Tuesday, December 11, 2007

Enn Saluveer: Minu kodu



























14 comments:

Eppppp said...

Ohoo, alguses ehmatasin ära, aga siis tegin lahti ja asusin lugema... Esimesed 4 lk sain läbi, praegu pole rohkem aega.
Kas see maja, mis on lk 4, on seesama, mis hiljem ära müüdi ja millest Mihkli sõnul nüüd on tehtud valge kestaga ilus uue välimusega maja?

Ja Helle, läheme kevadel või suvel sinnakanti autoga, eks! Mina olen ikka häbiväärselt vähe sinna Virumaa kanti sattunud.

Eppppp said...

Lugesin veel, kuni lk 10. Nii mõnus lugemine! Ennu annete hulka kuulub ka kirjutamine ;).
Tunda on teatud nukrust seal ridade vahel - ta ei saanud ju neil lapsepõlvedadadel enam mitte kunagi käia.
Samas on selline mõnus, Tammsaarelik atmosfäär. Need lood ongi ju juhtunud umbes samal ajal ja samas kohas ja samades majanduslikes tinguimustes nagu meie teise sugulase Anton Hanseni lood ;).
Mis loomadesse puutub, siis kunagi proovin siia ka meie pere loomad kirja panna. Loomad on ka suguvõsa osa!

sjgelle said...

Tiit!
See on väga huvitav lugu1 Millal Enn selle kirjutas(umbes). Talle meeldis mälestusi heietada nagu meilegi. Kas on võimalik, et ta tsiteerib piklat ühte Kuste kirja Kolu mõisast ja noorusajast?
Mina ei mäletanudki, et marta oli väga hea lauluhäälega. Kolm õde laulsid kõik. Manda oli selline madal alt. Alati võttis oktaav altpoolt kui teised.
Et vanaisa Johannes oleks sobinud köstriks? Seda ma olin küll enne kuulnud, et ta käis surnuid kirstu panemas, mida see ka siis ei tähendanud. Eks Eerik oli ka ju kaua ilmalike matuste korraldaja.
KÕIK ON SIIN ILMAS KORDUV!

Üldiselt on see Ennu lugu hästi loetav, välja arvatud vahepeal mõned lk-d, 16-17 vist.

andres said...

Seda maja, mis seal pildil, ei ole enam.
Ma olen ikka mõelnud, et miks see Pällu-Joosepi talu maha jäeti.
Kui me lapsepõlves Toomaga suveti Virumaal(Ahilal) külas olime, siis käisime ka Pällul. Kuste elas siis Manda majas Tõnuhansul. Kuuekümnendate keskel oli Pällu-Joosepi elumajal katus ja lagi juba lagunenud, seinad olid veel püsti. Maja oli alles suhteliselt uus ju.
Laudas peeti sovhoosi vasikaid.
Nagu juttudest meelde on jäänud, tunnistati perekond kulakuteks, sest neil oli talus ka sulaseid.
Võib olla hooned natsionaliseeriti ja sellepärast pidid nad selle kodu maha jätma.
Lembit kindlasti mäletab, kuidas asi oli?

sjgelle said...

Andres!
Mina vist lapsena eriti Ahilal ei käinudki, sest ma ei mäleta üldse seda Pällut, ainult Ülejõed ja Tõnuhansut mäletan. Nende vahel oli viljapõld(siis vist kolhoosi oma?) ja tee viis läbi põllu.
Mäletan ühte matust, kas vanaisa või vanaema? Vist vanaema ikka. Meid, lapsi, võeti ka matusele kaasa. Kaugele oli sõita, takso oli tellitud järele.
Sina olid vist liiga väike sel ajal.

andres said...

Ma mäletan ka vanaema matust.

Pällul käiseme Toomaga niisama kolamas. Seal ei olnud enam elamiskõlbulik.
Muuseas, Tiit(eestimaa) tõi kaheksakümnendatel sealt Pällult lauda katusekivid Taageperesse oma suvekodusse.

tsaluv said...

Helle,
Enn kirjutas seda 1960, peale 50. sünnipäeva.
Lk 16, 17 skaneerisin uuesti ja saadan Sulle e+mailiga

Eppppp said...

Lugesin nüüd lõpuni.

Üks asi, mida Eerik, Kuste ja Enn kõik meenutavad - et isa oli neil rahulikum ja ema temperamentsem.

Kas Mandal ja Martal on ka kirja pandud mälestusi?

Mihkel said...

Miks jäeti Pällu maha? Kuna majal oli õlgkatus, siis see sai otsa. Helene üritas küll plekitükke ja muud käepärast õlgede alla toppida, aga vihm sadas ikka läbi. (mehi ju enam kodus ei olnud, kes katust oleks lappinud).
Helene ja Kuste kolisid Tõnuhansule, kuna seal oli kobedam maja. Tallis olid kolhoosiaja algul hobused ja hiljem vasikad. Kulakuks neid ei tehtud, kuigi jutt selles suunas käis. Kulakute saatus on ju teada...
Mina käisin Pällul viimati 90-date alguses, kui Enn (noorem) oli siinkandis käimas ja Lembitu autoga sai käidud. Siis oli alles veel talli vare ja osa talli kivikatusest.

tsaluv said...

Mihkel

Mina käisin Esstis 1990 a., mitte Enn. Saatsin just Hellele paar pilte sellest sõidust.

Tiit

Mihkel said...

Ja isa Lembit raiub muudkui, et Enn ja Enn :-)

sjgelle said...

Muidugi oli see Tiit, pildi peal ju näha. Enn käis korra Suure-Jaanis küll, taaat ja Kuste elasid veel, aga Ahilal pole tema käinud.

ELO said...

Lugesin ka kõik läbi. Paar lehekülge olid ainult natuke halvasti loetavad.
See kõik oli väga huvitavalt kirja pandud, Enn oli tõeline kirjanik. Eriti südant soojendav oli lugeda taadist - pesamunast .

sjgelle said...

Lugesin nüüd teist korda väga põhjalikult läbi. Manda sündis siis ikka Ahila-Kurulil.
Lõpus on Kuste mälestused Kolust ja kodust. Minu arvates väga head. Eriti see, kuidas ta oli kirja pannud isa ja ema olemuse. Et ema Leena nuttis sageli ja oli murest murtud, kuid kosus kiiresti ja lootis aina paremaid aegu.
Isa aga lootis ema peale.
Väga-väga väärtuslik materjal.

Meil on ka Eeriku mälestused. Epp kirjutas siin neid osaliselt ümber...