Monday, December 31, 2007

M nagu muusika

Muusikaharrastust ja - annet on esinenud nii meie ema- kui isapoolses suguvõsas.
Siin on palju juttu olnud Enn Saluveeri muusika-alasest tegevusest Eestis ja Inglismaal, aga ka tema vendade-õdede heast muusikalisest kuulmisest ja pilli- või laulmisoskusest.
Eeriku ja Ennu mälestustest võib lugeda Rakvere legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakk`u kohta (olevat kaugelt meie sugulane!), kes pannud kõik õpilased pilli mängima ja muusikat armastama. Eerik sai oma ristiisalt kingituseks viiuli ja Rakvere Ühisgümnaasiumis mängis sümfooniaorkestris II viiulit.
See kõlab väga uhkelt.


Hilisemas elus Eerik muidugi (otseses mõttes) viiulit ei mänginud, aga muusikat armastas ta väga. Kui veel puudusid tänapäevased vahendid muusika kuulamiseks ja salvestamiseks, kogus ta vinüülplaate ja lindistas muusikat alguses suurte lintide, hiljem kassettide peale. Üks asi, mis ta endale Inglismaalt tõi, oli väga hea raadio-kassettmakk, mis mängib tänini suurepäraselt.
Laulupidude ülekannete ajal nuttis Eerik meeleliigutusest. Mida vanemaks sai, seda härdamaks muutus ta meel, ja muusika puudutas teda alati...

Aga ka emapoolses suguvõsas on muusikageen kõvasti sees. Vanaema Ksenia oli ise muusikaliselt haritud - mängis klaverit, juhatas koori. Ka tema õde Natalie ( Nata) - oli Tallinna tolleaegses 16. keskkoolis lauluõpetaja ja koorijuht. Nende vend Vaido Radamus oli viiulimeister (emigreerus), viimase tütar Virve Radamus-Rannu oli konservatooriumi lõpetanud viiulikunstnik. Natal lapsi polnud, aga Vaidol jäi Eestisse maha 3 last - Virve, Reet ja Rein.

Vanaema ja vanaisa kinkisid meile oma klaveri. Ma ei mäleta täpselt, millal see meie väiksesse elamisse tuli, igatahes varem kui vanaema ise. Meile, lastele, võeti klaveriõpetaja, kes käis ühe korra nädalas Viljandist kohal. Klaverit pandi õppima mind ja Tiitu. Toomas vist õppis põgusalt. Minust mingit muusikut ei saanud. Aga Tiidust sai, kuigi ta ei viitsinud nii paljugi lapsena klaverit harjutada kui mina.
Meie Tiit on pärinud muusikaande - nüüd mõtlen - ilmselt nii isa kui ema poolt.
Tiit on elukutseline muusik, kes sellega on eluaeg leiba teeninud ja teenib tänini. (pildil)
Ta hakkas oma bändiga esinema juba koolipoisina (oli umbes 7. klassis). Kuigi lõpetanud Viljandi Lastemuusikakooli klarneti erialal, on tema põhipillideks ikka olnud klahvpillid. Õigemini klaver, millle algõpetuse sai kodus ühe uskliku klaveriõpetaja Magda Wühneri käest. Eks ta hiljem õppis üldklaverit juurde.
Kui me olime lapsed, siis me esinesime Tiiduga koos klaveril neljal käel. Läks segamini, alustasime uuesti, ikka ei õnnestunud. Lõpuks saime lavalt minema, aplaus oli tormiline. Vist oli naljakas.


Vanaema klaver elas meil pika elu. Tema peal õppis klaverimängu ka minu tütar Triin (pildil), kellest samuti pole muusikut tulnud.
Lõpuks jäi klaver väga vanaks, teda ei olnud enam võimalik häälestada. Viimase remondi ajal sai klaver "ära kingitud" Ugala teatrile. Ega tast enam asja saanud, ma arvan, võib-olla mõne rekvisiidina kõlbab veel...
Vahel mõtlen, et oleks ta siin toanurgas alles...

P.S. Ma imestan veel selle üle, et tol vaesel ajal mõtlesid meie vanemad selle peale, et lastele pakkuda midagi rohkemat kui ainult seljariiet või kõhutäit. Kust võeti välja see klaveriõpetaja, kes käis Viljandist? Tal oli siin ka teisi õpilasi, aga meile tuli ta hommikul kõige varem - enne kooli juba. Meil pakuti talle hommikukohvi. Selle aja jooksul ajasin mina oma silmad lahti ja istusin klaveri taha. Noote saatis meile Enn Inglismaalt.





Kirjutas helle - 31. detsembril 2007, lisas 2. jaanuaril 2008

Sunday, December 30, 2007

Enn ja Amanda lastega

Enn, Amanda, Enn ja Tiit 1944.a.

Saturday, December 29, 2007

Enn: 50 aastat muusikalist tegevust


Artikkel ilmus Londoni eesti ajalehes, 1976.

