Tuesday, December 18, 2007

Mälestused vanaemast Helene Schwarzbergist (1878-1961)

Lembit mäletab...
Vanaemal oli ärisoont. Ta ostis külast mune ja kanu kokku. Vanaisa viis ta hobusega Kadrina jaama. Sõit läks rongiga Tallinna turule. Kord oli tal oma kaubaga ka sekeldusi. Oli võtnud ühelt jahimehelt müügiks uluklinde. Kuna ei olnud jahihooaeg siis tuli tal aru anda.
Kui Pällul hakkas õlgkatus läbi laskma, siis kolis ta Kustega 1958.a. talvel Tõnuhansu majja, mis oli uuem ja juba aastaid tühjana seisnud.
Peale 80-nendat eluaastat hakkas vanaema iga aasta veebruaris oma sünnipäevi pidama, et lapsed peredega kokku saada. Vast 1958-ndal aastal oli terve suguvõsa koos: Eeriku, Kaarli, Manda ja Marta pere. Hella oli esimest korda selles seltskonnas. Oli lõbus, lauldi palju. Kuste oli pensionäriseisuses. Tema jaoks võttis Kaarel üles laulu: Julgesti vennad nüüd tööle. Vanaema kinkis seal kõigile noortele naistele, Helgile, Virvele, Hellale, kullatud silmadega õmblusnõelu, mida ta oli pakiga saanud Inglismaalt.
Vanaema oli enne sünnipäeva teinud 2 piimaplekitäit õlle virret. Õlle käima panek anti Lembitu teha, kes olevat seda tööd ennegi hästi teinud. Lembit kasvatas siis pärmi ja vähese virdega aluse ning valas selle ennem magamaminekut virdenõudesse, et hommikuks oleks õlu valmis. Magama läks Lembit Ülejõele. Peale tema äraminekut nägi Eduard pliidinurgal kaussi, kus vedelikul oli valge kord ja arvas, et Lembit unustas pärmiga aluse nõudesse valamata. Ta valas sellest mõlemasse nõusse oma osa. Hiljem selgus, et kehv valgus köögis oli saanud saatuslikuks ja õllenõudesse sai valatud hangunud rasvakorraga lihakeeduvedelik. Rasv kaotab aga pärmi mõju ära ja hommikul leiti käima hakkamata virre, mille peal ujusid tahked rasvatükikesed. Õlletegu oli luhta läinud.
Ühel oktoobrikuu pühapäeval käis vanaema jalgsi 5. km. kaugusel Kadrina kirikus. Tuli sealt koju, keetis oasuppi, sõi kõhu täis ja teatas siis Martale ja Kustele, et tema hakkab nüüd ära minema. Tegi aseme soojamüüri äärde põrandale, öeldes, et kui sureb voodis, kes siis seal enam magada tahab. Marta hakkas nutma. Vanaema talle: mis sa nutad, mina vana muld ja põrm, ise matsid noore mehe maha. Käskis võtta riiulilt rahakoti, kus oli matuse raha. Kui Marta ei läinud seda kohe võtma tõusis vanaema ise krapsti üles, andis ise rahakoti. Marta läks kiiruga kilomeetri kaugusele Vaalumäele, et helistada arst välja, ei saanud aga ühendust. Kui tagasi jõudis, oli Kuste juba õues vastas ja teatas, et vanaema ongi lahkunud.
Vanaema maeti 15. oktoobril 1961.a. Kadrina surnuaeda vanaisa kõrvale.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

6 comments:

sjgelle said...

Oi ma naersin seda õlletegu lugedes. Igatahes pole ma seda enne kuulnud!!!
Vanaema Leenast(ega teda keegi ju Heleeneks kutsunud!?)tean ma veel seda, et ta kinkis kõikidele tähtpäevade puhul supikulbi. Minu meelest hea idee, võtsin juba taaskasutusse.
Miks ma ei võiks ka ajalukku minna sellega, et kingin supikulpe???

Mihkel said...

:-), et siis tulevikublogijad saaks kirjutada: Mälestusi Hellest... Arvesta sellega, et Leena kingitraditsioon tekkis siis, kui ta oli nii 80 tuuris ja Sul võivad kulbikandidaadid niimoodi otsa saada, kui noorelt alustad. :-)
-
PS
Sellised need vanemate blogi sissekanded said. Mingit CV-d või elulugu ei tekkinud, aga asi seegi. (ehk?)

sjgelle said...

Väga head mälestused on ju. Mulle hirmsasti meeldis vanaema surm selles mõttes, et ta ütles: nüüd ma hakkan surema, ja ei teinud tühje sõnu. See oli ka hullult hea, et ise andis Martale rahakoti matuserahaga kätte, kui Marta endast väljas oli...
Nüüd võib ju selliste asjade üle naerda, ei ole ju pühaduste rüvetamine???
Kas mingit pilti pole, kus vanad kahekesi peal?

Mihkel said...

Kahekesi pilti ei tea, kõik ikka need perepildid, mis juba siin on. Teie pool ka ei ole? Ei usu hästi, et kogu pildindus meile sattunud on.
-
PS küsisin kulbinduse kohta, aga Lembit seda kulbikinkimist ei tea. (Neile kinkis kulbi Helgi ja Virve soolaleivaks.)

sjgelle said...

No võib-olla kõikidele ei kinkinud, aga Eerikule küll kinkis...
Kust ma selle kulbikinkimise võtsin, eks keegi pidi ikka rääkima...
Pilte pean vaatama, on albumis kinni, pealegi ei ole mul skännimise võimalust.

Eppppp said...

Helle, mulle võib küll supikulpe kinkida. Ma just eile kinkisin ühe enda oma Aabile, öeldes, et mul on palju kulpe ;), aga pärast otsisin köögis taga, et kus nad siis on.

Igatahes väga hästi joonistus siit loost inimene välja. Vahva mutt! ;) Ja see, kes seda kõike mäletas ja nii hästi kirja pani - ka väga vahva!