Saturday, December 22, 2007

Vangid ja relvad

Lembitu sõjaaja mälestustes esineb kaks teemat - relvad ja vangid. Kuna olustik ja aeg kattuvad, siis üritan need kokku panna.

Kui sakslased tulid /sõjaajast üldiselt räägitakse neljast sündmusest: sõda hakkas, sakslased tulid (-venelased läksid), sakslased läksid (-venelased tulid) ja sõja lõpp. Keskmised sündmused kajastasid siis rindejoone üleminekut./, siis värvati mehed omakaitsesse. Kõigile jagati välja vintpüssid ja laskemoona suuremal hulgal ja arvet pidamata, Lembitu sõnul – gaasitorbiku koti täis. Niipalju relvi pole iialgi ennem ega pärast taludes olnud. Relvi polnud vaid väga vanadel ja väga noortel.
Põllutöödele abiks anti soovijaile vene sõjavange. Pällul oli neid 2 ja Tõnuhansul 1. Hiljem olid need pered süüdlased, kui sõjaväelaste ekspluateerijad. Taheti teha kulakuteks aga kuidas see lõppes, seda ei tea. Üks legend oli, et see Tõnuhansu vang, kes peale sõda siia jäi, käis külanõukogus „lärmamas“ ja lubas kirjutada sm. Stalinile isiklikult, et teda talus hoopis varjati sakslaste eest mitte ei ekspluateeritud.
Seesama Tõnuhansu vang rääkis, et ta oli taganedes pannud Loksa kanti kuulipilduja peitu. Läksid siis koos Eduardiga jalgratastel (ca 25 km. kaugusel) ja tõid selle koos padrunilintidega ära. See oli raskekuulipilduja „Maksim“ – seisis hiljem Tõnuhansu köögis laua all ja väike poiss Mati klõbistas ta kallal.
Kuna meestel olid püssid , siis oli ka neid proovida vaja. Kord pühapäeval kogunesid mehed Pällule Kuruli künka alla lohku märki laskma. Ka vangid olid pundis ja nemad, kui rindemehed, andsid igale püssile hinnangu, et see laseb täpselt ja see teine on kulunud rauaga jne.

Mihkel - 22.12.2007

2 comments:

sjgelle said...

Kas võis siis nii olla, et selle sõjavangiga suheldes sai Enn vene keele suhu?

Mihkel said...

Lembit väga kahtles selles legendis. Enn oli sellel ajal Türil ja sattus harva Pällule käima.