (Etteruttavalt võin õelda, et neid me ei näinud enam kunagi). Seejärel kutsuti õpilasi “vestlusele”, kust tüdrukud tulid tagasi nutetud silmadega. Mõni päev hiljem selgus, et nädalavahetusel oli meie lähedal üht valimisjaoskonda “rüüstatud” ja seinale oli riputatud käsitsi tehtud plakat Juhan Liivi luuletusega “Ma lillesideme võtaks”.

Edasi järgnes mõnda aega vaikus ja koos sellega teadmatus, kuni tuli 12. märts (mäletan seda päeva, sest mul on sel päeval sünnipäev). Tööpäev oli juba läbi, kui mulle helistati, et vaja kohe kooli tagasi tulla. Edasine on detailideni meeles. Mind kutsuti ühte klassiruumi, kus oli kaks mulle võõrast meest koos meie kooli direktoriga. Süda ei aimanud esialgu midagi halba.

Siis sattusin küsimuste risttule alla. Mulle näidati fotot, kus olid peal kaks eelpool mainitud minu klassi poissi, puupüssid kaelas ja omatehtud plakat kahe vahel. Mulle tehti väga räiges vormis selgeks, et olen poliitiliselt kõlbmatu koolis töötama. Lühikeste minutite jooksul käis peast läbi mõte, mis minust nüüd saab, kuhu ma tööle lähen, laps veel koolitamata. Ma ei saa mainimata jätta, et kooli direktor oli jutuajamise juures ja ei öelnud ühtegi sõna minu kaitseks.

Ülekuulamise üksikasju ei hakka meenutama. Lõpuks sunniti mind kirjutama seletuskiri juhtunu kohta ja kahetsema (!?) oma tegu. Ma küsisin, mida ma pean kirjutama, siis mõnitati, kas õpetaja ei oskagi seletuskirja kirjutada. Üht asja ma ei kinnitanud - nimelt väitsid organid, et lipp laevukesel oli sinimustvalge- see ei olnud tõsi!

Ma olin vapustatud, et KEEGI oli saatnud foto KGBsse ja fabritseerinud süüasja, et “organite” kõnepruuk oli selline, nagu ma olin näinud filmides, kus kuulatakse üle kurjategijaid või riigireetureid. Ainult käsi ei väänatud ja näppe sahtli vahele ka ei löödud.

Mind ei vallandatud, asi sumbus vaikselt, ehkki koolis käidi veel ka teiste klasside õpilasi üle kuulamas. Õpetajatele ei räägitud mitte midagi. Võis olla nii ja teisiti. Võib-olla ei suudetud “süüdlasi” avastada. Poiste saatust see tõik siiski mõjutas. Üks neist heideti koolist välja vahetult enne lõpueksameid põhjuseta puudumiste pärast ja teine saadeti pärast kooli lõpetamist sõjaväkke kaugele põhja tööroodu kolmeks aastaks. Kümme aastat hiljem suri ta multipleksi.

See kõik toimus Eestis mõni kuu enne seda, kui Nõukogude Liidus tuli võimule Mihhail Gorbatšov ja kogu maa jõudis glasnosti laineile.

Laulva revolutsioonini oli jäänud 3 aastat ja Eesti riigi taastamiseni 6 aastat.

(Kirjutatud üles 1995. aastal ühe kroonikakirjutaja palvel)

------
Praegu ma mõtlen, et mis siis, kui olekski selle poiste plakati peal olnud sinimustvalge. Kas meid oleks kohe vangi pandud?

Ma olin ju sel ajal noor naine, need mehed ei pidanud vajalikuks isegi elementaarset viisakust üles näidata. Või sellises kohas on igasugune inimlik suhtumine välistatud? Mõlemad mehed olid nässakad, koledad. Vihaga mõtlen: paras neile, siiamaani vihkan!

Veel on asi, mis mind jääbki piinama: kes oli koputaja? miks ta seda tegi?
"Süüdistuse" aluseks oli ju ainult sel päeval tehtud foto!
Võib-olla oligi nii, nagu räägiti, et igas kollektiivis olid omad nuhid sees.
Kokkutulekutel (see on üks mu lähedasemaid lende ) olen mitu korda küsinud, kas keegi teab sest asjast midagi rohkem, aga keegi ei tea või ei taha meenutada.
Liiati on need kaks poissi saanud "oma" kätte kuhjaga - üht pole juba üle 10 aasta. Saatuse tahtel õpetan ma tema poega, kes mulle paljuski meenutab oma isa.
Teine poiss ei käi kokkutulekutel - ta ei saanud kooli lõpetada.