Kas tegemist oli "suure vennaga"?

Tuli meelde üks seik suhtlemisest Inglismaa sugulastega. (isa Lembit kunagi rääkis)
Lugu ise siis selline:
Kord otsustas suguvõsa teha Ennule Inglismaale kingituseks magnetofoni lindi, kus igaüks räägiks midagi. Kas see oli mingiks sünnipäevaks või mis ajal see oli? Minule on nagu meelde jäänud, et lindistamine toimus Manda juures Seewaldi ärklitoas ja meid "pätakaid" pandi laulma "Põdra maja".
Lint valmis - vaja oli see kuidagi Inglismaale toimetada. Niisama lihtne see ei olnud, kuna see ei olnud lihtsalt lubatud. Kellegi tuttav postiametnik soovitas, et saatke raamat millesse on lindipool sisse lõigatud. Seda teed ei mindud ja kuidagi sai kellegagi, kes välismaale reisis, ära sokutatud.
Huvitavaks kujunes aga lindi saatus Inglismaal. Enn olevat ühes oma kirjas maininud, et see lint on temale kullast kallim. Peale seda käisid Ennu kodus vargad ja viisid ära magnetofoni koos nimetatud lindiga.
Kas tegemist oli "suure vennaga"?
Helle ja Tiit, kas teie teate sellest loost midagi?
Ootan põnevusega!
Mihkel - 29.12.2007

Meie ema Aino: pere loomine, lapsed

Kõrvaloleval pildil on Aino Lenk alles koolitüdruk Paidest. Tegemist on dokumendifotoga. Ema on siin umbes 16aastane.

Kus ja kuidas tutvusid Aino ja Eerik, pole päris selge. Kaudsete tõendite järgi pidi see juhtuma Uuemõisas Haapsalu lähedal sõja ajal. Eerik oli tollal Uuemõisa Kõrgemas Põllumajandus- ja Kodumajanduskoolis õpetaja asetäitja, Aino õppis samas. Tegelikult oli vist nii, et Kehtna Kodumajanduskool oli sõja tõttu evakueeritud Uuemõisa.
Sellest perioodist on säilinud üks käsikirjaline laulik, kus ühe laulu sõnade "Las purtsata!" alla on kirjutanud A. Lenk ( Aino Lenk, hiljem Aino Saluveer).

Ühe perekonnalegendi järgi oli Eerikul plaanis koos vennaga põgeneda 1944. a. Tal olevat paadis koht olnud, aga ta mõelnud siiski ümber. Romantilises variandis olevat Eerik viimasel minutil paadist maha hüpanud!
Imelik - meid polekski siis olnud või vähemalt poleks me olnud need, kes me oleme!!
No läks teisiti, jumal tänatud.
Uhkeid pulmi ei peetud (sõjaaeg ikkagi), aga abielu registreeriti 1944. aasta lõpus Haapsalus.
Meie ema oli siis 22-aastane, isa temast 5 aastat vanem, seega 27-aastane. Elatud on mitmes kohas, näiteks Kehtnas, Sakus ja Abjas, aga kõige kauem muidugi Suure-Jaanis.

Ma ei hakka siin aastaarvudega vehklema, ütlen ainult, et meie emal oli 30-aastaselt 5 last: kaks tüdrukut ja kolm poissi. Sünnijärjekorras Pille, Helle, Tiit, Toomas ja Andres.
Nendel lastel on omakorda 10 last, edasi - järgmise rea peal on 9 last (loodetavasti tuleb juurde!).

Panin siia ühe perepildi. Hea, et omal ajal ikka tehti pilte - on, mida vaadata ja blogisse panna:) Iga pildistamine oli sündmus. Vähemalt meie kodus kutsuti selleks kohale piltnik või mindi ise ateljeesse. See pilt on tehtud Suure-Jaanis meie Nurme tänava kodus 1963. aastal. Vanaema elas sel ajal meie juures.

Raske on kirjutada oma emast, kui lapsepõlvemälestused on veidi ähmastunud ja ema ei ole juba nii kaua olnud. On mõned väga isiklikud mälestused, nagu ilmselt meil kõigil.

Mõtlen praegu, kuidas küll ema suutis nii rasket koormat vedada - suur pere, majapidamine ja selle kõigega toimetulemine. Aga ju tal käiski see üle jõu, kui tema süda väsis ja murdus ikka liiga noorelt. Kõik tema lapsed on tema eluea juba ületanud.

------
Kirjutas helle - 29. detsembril 2007


Thursday, December 27, 2007

Minu näärimälestused


(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!

Meie ema Aino: lapsepõlv ja kooliaeg


Ma olen emast kirjutamist kogu aeg edasi lükanud, samas isast (taadist, Eerikust) on juba mitu sissekannet.

