Sunday, February 7, 2021

Vana aja toitudest (kirjutatud Marile)

 

Küsimustik „ Vanavanemate ja vanemate lemmikroad“

1. Mis aastal sa sündisid (märgi ka sugu, aga nime ei ole vaja)? 2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi? 3. Millised olid argi- ehk igapäevased road? 4. Milliseid toite söödi pidupäevadel? 5. Mitu korda päevas söödi? 6. Kuidas söömised toimusid? Perega ühiselt, laud kaetud jne 7. Mis oli sinu lemmikroog ja miks? 8. Kas sa teed oma lemmikrooga vahel ka praegu? 9. Kas ma saaksin selle retsepti, et ise proovida seda valmistada?


1. Sündisin 1947, olen vanaema

2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi?

Meil oli suur pere. Et paremini välja tulla, kasvatati ise kartulid ja köögivili. Peeti lehma, siga, kanu, lambaid. Metsast korjati marju ja seeni, tehti moosi ja mahla. Toituti tervislikult. Põhiliselt kartulit ja sousti(kastet), suppe, putrusid. Juust ja vorst olid haruldased. Poest osteti leiba-saia, kuivaineid. Liha oli tünni soolatud, samuti hapukurgid ja hapukapsas.

3. Argi- ehk igapäevased toidud olid keedetud kartul, juurde jahu-, muna- või silgusoust. Rasvainet saadi soolapekist, mis andis soustile hea maitse. Palju tehti piimaga toite – suppe ja putrusid. Suppidest oli sagedane kanasupp klimpidega (suur lemmik), hapukapsasupp (kartulipuder lisandina), frikadellisupp, värskekapsasupp. Hakklihast tehti kotlette ja pikkpoissi.

4. Pidupäevadel olid pidusöögid. Olenes, mis pidu oli. Tehti kartulisalatit ja rosoljet, sooja söögina seapraadi koos hapukapsaga, sülti, pasteeti, rulaadi. Viimaseid just siis, kui siga jõuluks veristati.

Meie peres küpsetati palju. Tehti nii lihapirukaid (söödi koos puljongiga) kui kaneelirulle. Hiljem küpsetati ka vahvleid. Ise tehti piparkooke alates tainast.

Pühapäeval ja ka pidupäeval oli kindlasti ka magustoit. Meil tehti ujuvaid saar i(lumepallisupp), piimakiselli, saia- või leivavormi, paksu kisselli, mida söödi piimaga, bubertit(eriti pidulik), mida söödi punase kisselliga, kompotti. Pühapäeva hommikul tehti tihti pannkooke.

5. Päevas söödi 3 korda. Mina ei mäleta, et olid mingid vahepalad. Aga kui lastel kõht vahepeal tühjaks läks, eks siis ikka võileiba söödi.

6. Võimalusel söödi ühiselt, aga hiljem, kui igal erinev päevaplaan oli, siis vist söödi ka eraldi. Pühapäeval söödi ikka koos. Köögis oli suur ümmargune laud, see oli kaetud, igal oma kindel koht välja kujunenud.

7. Mulle meeldis kartulipuder koos lihakõrnedega (soolalihast rasv välja sulatatud väikesed lihatükikesed), kanapraad(ahjus) ja kanasupp. Juurviljatoidud meeldisid ka väga, näiteks piimajuurviljasupp ja ühepajatoit/hautis. Meie peres tehti munarooga, mida nimetati potsuks. See oli omletilaadne, aga lahtilöödud munadele lisati piima ja veidi jahu. Ka munasoust oli hea. Magustoitudest meeldis bubert ja ujuvad saared. Meil olid oma kanad ja mune jätkus püha- ja igapäevatoiduks.

Nii et ma ei oskagi üht lemmikrooga välja tuua. Miks on mõni toit lemmik? Eks ikka sellepärast, et oled seda saanud oma lapsepõlvekodus ja seda on valmistanud ema, isa või vanaema.

