Kuhu kaovad käsikirjad? ... ja üks mälestus lähiminevikust

Eesti Vabariigi tähtsa sünnipäeva eel on võib-olla õige aeg meenutada lähiminevikku ehk siis elu Eesti NSV-s. Kogu elu ei jõua ära jutustada, aga üks ere mälestus on mul just olemas.
-----------------------------
Meie isa Eerik oli ka kirjutamisefriik (tänapäeval oleks ta kindlapeale bloginud!! ) - ta oli pidanud päevikut noorukina, kirjutas mälestusi vanast peast, pidas perekonnakroonikat kuni haigestumiseni. Need kõik on alles ja ootavad avastamist.

Kui isa jäi pensionile 1987, siis võttis ta enda peale vabatahtlikult ülesande uurida ja kirjutada meie kooli ajalugu keskkooli loomise ajast kuni kaasaajani välja. Niisiis 1940ndatest kuni 80ndateni. Terve aasta tuulas ta arhiivides, luges vanu protokolliraamatuid ja käskkirju. Teda huvitas selline asi!! Valmis kroonika (NB! KÄSITSI KIRJUTATUD!!) andis ta pidulikult üle 1988. aastal meie kooli hariduselu 300. aastapäeval.
Praegu on aga selle vanem osa kadunud! Millal kadus, ei teagi täpselt. Kui meie koolis hakati tegema uurimistöid, siis üks suund oli kooli ajalugu. Vat siis selguski, et kroonika kadunud!! Õnneks isa seda teada ei saanud, ta oli siis juba haige- ma ei hakanud teda ärritama.
Aga kahju on küll! Mul on oma teooria - et see lihtsalt kõrvaldati, hävitati (?!), ja arvan ka teadvat, kes seda tegi ja miks tegi, aga tõestada ei saa. On, nagu on.

Nõukogude ajal juhtus ikka, et kedagi või midagi lihtsalt kõrvaldati, ja probleemi polnudki enam.
---------------

Nüüd siis mälestus, mille ma olen kunagi kirja pannud kellegi palvel. Praegu ma seda sündmust enam nii eredalt ei mäletaks. Inimesel on võime halba unustada!!

Minu kokkupuuted KGB-ga

1985. aasta 24. veebruaril olid mingid valimised. (Ütlen sellepärast”mingid”, et seda küll ei mäleta, keda või mida valisime). Igaüks, kes Vene ajal elanud, teab, et suuremat farssi polnud kui nn valimised.

Olin sel ajal abituuriumi klassijuhataja. Reedel enne valimisi koolis tunde ei olnud, selle asemel tehti tsiviilkaitsepäev. Hommikust saati olid igasugused võistlused, näiteks kalašnikovi kokku- ja lahtimonteerimine aja peale, siis veel mingid militaarsed mängud, kus tõelise püssi asemel kasutati puust püsse. Tüdrukud võistlesid esmaabi andmises. Üks seltskond pidi klassis tegema temaatilist seinalehte. Juhendasin neid seal.

Oli selline mänguline õhkkond. Kõik rõõmustasid, et tunnid ära jäid. Klassi tulid Andres ja Andrus, puust püssid kaelas. Istusid veidi seal ja nõkerdasid “oma “ seinalehe kallal. See tehti rebimistehnikas. Mäletan, et oli sinine meri, lainetel piraadilaev lipukesega ja võib-olla mõni detail veel. Ei mäleta täpsemalt. Siis käisid nad sellega kusagil kooli peal eputamas. Võtsin hiljem “seinalehe” oma kätte ja kodus viskasin pliidi alla. ( Hiljem mõtlesin, kas mul oli mingi eelaimdus, et ma selle hävitasin!?)

Järgmisel esmaspäeval olid koolis võõrad, hiljem selgus, et KGBst. Meile, õpetajatele, midagi ei selgitatud. Hakkasid toimuma imelikud asjad. Kõigepealt korjati minu klassist pakk vihikuid kokku...käekirjade tuvastamiseks ilmselt. (Etteruttavalt võin õelda, et neid me ei näinud enam kunagi). Seejärel kutsuti õpilasi “vestlusele”, kust tüdrukud tulid tagasi nutetud silmadega. Mõni päev hiljem selgus, et nädalavahetusel oli meie lähedal üht valimisjaoskonda “rüüstatud” ja seinale oli riputatud käsitsi tehtud plakat Juhan Liivi luuletusega “Ma lillesideme võtaks”.