Põhjusi on mitu.
Esiteks - ma tean häbiväärselt vähe ema lapsepõlvest ja noorusajast, küsida pole aga enam kellegi käest.
Teiseks - mul on siiani raske ema teemat puudutada.
Panen siia üles vaatamiseks ema lapsepõlvepilte ja meenutan natuke seda, mida ma olen juba varem kirjutanud.

Aino oli oma peres kõige vanem ja ühtlasi ainuke tütar. Tema vanemad Ksenia ja Peeter Lenk olid mõlemad kooliõpetajad. Laste sündimise ja kasvamise ajal elati Esnas ja Öötlas, kus mõisahoones oli kool. Arvatavasti oli seal ka koolijuhataja korter, miks muidu SEE MAJA (vt ülemine pilt) oli nii armas neile kõigile.

Ainol oli 2 aastat noorem vend Valdek( kutsuti Valdi), kes lahkus kodumaalt nagu teisedki saatusekaaslased 1944. aastal ja elas hiljem oma perega Kanadas. ( Valdit enam pole, aga tema pere elab siiani Kanadas)
Noorem vend Heikki ( kutsuti Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem. Ka teda enam pole, suur osa tema järglastest elavad Karksi-Nuia-Lilli liinil.

All oleval pildil on kõik Lenkide lapsed: Aino, Valdi ja Kii (keskel).

Aino oli ilus tüdruk, tal olid suured ja selged silmad, sellised hallikassinised. Ja naeratades tulid tal mõlemasse põske lohukesed. Juuksed olid tumedad, läikivad ja hoidsid veidi lokki.

Aino oli oma isa lemmik. Nii ongi vahel, et isad ootavad hirmsasti poegi, aga armastavad rohkem tütreid.

Aino õppis oma isa-ema koolis 6. klassini ja läks siis edasi Paide gümnaasiumisse. Temast sai Paide tüdruk.
Seal ta lõpetas Saksa ajal keskkooli, aga Vene ajal see ei kehtinud. Aino pidi oma 5 lapse kõrvalt hiljem uuesti keskkooli lõpetama. Ilma vajaliku "paberita" poleks teda tööle võetud internaadikasvatajana. Vat selline range kord oli.

Pärast keskkooli lõpetas Aino Kehtna Kodumajanduskooli (- instituudi) - see andis noortele neidudele väga hea ja praktilise ettevalmistuse eluks. Eks sellepärast oskaski Aino nii hästi küpsetada ja süüa teha.

Ilus tüdruk meeldis paljudele poistele, aga Aino valis Eeriku. See oli sõja ajal, kui nad kokku said. Eerik oli õpetaja ja Aino oli õpilane.

------------------------------------------------------------------------------------------------
Oi ma ei tea, kas see ikka oli täpselt nii, aga keegi teine ei tea sellest nii paljutki.
Teinekord jätkan...

Kirjutas helle - 27. detsembril 2007

Wednesday, December 26, 2007

Kuidas Eerik Inglismaal vennal külas käis

Pildil paremalt vaadates Eerik, Enn ja Amanda ( istuvad), taga seisavad Tiidu pojad.
Üles võetud 1985. aastal Cambridge´is Ennu kodu tagaaias.

Igaüks, kes on Nõukogude Liidu koosseisus elanud, mäletab, et välismaa oli meie, tavaliste inimeste ees lukku pandud ja ideoloogid tegid suurepäraselt selgeks, et ega seal polegi midagi head, ainult vereimejad kapitalistid, narkomaanid ja mafioosod.

AGA see pole poliitiline blogi, see on tõsielufaktidel ( mitte hinnangutel) põhinev blogi.
Kes tahab midagi järeldada, saab seda ju teha nagunii.

Seda, mitu korda Eerik taotluse venna külastamiseks Inglismaal esitas, ma ei tea. Aga lõpuks ta loa sai. See oli 1985. aastal, kui vend Enn sai 75-aastaseks. See oli muidugi kena, ükskõik kelle poolt see luba siis poleks ka väljastatud. Taaskohtumine sai teoks 41 aastat hiljem!!

Enn oli Eerikust 7 aastat vanem, eelviimane laps, ja pere noorimale suureks eeskujuks ja reaalseks toeks hariduse omandamisel kuni ülikoolini välja.

Mul on kasutada perekonnakroonika, mida Eerik pidas 20 aastat. Seal said ikka kõik tähtsamad sündmused ära nimetatud.

Niisiis kronoloogiliselt:
1985. jaanuar - helistatakse passilauast ja teatatakse loa saamisest
veebruar - asjaajamine, kingituste ostmine, iseseisev sõit Moskvasse Inglise saatkonda, viisa ootamine
5. märts - sõit taas Moskvasse koos Tiidu (Eesti) ja Reeliga, kes läksid saatma, väljasõit Inglismaale
(Ma ei hakka siin pikalt oletama, kuidas sõit läks, aga kohale jõuti. Mäletamist järgi kestis sõit 2 päeva!!!)
Eerik oli Inglismaal ligi kuu aega, jõudes tagasi 3. mail.

