Saturday, December 8, 2007

Katki rebitud suguvõsad

Mul on väga hea meel, et ka Tiit (Inglismaa-Tiit, nagu me teda ikka kutsume, mitte segi ajada teise Tiiduga) meiega ühines.

Tahtsin kiirelt kirja panna, kuidas mina mäletan Inglismaad. Me olime veel väga väikesed, kui see sõna meelde jäi. Saadeti ju meile Inglismaalt vanaonult vahetevahel pakke ja seal oli sees lasteriideid. Suure osa meie peoriietega käis kaasas see fraas - "Inglismaalt saadetud". Siiamaani on need rõivad silme ees.
Selle saime ka päris varakult selgeks, et "Inglismaa", see on midagi nii tohult kauget ja sinna niisama külla minna ei saa. Näiteks Venemaa, see tuli uksest ja aknast sisse (Ärkasime hommikuti kell 7, raadiost tulid sel ajal venekeelsed Moskva raadio uudised...).
Kanada oli teine selline kauge ja samas lähedane koht - teadsime, et seal elavad meie inimesed, kes saadavad meile ilusaid laulvaid sünnipäevakaarte, aga külla minna sinna ei saa ja ka nemad ei saa meile külla tulla...

Sellest peaks kirjutama Helle, kuidasmoodi sai see ime tõeks, et taat Inglismaale reisile lasti. Ma ei mäleta aastat, aga see oli ilmselt kunagi 1980ndate esimesel poolel või keskpaigas.
Kui ma õigesti mäletan, siis taat mitte ei lennanud sinna, vaid läks mitme transpordivahendiga - ka laevaga ja rongiga? Aga võibolla oli see vaid lapse fantaasia. Ta oli seal umbes kuu aega. Kui tagasi tuli, siis särasid silmad nii nooruslikult ja ta muudkui naeris. Meie läksime külla Suure-Jaani ja saime kõik Inglismaalt saadetud kingitusi. Näiteks tolli-mõõtmissüsteemiga pinalid. Mis see "inches" tähendab, uurisime sõnaraamatust. Mäletan ka mingit raskesti seletatavat "välismaa lõhna", mis tookord Suure-Jaani korteris oli.

Kunagi umbes samal ajal üritasin ma kirjutada sellele salapärasele kaugele sugulasele, Tania Sveale. Niikaua, kui mäletan, siis teadsin, et selline tüdruk on olemas: minuvanune, samal aastal sündinud. Kirjutasin talle hoolega, täitsa pika inglisekeelse kirja. Hiljem sain Tanialt tervitusi, aga kirja mitte...
Kohtusime Taniaga 2002. aasta alguses, kui ma olin oma rännakutega jõudnud Inglismaale ja läksin ka Ennu perele Cambridgesse ja Tiidu perele Gloucesterise külla. Enn ja Tiit olid niisiis minu vanaonu, vana Ennu pojad.
Ja Ennu sahtlis oli alles hoitud ka minu vana kiri Taniale!

2002. aasta juunis käisime uuesti Inglismaal külas, Hellega (kellele Enn ja Tiit olid ju lausa lihased nõbud - selleks ajaks olid nad muidugi kohtunud korduvalt, sest Tiit ja Enn olid Eestis külas käinud).
Mäletan, kord ühel hilisõhtul andis Tiit mulle lugeda hunniku vanu kirju, mis Eestist olid omal ajal saadetud. See oli kummaline, kurb aga samas ka helge retk minevikku. Istusin hommikuni üleval ja lugesin. Ma loodan, et ehk avaneb mul võimalus kunagi uuesti neid kirju lugeda, sest juba hakkavad faktid segamini minema. Kui kaua pärast Teist Maailmasõda ei olnud kirjavahetus võimalik? Kas alguses tuli kirjutada kuidagi salaja? jms.