Kirjutas helle - 21. veebruaril 2008. aastal

Thursday, February 7, 2008

Mälestusi pioneerilaagrist

Kukupai kirjutas toredasti pioneerilaagritest. Mul on ka nendega seoses kohe mitu mälestust. Meidki saadeti lapsena sinna puhkama ja arenema. Hiljem töötasin ise kahel korral pi-laagris kasvatajana ja isegi minu laps jõudis veel pioneeriajastu lõpus seal ära käia.
Pi-laagrid tegutsesid kuidagi ametiühingute põhimõttel - igal oli oma laager. Meie käisime haridustöötajate järgi Karepal.
Karepa laager oli mere ääres, lähedale jäi Toolse ja Kunda. Üks vahetus kestis kuu aega. Oli neid, kes olid kohal kõik kolm vahetust, seega vanad kalad.

Pioneerilaagrid olid statsionaarsed ehitised, tihti töötasid nad mõisates, igal juhul olid need looduse poolest kaunites kohtades ja mere/ järve/ jõe läheduses. Miks saadeti näiteks maalapsi laagrisse? (linnalastest ma saan aru - suveks loodusesse, värke õhu kätte!) Võib-olla me ise tahtsime minna või pakuti tuusikuid väga soodsalt?
Mina käisin kaks korda. Rühmad komplekteeriti vanuse järgi ja iga rühm oli omaette majas. Nii ma mäletan. Tegevust oli palju, ringid ja võistlused, aga midagi eriti helget ei meenu. Kuu aega oli ilmselt liiga pikk aeg kodust ära olla. Külastamispäeval mind vaatama ei tuldud (teadsin seda ette, kodu oli kaugel ja autosid polnud olemaski), olin väga kurb ja nutsin salaja.
Järgmisel aaastal läksin uuesti, seekord koos Tiiduga. Pärast käisid veel Tiit ja Toomas koos, vist Andres ka. Ei määleta.
Laagrist paremini mäletan aga seda, kuidas mina pidin poisid Tallinnasse kogunemiskohta viima ja pärast neile järele minema. Vanem õde ikkagi.

... seekord olid Tiit ja Andres seal Karepal. Bussid lastega pidid Tallinnasse jõudma näiteks kell 12 päeval, aga jõudsid pool tundi varem. Meie Reinuga läksime väga täpselt. Seal aga polnud enam kedagi üles korjata. Mida ma nüüd kodus ütlen? Et vennad on kadunud?
Aga nemad, minu vennad, vaatasid, et kedagi vastas pole, ja läksid omal käel sugulasi otsima. See seiklus lõppes õnnelikult, ees oli aga veel kojusõit rongiga.
Türil oli veidi pikem peatus, võib-olla 3-5 minutit, inimesed läksid välja perroonile selga sirutama. Minu vennad tahtsid aga jaamahoonest saia ja limonaadi osta. Seal pikk saba. Pole aega oodata! No ei kuulanud vanema õe sõna. Siis ma pöördusin ühe võõra onu poole.
"Marss rongi peale tagasi!" kamandas see.

Küsisin Andrese käest järele selle mälestuse kohta (täna, 18. veebruaril on Andrese sünnipäev). Tema teadis, et ta oli alles 2. klassi lõpetanud siis, kõige nooremas rühmas. Tiit pidi järelikult olema 5. klassi lõpetanud, mina 8. klassi.

... Ise olen kasvatajana töötanud Vääna-Jõesuu ja Klooga pioneerilaagrites. Esimeses pidin tegema suvist praktikat ja teise saadeti töökohalt. Oli selline sundus koolidel peal, et pidid kaadrit andma.
Mõlemad olid venekeelsed laagrid. Sel ajal ma vene keelt eriti vabalt ei rääkinud, hädapärast sain hakkama. Vene lapsed on (olid?) aga teatavasti temperamentsemad kui Eesti omad. Missugune sõda seal käis! Iga päev oli mõni ära põgenenud linna, sest ei meeldinud kord ja toit. Üks paks poiss kadus ära. Käisime metsa ja merd läbi kammimas, õnneks leidsime üles. Oli elus.