Meil on sellest pere ringis korduvalt juttu olnud, kuidas väljamaal käik Eerikule mõjus.
Mitmeti mõjus. Ta oli nii elevil, kui sealt tagasi tuli, kallistas kõiki - nii omi kui veidi võõramaid inimesi. (NB! meil siis veel seda totaalset kallistamise kommet polnud)
Aga ta ei suutnud kodusesse ellu uuesti sisse elada. Läks tükk aega. Meil oli sel ajal aiamaa ja oli vaja maad kaevata, kartuleid panna, peenraid teha...

Kohtumine vennaga ja paljude noorusaja tuttavatega oli Eeriku viimase eluperioodi tipphetki. Pärast seda hakkas ta kurtma üksinduse üle...

Tsiteerin Eerikut:
"Eks me kõik ole vananenud, aga Ennu nii hallina, õigemini valgena polekski ette kujutanud: nii juudilikult brünett, kui ta oli siis, kui viibis veel Eestimaal.
---Inglismaal olid inimesed vähemalt väliselt lahked ja naeratavad, sellel maal võid kohata ainult morne nägusid.
--- Ma ei kahetse küll Inglismaal käiku (kas midagi ongi mõtet kahetseda) - ometi on mu psüühikas midagi muutunud..."

Siinkohal võiks veel pajatada humoristlikke lugusid samal teemal ehk siis sellest, kuidas Eerik kõigile kingitusi tõi..., aga pole selleks praegu sobivat meeleolu.

Kirjutas helle - 26. detsembril 2007

Sunday, December 23, 2007

Haruldane leid: Eeriku esimene kiri Inglismaale

Tiit leidis oma isa paberite hulgast Eeriku esimese kirja Inglismaale. Aastaarvu vaadates (1948) võib järeldada, et onu pere oli hiljuti Inglismaale jõudnud (1947). Järelikult oli Enn kuidagi saanud märku anda ja aadressi saata kodumaale, mille peale siis kirjutas Eerik nii tagasihoidliku, kuid siiski paljuütleva kirja. Erika Kuruli pole keegi muu kui Eerik ise. Iseendast on Eerik kirjutanud kui "Sinu vanema poisi ristiisast". Enn on konspiratsiooni mõttes Tiit Valli (vt ümbrik). Kiri on saadetud selle õpetaja nimele, kes Ennu perele Inglismaal ulualust pakkus. (sellest ma palju midagi ei tea.)

Tiidu nõusolekul pani kirja siia üles Helle - 23. detsembril 2007

Saturday, December 22, 2007

Manda uue maja ehitamine

Manda kirjutas: See pilt on Tõnuhansu vana maja, minu kodu. Hakkame ehitama uut maja 1934. aastal.



Pildil, vasakult: töömees, Manda, Järta, Marta palkidel, Eduard, onu Eedi, töömees, Juhan ja Volde.



Vangid ja relvad

Lembitu sõjaaja mälestustes esineb kaks teemat - relvad ja vangid. Kuna olustik ja aeg kattuvad, siis üritan need kokku panna.

Kui sakslased tulid /sõjaajast üldiselt räägitakse neljast sündmusest: sõda hakkas, sakslased tulid (-venelased läksid), sakslased läksid (-venelased tulid) ja sõja lõpp. Keskmised sündmused kajastasid siis rindejoone üleminekut./, siis värvati mehed omakaitsesse. Kõigile jagati välja vintpüssid ja laskemoona suuremal hulgal ja arvet pidamata, Lembitu sõnul – gaasitorbiku koti täis. Niipalju relvi pole iialgi ennem ega pärast taludes olnud. Relvi polnud vaid väga vanadel ja väga noortel.
Põllutöödele abiks anti soovijaile vene sõjavange. Pällul oli neid 2 ja Tõnuhansul 1. Hiljem olid need pered süüdlased, kui sõjaväelaste ekspluateerijad. Taheti teha kulakuteks aga kuidas see lõppes, seda ei tea. Üks legend oli, et see Tõnuhansu vang, kes peale sõda siia jäi, käis külanõukogus „lärmamas“ ja lubas kirjutada sm. Stalinile isiklikult, et teda talus hoopis varjati sakslaste eest mitte ei ekspluateeritud.
Seesama Tõnuhansu vang rääkis, et ta oli taganedes pannud Loksa kanti kuulipilduja peitu. Läksid siis koos Eduardiga jalgratastel (ca 25 km. kaugusel) ja tõid selle koos padrunilintidega ära. See oli raskekuulipilduja „Maksim“ – seisis hiljem Tõnuhansu köögis laua all ja väike poiss Mati klõbistas ta kallal.
Kuna meestel olid püssid , siis oli ka neid proovida vaja. Kord pühapäeval kogunesid mehed Pällule Kuruli künka alla lohku märki laskma. Ka vangid olid pundis ja nemad, kui rindemehed, andsid igale püssile hinnangu, et see laseb täpselt ja see teine on kulunud rauaga jne.

