Saturday, February 23, 2008

Kaarel

Küsisin Lembitu käest Kaarli kohta…

Kuna Kaarli elulugu ei ole eriline edulugu, siis väga palju kirja panna polegi. Lembit küll ütles, et rääkida võiks ju palju, aga see ei kõlba ju kirja panna. Eks enamik Kaarli lugudest, nagu kogu ta elulugugi, lõppeb viinaga.

Niisiis koolitee algas Ojaveskil ja Kadrinas. Edasi lõpetas ta Jäneda Põllutöö Keskkooli. Abiellus naabritüdruk Therese Kreegiga.
Mingil ajal said Therese kaudu päranduse ja asutasid Tallinnasse toiduainete poe. Paraku lõpetas see ettevõte pankrotiga. Hiljem töötas Arsenali tehases luksepana.
Sõja ajal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kui rinne 1944 taandus, siis tuli Kaarel Läti piiri äärest mööda metsi koju Ahilale.
Oli peale sõda Arkna Põllutöökoolis õpetaja ja lühikest aega (1947) Vihula MTJ-i peaagronoom. Edasi töötas Tallinnas luksepana Harju Segatööstuskombinaadis, Terases ja mujal.
Suri 1958. a. kevadel (kainestusmajas)


Kaarel (väidetavalt) Jaan Paku kingitud viiuliga.

Kaarel (karvakraega) koolipoisina Jänedal.


Johannes, Kaarel, Helene ja Theresa.



Therese koos õe Emiliaga Kaarli haual Tallinna Metsakalmistul.
Mihkel - 23.02.2008

10 comments:

sjgelle said...

Oi tere, Mihkel, tagasi tulemast!
Ma mõtlesin juba, et nüüd on lood otsas.
Mul on Kaarlist paar lisandust.
1. Kaarel oli väidetavalt minu ristiisa.
2. Ma mäletan teda isiklikult vähe, vist käisime paar korda lapsena neil Tallinnas külas. Neil endil lapsi polnud nagu Priidulgi.
3. Kaarel oli olnud kuldsete kätega, eriti hea puutöös.
4. Kaarel oli olnud ema lemmik, sest olnud tema venna(?) moodi.
5. Kustel oli Kaarliga kana kitkuda, oli mingi õmblusmasina lugu...

Mihkel said...

Uhuu...
Puutöö kohta vaidleb Lembit vastu :-) Oli olnud kuldsete kätega rauatöömees.

sjgelle said...

Võib-olla siis mitte puutöö, aga ma tean üht sellist juttu, et meie Tiidu äi tundis Kaarlit ja jutustas, et Kaarel oli talle (?!) voodi teinud. Võib-olla siis rauast? Ma võtsin automaatselt, et ju siis puust. Vahel jäävad sellised jutud kõrvade vahele...

hundi ulg said...

Loen ja küsin.

1. Mis aasta "poiss" Kaarel oli?

2. Mis aasta ja aastaaja moppi alla sattus?

3. Millal pood pankrotistus? /Suur vedamine, pidades silmas 1940. juuni/

4. Millal Arsenali?

5. Kas venelased ei tahtnud mobiliseerida? /Kas Arsenali käitis päästis 41.aasta mopist?/

Igas suguvõsas "libisetakse" minu arvates valehäbina üle neist, kellel probleeme viinaga. Aastad 1940-1950 õpetasid paljusid poisse ja noori mehi viina jooma. See oli mobilisatsiooni põlvkond.

Giustino said...

Päris stiilne... surm kainestusmajas!

ja ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!

sjgelle said...

Mihkel
kui sa tead vastuseid Hundi ulu küsimustele, siis ole hea, vasta. Tegemist on asjast huvitatud inimesega, kes ise ka blogib.

Mina ei tea muud öelda, kui et Kaarel sündis 1907, oli tagantpoolt 3. laps.
Viinaveast oli ka juttu, aga see tabab inimesi vahel rasketest aegadest ja oludest sõltumata. Tänapäeval aina nooremalt ja laiemalt.

sjgelle said...

Isamaa sünnipäeva jah kõigile!
Tulin äsja ürituselt. Uskumatu, aga kogu aeg sadas vihma.

Mihkel said...

Nonii, Lembit käis just külas ja üritasin küsimustele vastuseid saada.
Ega suurt targemaks ei saanud.
Poe pankrott oli ikka ammu ennem riigikorra vahetust - kuskil 30-date keskpaiku.
Mopi aega ei tea, kuid niipalju vist oli, et Eestist välja ta ei sattunud.
Vene mopi eest olevat ennast varjanud. Kuidas ja kus, seda ei tea.
Arsenali oli teda sokutanud Therese mingi ohvitserist sugulane (see oli siis vahtult peale poe pankrotti).
Töötas hiljem ettevõttes "Teras", mis tootis raudvoodeid ja sealt ka siis see voodijutt.
"Viinaviga" olevat enne segaseid aegu juba küljes olnud.
Kainestusmajast niipalju, et tol ajal oli miilitsatel olnud "meetod" kuidas "kliente" töödelda. Uhati ämbritega külma vett niikaua, kuni jalad alla võttis. Kõik ei elanud seda üle ja hiljem keelati selline kohtlemine ära.
Õmblusmasina loost ei tea midagi, aga kana olnud neil Kustega kitkuda küll (teemaks siis peigmehed jms.:-)).

sjgelle said...

Kuste rääkis surmatunnini, kuidas Kaarel oli võlgade katteks tema õmblusmasina (Singer?), mida pidi parandama?, maha müünud. Umbes niimoodi oli. Näe, Kuste ei andnud andeks!
Kuidagi on meelde jäänud, et Kaarel oli oma eluga puntras. Seda, et ta kaineris suri, kuulsin ma ka alles palju-palju hiljem. Kesse ikka halbu asju tahab võimendada! Aga ta polnud siis veel kuigi vana. Lihtne tehe ütleb, et ainult 51. Nende pikaealisuse juures?!
Eks tal oli maks ehk läbi!?

sjgelle said...

Kommentaari kommentaariks.
Uurin siin ikka neid vanu fotosid, huvitav ju.
Arvan ära tundvat selle Jäneda pildi peal Tiidu (Eesti)äia Alfred Mumme (seisab vasakult esimene), kes Kaarlilt voodi tellis. Nad olid Jäneda koolivennad.
Eks sealt perest peaks keegi aitama tuvastada.
"Papa Peeter", nagu teda kutsuti, on nüüd muidugi tükk aega surnud. Ta oli elu lõpupoole kümmekond aastat pime, kaotas nägemise tööõnnetuse läbi- õunapuid pritsides sattus mürk silma.