...Kui Triin Karepal käis, oli ta alles 10aastane. Miks ma ta sinna saatsin? Ise nutsin kodus. Suvi oli harukordselt vihmane ja jahe, lapsed ei saanud kordagi merre, sääsed sõid silmad peast. Läksime teda sinna vaatama - laps nii õnnetu, kõhnemaks jäänud, juuksed mitu päeva kammimata. Tõime ta koju.

Aga laste suvelaager pole ju iseenesest halb. See karastab vaimu, õpetab enda eest seisma ja tulema toime väljaspool kodu. Vähemasti pioneerilaagrid täitsid küll neid eesmärke, pioneerivärki oli seal vähe - kaelarätte vist rivistustel pidi kandma, muidu oli vaba aja rõivastus (dressid?).


Kirjutas helle - 7. veebruaril 2008

Saturday, February 2, 2008

Reinu mälestades, kirjad sõjaväest 2


Leidsin ühel päeval Postimehest surmakuulutuse, mis omal moel ehmatas. Rein Radamus on surnud. Täna on matused. Kuigi kaugelt sugulased, pole me enam aastakümneid suhelnud ja tema elust midagi kuulnud. Tiit vist on ikka vahel trehvanud?
Sugulane aga on nii, et on minu vanaema Ksenia vennapoeg ehk siis emale onupoeg ehk siis minule vanaonupoeg. Vanuse poolest kuulus rohkem meie põlvkonda. Tema isa, vanaema vend, oli oma pere maha jätnud ja Ameerikasse pagenud ( Rein oli siis veel sündimata?). Seepärast võtsid sugulased ta oma hoole alla. Vanem õde oli viiulikunstnik, lahkus oma elust vabatahtlikult. Noorem õde Reet õppis arstiks, temaga suhtlesime veel hiljemgi.

Kui me kõik palju-palju nooremad olime, käisime läbi. Rohkemgi veel. Nad elasid Tallinna vanalinnas Säde tänavas ja lapsena olin ma tihti seal külas. Rein vedas mind igale poole kaasa - kinno, staadionile võistlusi vaatama ja linna peale kolama. Kord, kui käisime kooli tantsurühmaga laulupeol, võttis ta mind oma vastutusel välja. Läksime kinno, film aga osutus arvatust pikemaks. Närveerisin hirmsasti, et ei saa enam koolimajja sisse. Tema naeris ja lubas mind akna kaudu ubida. Ta oli lõbus, jutukas ja vahva sell. Viitsis minusuguse maaplikaga jahmerdada.
Minu jaoks oli ta väga huvitav - tegi sporti ( mängis vist tennist, käis üleliidulistel võistlustel), oli musikaalne, mängis klaverit(?), mingid vanaprouad (kuidagi Joel Sangaga seotud?) andsid talle keeletunde, vist oli saksa või inglise keel, mida ta õppis nende juures.
Mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Eks Reet, Reinu õde, oskaks täpsustada!?

Kui ta Vene sõjaväkke võeti, siis kirjutas ta mulle ilmatu pikki kirju, millest üks kimp on tänini alles. Olid need alles kirjad! Pikemad umbes 20-leheküljelised. Mina koolitüdrukuna kirjutasin vastu ja ema-vanaema saatsid pühadeks pakke.
Ta teenis Leedus, mis oli üleüldist konteksti arvestades vist vedamine.
Löön siia tema mälestuseks ühest kirjast mõned lõigud.
-----------

Hallo, labdien- Helle!!