Mihkel - 22.12.2007

Friday, December 21, 2007

Pildil Alice, Enn ja Leida

Eelmisele pisut lisa ehk Enn täditütardega.

Kuupäevaks on märgitud 27.03.1927

Mihkel -21.12.2007

Leena Schwarzberg

Johannese õe pulmapilt 1910 a.

Gustav Lillebach 1875-1935, Leena Schwarzberg 1877-1953




Alice, sünd. 1911, Leida, sünd. 1915



Vanaaja jõuludest ja nääridest

Pildil naised ühel aastavahetusel. Külas on Eeriku õed - tagareas vasakult Manda, Marta, Kuste. Keskel istub vanaema Ksenia, ääre peal ema Aino. Ees paremal mina ja Pille.
Võis olla nii, et ema ja isa pidasid oma hõbepulma (tegelikult neil pärispulmi üldse polnudki). Vanaema järgmisel aastal enam polnud.

Näärid, mitte jõulud

Meie kasvasime üles sel ajal, kui jõulusid ei lubatud pidada. Ma tean küll, et seda tehti kõigele vaatamata. Aga meie isa Eerik oli koolis õppealajuhataja, mis nõudis seda, et tuli olla lihtsalt seaduskuulekas.
Isa kuulas Saksa või Soome pealt jõululaule küll ja meie käisime emaga surnuaias vanaisa hauale küünlaid panemas. Isegi kirikusse ei tohtinud minna! See oli keelatud!!! Kontrolliti, karistati. Ükskord läksin koos vanaemaga kirikusse kaasa. Pärast kartsin, et nüüd visatakse pioneerist välja. Ei olnud ma mingi julge dissident. (Tegelikult ei olnud vanaema kirikuinimene, aga jõulude ajal käivad ka kõige suuremad ateistid kirikus ju.)

Keerulisse ja vaesesse aega sündinud lapsed, nagu me olime, ei teadnud paremat tahtagi. Kõik, nii TV kui muu meedia, oli orienteeritud aastavahetusele. Poed ja vaateaknad kaunistati (kui ikka kaunistati üldse?) rangelt pärast jõule. Enne ei müüdud isegi mitte küünlaid. Koolis toodi kuusk sisse ka umbes 28. või 29. detsembril, tunnid käisid aasta lõpuni välja.
Kodus kaunistasime kuuse alles aasta viimastel päevadel. Kuuse peal põlesid pärisküünlad küünlajala sees, elektri omasid siis veel polnud leiutatud.
Kuuse kaunistamine oli laste privileeg. Ehteid riputati külge palju. Igal lapsel olid omad lemmikud. Tiit tahtis alati tippu tähekest panna. Kulda ja karda puistasime kah ohtralt peale, nii et rohelist suurt paistnudki.

Tuleb meelde, et nääriküünlad olid väga suur defitsiit - hea, kui õnnestus mõni karp hankida. Mingid suured majapidamisküünlad olid küll pidevalt müügil, neid viisimegi haudadele. Ümber oli vaja ehitada lumest (siis ikka oli lund, jah) kaitsevallid, et tuuleõhk küünalt ära ei puhuks. Tuulisema ilmaga ei õnnestunudki küünalt süüdata. Juba siis lummas jõuluõhtune küünlasära kalmistul, mis aga polnud ligilähedanegi sellega, mis praegu on.

Vana-aastaõhtu kodus

Aga ka näärid olid toredad. Käis näärivana ja tõi kingitusi, ütlesime salme ja olime õhinas.
Ma ei tea, mida vanemad mõtlesid. Meile ei räägitud, et vat muu maailm tähistab jõulusid ja Jeesus Kristuse sünnipäeva. Mis meil sellest!
Lastele oli hoopis tähtsam, et saaks kingitusi ja kommi süüa volilt. Vanaema ja ema tegid eraldi igale pakid. Põhiliselt kingiti ikka vajalikke asju - riideid, koolitarbeid, sokid-kindad, mida nagunii oleks pidanud muretsema. Jumal hoidku - meil polnudki mingeid suuri nõudmisi! Vaene aeg kasvatas tänulik olema ka pisku eest.

Toiduga küll ei koonerdatud. Siga tapeti ära (sellest juba kirjutasin!), piparkooke tehti, plaadisaia ja pirukaid küpsetati. Tihti käis meil ka külalisi. Vahel kutsuti isa õed külla, vahel koolist kolleege (sõpru). Kui õpsid tulid, siis meie hoidsime varju. Kui veidi suuremaks saime, siis lausa pidime seltskonnas viibima ja viisakalt vestlema vähemalt osa õhtust.