Edasi järgnes mõnda aega vaikus ja koos sellega teadmatus, kuni tuli 12. märts (mäletan seda päeva, sest mul on sel päeval sünnipäev). Tööpäev oli juba läbi, kui mulle helistati, et vaja kohe kooli tagasi tulla. Edasine on detailideni meeles. Mind kutsuti ühte klassiruumi, kus oli kaks mulle võõrast meest koos meie kooli direktoriga. Süda ei aimanud esialgu midagi halba.

Siis sattusin küsimuste risttule alla. Mulle näidati fotot, kus olid peal kaks eelpool mainitud minu klassi poissi, puupüssid kaelas ja omatehtud plakat kahe vahel. Mulle tehti väga räiges vormis selgeks, et olen poliitiliselt kõlbmatu koolis töötama. Lühikeste minutite jooksul käis peast läbi mõte, mis minust nüüd saab, kuhu ma tööle lähen, laps veel koolitamata. Ma ei saa mainimata jätta, et kooli direktor oli jutuajamise juures ja ei öelnud ühtegi sõna minu kaitseks.

Ülekuulamise üksikasju ei hakka meenutama. Lõpuks sunniti mind kirjutama seletuskiri juhtunu kohta ja kahetsema (!?) oma tegu. Ma küsisin, mida ma pean kirjutama, siis mõnitati, kas õpetaja ei oskagi seletuskirja kirjutada. Üht asja ma ei kinnitanud - nimelt väitsid organid, et lipp laevukesel oli sinimustvalge- see ei olnud tõsi!

Ma olin vapustatud, et KEEGI oli saatnud foto KGBsse ja fabritseerinud süüasja, et “organite” kõnepruuk oli selline, nagu ma olin näinud filmides, kus kuulatakse üle kurjategijaid või riigireetureid. Ainult käsi ei väänatud ja näppe sahtli vahele ka ei löödud.

Mind ei vallandatud, asi sumbus vaikselt, ehkki koolis käidi veel ka teiste klasside õpilasi üle kuulamas. Õpetajatele ei räägitud mitte midagi. Võis olla nii ja teisiti. Võib-olla ei suudetud “süüdlasi” avastada. Poiste saatust see tõik siiski mõjutas. Üks neist heideti koolist välja vahetult enne lõpueksameid põhjuseta puudumiste pärast ja teine saadeti pärast kooli lõpetamist sõjaväkke kaugele põhja tööroodu kolmeks aastaks. Kümme aastat hiljem suri ta multipleksi.

See kõik toimus Eestis mõni kuu enne seda, kui Nõukogude Liidus tuli võimule Mihhail Gorbatšov ja kogu maa jõudis glasnosti laineile.

Laulva revolutsioonini oli jäänud 3 aastat ja Eesti riigi taastamiseni 6 aastat.

(Kirjutatud üles 1995. aastal ühe kroonikakirjutaja palvel)

------
Praegu ma mõtlen, et mis siis, kui olekski selle poiste plakati peal olnud sinimustvalge. Kas meid oleks kohe vangi pandud?

Ma olin ju sel ajal noor naine, need mehed ei pidanud vajalikuks isegi elementaarset viisakust üles näidata. Või sellises kohas on igasugune inimlik suhtumine välistatud? Mõlemad mehed olid nässakad, koledad. Vihaga mõtlen: paras neile, siiamaani vihkan!

Veel on asi, mis mind jääbki piinama: kes oli koputaja? miks ta seda tegi?
"Süüdistuse" aluseks oli ju ainult sel päeval tehtud foto!
Võib-olla oligi nii, nagu räägiti, et igas kollektiivis olid omad nuhid sees.
Kokkutulekutel (see on üks mu lähedasemaid lende ) olen mitu korda küsinud, kas keegi teab sest asjast midagi rohkem, aga keegi ei tea või ei taha meenutada.
Liiati on need kaks poissi saanud "oma" kätte kuhjaga - üht pole juba üle 10 aasta. Saatuse tahtel õpetan ma tema poega, kes mulle paljuski meenutab oma isa.
Teine poiss ei käi kokkutulekutel - ta ei saanud kooli lõpetada.

Kirjutas helle - 21. veebruaril 2008. aastal