...Kui hirmus see suguvõsade lahti rebimine võis olla, ei suuda meie hästi ettegi kujutada. Vana Enn ja meie vanaisa Eerik olid ju mitte lihtsalt vennad, vaid väga lähedased vennad - nagu mulle meelde on jäänud, aitas Enn oma noorimat venda Eerikut koolitada. Ja järsku sai kõik läbi - üks on ühel ja teine teisel pool "raudset eesriiet". Kui kiiresti üldse teada saadi, kas sugulased seal "teisel pool" elus on?

Teine asi, koduigatsus. Eelkõige sel põlvkonnal, kes Eestis kasvanud (Tiit ja Enn olid vist umbes 3-5aastased, kui üle mere põgenesid? Teie ilmselt kohanesite kiirelt, aga ma kujutan ette, kui raske see oli teie vanematel.)
Mulle meenub, kuidas eelmisel aastal ajasin telefonitsi juttu meie Kanada vanaonu naisega, Maiga. Ja kuidas ta ütles: "Iga suve alguses ja igal jõuluajal on niisugune Eesti igatsus!"
Küsisin tookord Mailt, et kas ta on kunagi mõelnud, et kui koliks tagasi. Aga sain isegi aru - nüüd, rohkem kui 60 aastat hiljem on seda raske, peaaegu võimatu teha. Kõik on muutunud. Ja lapsed elavad ju uuel maal, see on nende kodumaa.

7 comments:

sjgelle said...

Epp!
Hea jutt. Muud ma ei hakka praegu täpsutama, kui ainult seda, et Tiit ja Enn läksid koos oma vanematega Saaremaalt Roomassaare sadamast 1944. aastal ja Inglismaale jõudid nad mitte kohe, vaid läbi Saksamaa. Ehk Tiit kirjutab sellest?
Ka ei tea mina, millal ja kuidas hakati kirju vahetama. Algul olid mingid varjunimed? Hästi suur konspiratsioon oli.

sjgelle said...

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean kõik ära rääkima(hiljem ehk teen spetsiaalse postituse sellest).
Taat käis Inglismaal 1985, kui Enn sai 75.
Andsime siis kõik oma tellimused kaasa, igaüks võis tahta ainult ühte asja.
Mina tahtsin pidulikke kingi, joonistasin vist isegi jalalaba paberile.
Mul on küll väike jalg, aga mitte NII väike. Ma ei teadnud ühtegi inimest, kellele need kingad jalga oleksid läinud. Võib-olla Tuhkatriinule!?
Poistega oli jälle nii, et sai mõõdetud ära nende puusaümbermõõt, et teksad osta, siin ju polnud.
Ma hästi ei usu, et taat üksi neid oste tegi, aga ta tõi sellised teksad, mille sisse oleks kaks kobedat meest mahtunud. Nad olid seal vist puusaümbermõõdu keskpaigaks mõelnud.
Meie isa oli sellistes asjades hästi elukauge.
Andres peaks seda teksalugu mäletama!!

Anonymous said...

Aga millal tädi Manda Inglismaal käis?

sjgelle said...

Palju varem. Pakuks, et 60ndate lõpu poole. Ma oli siis ülikoolis. Manda tõi mulle nailonmantli, mis oli sel ajal röögatult moes!
Andres, kas sa ei mäleta taadi toodud teksasid?

Eppppp said...

Ma mäletan, müüsime need Karksi kõige tüsedamale mehele!

Eppppp said...

Kaks küsimust.

Väikeste Tiidu ja Ennu pilt oli migisuguses ajalehes, kus räägiti põgenikest... Mis leht see oli?

Ja - mis kaudu ja millega taat omal ajal Inglismaal käis?

sjgelle said...

Esimest vastust ei tea.

Inglismaale sõidu kohta pole täpselt meeles. Igatahes viisa järel käis ta Moskvas, mis on täielik müsteerium. Eerik ei osanud ju üldse vene keelt, oli sel ajal koolis käinud, kui ei olnud vaja.
Manda kohta mäletan, et sõitis rongiga ja siis praamiga/laevaga ja siis veel kord rongiga. Eks taat käis samamoodi!?