Mitte kunagi ei läinud me selleks õhtuks kodust ära. Ei tulnud pähegi. Ka hiljem, kui meil juba oma elu oli, sõitsime ikka vana-aastaõhtuks koju kokku. Isegi siis, kui meil juba omad lapsed-pered olid, tulime kokku. Ma mäletan aegu, kui pidin magama sättima 14 inimest.
(Mäletan ainult ühte korda, kui ma ei tulnud. See oli siis, kui Tiidul olid jõulude ajal pulmad. Pärast seda sõitsin vana-aastaks hoopis Kohtla-Nõmmele oma sõbrale külla, sest alles ju olime kogu suguvõsaga koos - pidasime pulmi.)

Nüüd on muidugi asjaolud muutunud. Peaks saali üürima koos magamistubadega, et kogu laienenud perekond ära mahutada.

Jõulud tagasi

Jõulud tulid tagasi siis, kui kõik muugi - vabadus, oma riik, üleilmastumine, kliimasoojenemine :-)) - või isegi varem. Ühel ajal enam ei keelatud kirikusse minna ega jõuludeks kuuske tuppa tuua. Hakkasime tegema nii nagu muu kristlik maailm - asjad nimetati õigeks, pühadeaeg pikenes, ostupaanika haaras kõiki meeli. Nüüd kirutakse hoopis seda, et jõulud on muutunud liiga kommertslikeks. Ära on kadunud õige pühadetunne.
Ja ärge unustage masendust, mis selle kõigega võib kaasneda! Aga muidugi ei pea kaasnema!!

Kirjutas helle - 21. detsembril 2007, lisas mõtteid ja ühe pildi 23. detsembril 2007

Wednesday, December 19, 2007

Täna helistas Elvi

Täna helistas Elvi ja küsis SELLE blogi kohta. Muidugi huvitab ka teda suguvõsa ja mälestused.
Manda ja Eduardi kaks poega - Mati ja Mait Kalindid (või Kalinnud?) - on mõlemad lahkunud. Enneaegu, ühe ja sama haiguse läbi, mis on mõnes mõttes olnud ka suguvõsas sageli esinenud haigusi. Nimelt nõrk magu.
Võin nimetada, kes selle häda käes vaevlesid. Vana Enn, Eerik, Manda, Eduard, võib-olla veel mõni.

Elvi on Mati naine. Lubasin teda blogi juurde juhatada, kui natuke aega saan. Matil on kaks last, Maidul null.

Juuresolevad pildid saatis Tiit ja pildistatud on need 90ndate algul, kui Tiit käis esivanemate jalajälgi otsimas Ahilal.
Üleval pildil olevad majad EI OLE enam esivanemate omandis. Peahoone on Ülejõe talu, mis on uute omanike käes. Kõrvalhooned on hiljem ehitatud.
Alumise pildi keskel on Mati ja Elvi. Nende vahelt paistab natuke Maitu.
Paremal seisab Lembit ja vasakul Mihkel.

Kirjutas Helle - 20. detsembril 2007

Laudapõleng: 'Uus Eesti' 10 oktoobril 1938


Epigramme Rakvere Õpetajate Seminarist

















Tuesday, December 18, 2007

Enn Saluveer. Kaitseliidu orkestri päälik







Kaitseliidu Viru Maleva orkester, rongikäigul mängimas, Rakverel Laial tänaval, Madibergi poe ees.1937.a.





Rongikäik Tallinnas Vabadusplatsil 1936.a.








Kaitseliidu suur-paraadil Tallinnas 1936.a.








Pällu laudapõleng 1938.a.

Enn oma mälestustes, Minu kodu, mainib Pällu vana karjalauta, mis 1938.a. maha põletati.
Lembit mäletab...
Toimus see sündmus oktoobri algul. Külast oli läbisõidul traktor koos viljapeksumasinaga. Juht palus vanaemalt luba panna viljapeksumasin lattu varju alla, kuna traktoril olevat mingi rike ja edasi sõita ei saavat. Vanaema lubas ja juht ajas ka traktori lauta. Öösel, kui vanaisa-vanaema olid läinud Kadrinasse, et vanaema rongi peale viia, põles laut koos loomadega maha. Kahtlustati süütamist. Traktor ja viljapeksugarnituur olid vanad logud, kuid kõrgelt kindlustatud. Tõestada ei suudetud midagi ja juht sai oma kindlustusrahad kätte.
Hiljem, kui vanaema juhtus seda meest nägema, siis tervitas: Tere laudapõletaja.
Lauda asemele ehitati uus punase kivikatusega hoone.