Olin parajasti roodus korrapidaja, kui Sinu kirja sain. Nüüd olen enam-vähem välja puhanud ja kirjutan Sulle vastuse.
Jube tormamine oli see ööpäevane toimkond. Olid ju pühad ja kogu aeg sõelusid meie kõrged ülemused sisse ja välja. Tuli, lapp käes, ringi joosta ja tolmu "otsida". (---)
Öösel käis hirmus trepi pesemine, nimelt meil on ka lõpuks talv tulnud. Lund sadas pidevalt kaks päeva ja trepp oli vett täis. (---)
Mulle meeldib talv küll väga, aga siin on see nuhtluseks. Kogu aeg tuleb lund rookida, nii et maa mustab ja rividrill ei tule sugugi nii välja, kui peab. Vahepeal on pooled pikali või jalg on vale, aga katsu libedaga siis mitte libiseda! Täna oli laskmise peatreening. Püss käes, võltskuulid ka, ja viskusime lumehange, sealt siis läks sihtimiseks, kuulid tuli ära lasta ja püsti!
Pärast vannet pidi elu "huvitavamaks" minema. (---)
Vahepeal tegin veel ühe kavala liigutuse - ostsin ohvitseride nööbid omale ette, neid pole vaja kogu aeg nühkida (üldse mitte) ja 25 kop eest jälle üks töö vähem. Võib natuke raadiot kuulata - magan enamuses lätlastega ühel pool ja neil on raadiod. Ühel pagana kihvt "Philips" - Ameerika toodang. Õhtul on päris hea muusikat kuulata ja oma mõtteid mõelda.
Vahepeal olin nädal aega "haiguslehel" ja isolaatoris oli ka muusika kõrval. Siin tuleb muusikat kogu aeg - Euroopa ikka lähemal!
Ajalehti olen siiani vähe lugeda saanud. Nüüd ema lubab saata. Kodus oli mul esimene asi hommikul leht läbi lugeda (esmases järjekorras sport), nüüd on meil päeva naelaks kirjad. Iga päev peale lõunat on igavene marul selle pisikese vene nässaka postimehe ümber. (---)

Ühel päeval oli poliittunnis ühiskondlik arutelu- kommunismiehitaja moraalikoodeks! Läks lahti nö musta pesu pesemiseks, mida oli selle 1,5 kuu jooksul koguda jõudnud. Venelased tulid välja, et ikka kõik on meie rühmas nagu hundid - rahvused omaette jne. Mitu tundi õiendasid, mina sain rahulikult pealt kuulata seni, kuni jefreitor hakkas seletama, et pakid tuleb koos ära süüa, mitte nagu lätlased, et omaette ( omad poisid koos).(---)
Minu pea küll ei võta, kuidas saab 32kesi seda väikest pakki, mis kodunt tuleb, koos ära süüa?
(---)
Ühel päeval käisime arsti juures, kaaluti ja mõõdeti. Selgus uskumatu - olin võtnud siin 5 kg juurde (76 - 81 kg). Fantastiline! Sellise toidu juures - puder, puder, supitaoline vedelik, heeringas, puder, mingi kala (mitte just väga meeldiva maitsega), jälle puder, tee-leib jne (---)

Õpin läti keelt! Kümmekond sõna on juba selged! Eesti keelega võrrelda ei saa! Koledam!
(---)
Pean lõpetama. Olen isegi nii palju venitanud. Aga ega Sinu vastu ei saa - Sul on nii huvitavad kirjad! Saab ikka lugeda. Ja see ongi siin kõige toredam hetk. Mul jääbki nüüd see mõnusam pool ja ära lase siis kaua oodata.

Mõtlen teatri peale. "Aida" tuli vist alles lavale. Mina üritasin enne ikka veel "Carmeni" ära vaadata- kuulata, aga jäi ära. "Aidat" olen näinud kinos, ei kujuta ette, mis ta laval võib olla. Samal ajal meie seisame lipu all ja anname vannet. Niisugune on see elu!

Sveiki, Helle!

Nägemiseni!
Palju tervisi ja kõiki muid soove kõigile!
Tervitades Rein
Jään siis ootama!!
---------
See kiri oli üks lühemaid, kõigest(!) 6 A4. Trükkisin ära ainult väikese osa.
Reinu õe Reedaga oleme ikka jõulukaarte vahelduva eduga vahetanud. Viimati saime temaga (Reedaga) kokku siis, kui meie ema vend Valdi käis Eestis külas (1995). Rein siis kohtumisele ei tulnud. Tean veel, et tal on tütar, Helen nimeks, ja et ta elas samas, nüüd Pühavaimu tänavas.

Puhka rahus, Rein!

Edit. Umbes sellel ajal, kui ma kirjutasin Reinust mälestusi, leidis Reinu tütar Helen oma isa sugulasi guugeldades selle blogi, võttis kontakti ja me vahetasime mitu e-kirja. Vat selline imeasi on Internet. Ja selline jõud on mõttel. Ma paneks siia üles tema kirjad mulle, aga vist pole sobilik. Liiga isiklik.
Toredad kirjad. Võib-olla saame suvel kokku !? Mul oleks talle üle anda Reinu kirjad.

Kirjutas helle - 2. veebruaril 2008, lisatud 23. veebruaril 08