Mihkel - 18.12.2007

Mälestused vanaemast Helene Schwarzbergist (1878-1961)

Lembit mäletab...
Vanaemal oli ärisoont. Ta ostis külast mune ja kanu kokku. Vanaisa viis ta hobusega Kadrina jaama. Sõit läks rongiga Tallinna turule. Kord oli tal oma kaubaga ka sekeldusi. Oli võtnud ühelt jahimehelt müügiks uluklinde. Kuna ei olnud jahihooaeg siis tuli tal aru anda.
Kui Pällul hakkas õlgkatus läbi laskma, siis kolis ta Kustega 1958.a. talvel Tõnuhansu majja, mis oli uuem ja juba aastaid tühjana seisnud.
Peale 80-nendat eluaastat hakkas vanaema iga aasta veebruaris oma sünnipäevi pidama, et lapsed peredega kokku saada. Vast 1958-ndal aastal oli terve suguvõsa koos: Eeriku, Kaarli, Manda ja Marta pere. Hella oli esimest korda selles seltskonnas. Oli lõbus, lauldi palju. Kuste oli pensionäriseisuses. Tema jaoks võttis Kaarel üles laulu: Julgesti vennad nüüd tööle. Vanaema kinkis seal kõigile noortele naistele, Helgile, Virvele, Hellale, kullatud silmadega õmblusnõelu, mida ta oli pakiga saanud Inglismaalt.
Vanaema oli enne sünnipäeva teinud 2 piimaplekitäit õlle virret. Õlle käima panek anti Lembitu teha, kes olevat seda tööd ennegi hästi teinud. Lembit kasvatas siis pärmi ja vähese virdega aluse ning valas selle ennem magamaminekut virdenõudesse, et hommikuks oleks õlu valmis. Magama läks Lembit Ülejõele. Peale tema äraminekut nägi Eduard pliidinurgal kaussi, kus vedelikul oli valge kord ja arvas, et Lembit unustas pärmiga aluse nõudesse valamata. Ta valas sellest mõlemasse nõusse oma osa. Hiljem selgus, et kehv valgus köögis oli saanud saatuslikuks ja õllenõudesse sai valatud hangunud rasvakorraga lihakeeduvedelik. Rasv kaotab aga pärmi mõju ära ja hommikul leiti käima hakkamata virre, mille peal ujusid tahked rasvatükikesed. Õlletegu oli luhta läinud.
Ühel oktoobrikuu pühapäeval käis vanaema jalgsi 5. km. kaugusel Kadrina kirikus. Tuli sealt koju, keetis oasuppi, sõi kõhu täis ja teatas siis Martale ja Kustele, et tema hakkab nüüd ära minema. Tegi aseme soojamüüri äärde põrandale, öeldes, et kui sureb voodis, kes siis seal enam magada tahab. Marta hakkas nutma. Vanaema talle: mis sa nutad, mina vana muld ja põrm, ise matsid noore mehe maha. Käskis võtta riiulilt rahakoti, kus oli matuse raha. Kui Marta ei läinud seda kohe võtma tõusis vanaema ise krapsti üles, andis ise rahakoti. Marta läks kiiruga kilomeetri kaugusele Vaalumäele, et helistada arst välja, ei saanud aga ühendust. Kui tagasi jõudis, oli Kuste juba õues vastas ja teatas, et vanaema ongi lahkunud.
Vanaema maeti 15. oktoobril 1961.a. Kadrina surnuaeda vanaisa kõrvale.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

Mälestused vanaisast Johannes Schwarzbergist (1872-1953)

Lembit mäletab...

Vanaisa juttudest on meeles:
- Rootsi kuningas istutas puu ja ütles, et kui see puu nii suur on, et enam ei kasva, kui raud räägib ja tõllad sõidavad ilma hobusteta, on see maa jälle Rootsi maa. Rääkis seda juttu sõja ajal ja arvas, et selle jutu järgi peaks rootslased siia tulema. Vanaisa arvas, et nüüd raud räägib – on raadio ja hobusteta tõllad on autod.

- Kolu mõisas kaevas kraave saarlane. Kraav pidi sirge olema ja kivid ja kännud tuli vee teelt kõrvaldada. Kraavihall kaevas aga kraavi ümber kivi. Paruni arupärimise peale vastas, et ega vesi väsinud ole, et joosta ei jõua. Selle peale polnud parunil enam midagi öelda.

- Sama kraavihall laulis peale sööki:
Sinkadi-vinkadi seapea luu,
se neiuke pole mulle truu.
Oli selle truudusega kuidas oli, aga järeltulija jäi tast maha.

Vanaisa oli kõva suitsumees. Piip peaaegu kogu aeg tossas. Ise kasvatas tubakaid. Enne uue saagi saamist, kui lehed otsa said, läksid käiku ka tubakavarred. Neid purustas ta vahel kirvega.

Vanaisa oli külas matusepäevadel kodust surnute ärasaatmisel sõnade peale lugeja ja lauluviiside ülesvõtja.

Kord kirjutas arst talle raviks mingeid tilku. Tema ei hakanud tilkade lugemisega jändama ja võttis terve pudelikese täie korraga ära. Seejärel kaotas ta korraks teadvuse, ehmatades sellega koduseid.

Vanaisal oli hea lauluhääl. Vanaema sünnipäeval veebruari kuus oli ta kord laulnud:
Üks roosike on tõusnud
küll õrna juure seest
kesktalvel külmal ajal
ta kasvas ülesse.

Vanaisa suri kopsupõletikku. Oli käinud Mäeri talus saunas ja sooja nahaga koju tulles külmetas.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

Sunday, December 16, 2007

Pilt Ojaveski koolist

Ojaveski kool, ametliku nimega Hõbeda algkool, on etendanud olulist osa meie esivanemate haridustees. Enn on kooliskäimist kirjeldanud blogi sissekandes Minu kodu.

Sellel pildil siis ees vasakul kaksikud Virve ja Helgi, taga paremal Lembit.
Mihkel - 16.12.2007

Perepilt aastast 1944

Selle perepildi aastaks on märgitud 1944. Kui nüüd aastaarv õige on, siis toetudes selle blogi artiklile Põgenemine, oli Enn ennem minekut veel kodus käimas.
Taustal paistab Pällu kivikatusega karjatall.

Pildil vasakult Eerik, Kaarel, Marta, Aleksander,
Kuste, Lembit, Johannes, Helene,
Helgi, Leida, Mati, Manda, Enn ja Virve.

Mihkel - 16.12.2007

Pilt, mille suhtes oli lahkarvamusi

Saluveerid olid (on) muusikalembesed ja neil oli (mõningatel on ka tänapäeval) keskmisest rohkem muusikalist kuulmist, lauluhäält ja pillimängimisoskust.

Selle pildi peal istub vasakul Enn, tema kõrval Manda, taga Kaarel (algul arvati, et see on Priit). Selline armas perekondlik trio. Aasta oli 1922.

Foto saatis mulle Tiit isikute tuvastamiseks. Lõpliku otsuse tegi Lembit.

Helle - 16.12.07

Saturday, December 15, 2007

Beibed möödunud sajandi algusest

Nonii-nonii-nonii!
Kõigile Kustefännidele (eriti Epule) siit tõeline maiuspala!!! :-)

Pildil oli albumis allkiri: Marta ja Auguste. Aastaarvu ei tuvastanud.
Mihkel - 15.12.2007

Friedrich Ferdinand

Tagasi mälestuste kogumise retkelt, püüan värskelt kohe kirja panna, mis meelde jäi.
Kuna lapsepõlveaega mälestused ei ulatu, siis algab sealt, kus oli aeg juba tegusid teha...

Niisiis Lembit mäletab...
Kui Priit juba kaela kandma hakkas, siis palus ta isalt (Johanneselt), et teeme talu pooleks. Isa oli vasu, et ei saa, tal 7 last. Hiljem kauples, et andku isa talle paar hektarit heinamaast, aga isa ei tahtnud talu tükeldada. Egas midagi, pidi muudmoodi hakkama saama...
Hooaegadel oli kodutalus abiks ja muul ajal tegutses agendina. Käis külast külasse - talust talusse ja võttis päevapilte suurendada. Ega ta ise ei suurendanud, vaid viis linna fotograafile ja pärast viis valmistoodangu tagasi. Hiljem tegutses ta ka Singeri õmblusmasinate agendina.

Olles hea ärisoone ja jutuga ning veel parema mäluga, võitis ta kergesti usalduse. Kohati oli ta tuntud ka hiromandi ja ennustajana. Saanud küla esimeses peres jutu peale ja kuulanud ära kogu küla uudised ning ajaloo, läks ta järgmisesse peresse juba "teadjamehana", kes täpselt teadis mis kellegiga ennem juhtunud oli.
Vahendanud pilte ja õmblusmasinaid sai ta peagi kokku poe asutamiseks vajaliku kautsioni.

Kui ta Haljalas ärijuhina alustas, siis oli tal kaupa vaid hobusekoorma jagu. Õige pea omas ta juba 5. tonnist veoautot ja sõiduautot. Temal oli lisaks ühisuse(ETK) poele ka viinapood ja kohalik viinamonopol (riiklik viinamüügi regulatsioon).
/Riigiarhiivis on säilik ERA.891.2.18459, mis viitab ettevõtte "Viinakauplus Priit Saluveer (end. Friedrich Schvartsberg)" registreerimistoimikule./

Haljalas tegutses Priidu naise Klaara eestvedamisel maanaiste selts, kus korraldati erinevaid kursuseid. Enn käis seal maanaistele laulmist õpetamas.

Panen siia üles kogu pildimaterjali, mis õnnestus hankida. Ülemine ilupilt on aastast 1928, alumine 22.07.1930. Priit ja Klaara on pildil detsembris 1931.
Ajalehe lõige on Saksa-ajast.
Surmatunnistuse ajas välja Kuste, kuna ta soovis Priidu rehabiliteerimist. Sellega ta teenis ära Kaarli pahameele, kuna sorkis pere asjades ja võis tõmmata võimude tähelepanu ka teistele vendadele. Olid ju kõik Saluveeri poisid "patused" ja hirm uute repressioonide ees oli suur.



Mihkel - 15.12.2007