8. Teen oma lemmikroogi tihti. Kana ja juurviljad on suured lemmikud. Bubertit pole kaua teinud.

9. Soovitan valmistada rohkem ja tihedamini magustoitusid, sest see on kindlapeale tervislikum kui mingid krõpsud või värvaineid täis kommid.


Soovitan teha ujuvaid saari ehk lumepallisuppi.

munakollased eraldada, hõõruda suhkru ja vanilliga kergelt vahule

piim panna keema, kuid jälgida, et keema ei läheks

munavalged lüüa täitsa vahule

keemiseni kuum piim segada munakollasega (mitte lasta keema!)

seejärel tõsta munavalge tupsukesed kollasesse piima ja kergelt kuumutada


Selle juures peab olema väga kiire ja vahel on hea teha seda kahekesi, et üheski etapis midagi ei ebaõnnestuks.

Süüa jahtunult.


Küsitles Mariliis Raid

31. märtsil 2020

S nagu sport

 

/pilt: leidsin netist enda kooli võimla pildi./

Annal oli kooli jaoks vaja ülevaadet oma vanemate lapsepõlve spordiharrastustest ja nii otsustasingi siit blogilt tolmu pühkida.

Ah mina ja sport...? :)

Ma elasin terve lapsepõlve kuni keskkooliajani nii, et sport - eriti kehalise kasvatuse tunnis harrastatud sport - ei saanud minuga kuidagi sõbraks.

Talispordist ehk suuskade tassimisest olen juba kirjutanud (vaata kunagine postitus "T nagu talverõõmud".). Uiskudel ei püsinud ma püsti ja jäin sellest rongist õigel hetkel maha... edaspidi oli lihtsalt piinlik. Siiani on. Sama kehtib ka rulluiskude kohta. Olen vahel mõelnud, et kevadsuviste valgete ööde ajal võiks ma kusagilt rulluisud saada ja minna kohaliku kergliiklustee peale harjutama... Kui ma unes lendan, siis ma võiks ju lennutunnet kogeda... rulluisutades ilmselt kogeks seda. Ja varahommikul kell neli ei oleks keegi vaatamas, kuidas ma kukun.

Tundub, et spordiga seostub mul päris palju "teised vaatavad" piinlikkustunnet. Alles hiljuti käisin ühes tantsulises võimlemistrennis ja olin muidugi jälle see tagumise rea tüdruk, kes kõigist teistest takti võrra maas ja omamoodi.

Juba algklassides juhtusid teatud instidendid. 

Rahvastepall - mulle sugugi ei sobinud selle mängu põhimõte. Mulle ei meeldinud teiste pihta palliga virutada ja mulle ei meeldinud ringi joosta, hinges sisimas viiksuda seal platsil, kartes pihta saada, teades, et minu "elust" sõltub meeskonna saatus. Samasugune sisemine mure tabas mind igasuguste võistkondlike mängude puhul, muretsesin, kuidas ma alt vean. 

Igal sügisel ja kevadel olid klasside kaupa teatevõistlused jooksus, see polnud mulle meeldiv. Ma ei mäletagi enam, kas käkaskaela kukkumisi päriselt ka juhtus või olid need lihtsalt minu ette kujutatud hirmud. 

Iseennnast esindades mul vist sellist hirmu polnud... Kord võitsin jaanipäeval kõigi üllatuseks kotishüppe võistlused. Ma lihtsalt sain kohe aru, et tuleb hüpata, mitte joosta. Ja mitte midagi polnud kaotada, see oli lõbus, sain aina edasi, poolfinaali ja finaali, muudkui hüppasin, lõpuks sain suure auhinna.

Kehalise kasvatuse tunniga mul kahjuks eriti sellist lõbu ei seostunud.

Kaug- ja kõrgushüppega oli see lugu, et õpetaja väitis: tõugata tuleb parema jalaga. Aga ma ei saanud sellega hakkama, jalad läksid hüppe eel segi. Alles palju, palju hiljem, kui kõik koolid läbi, kuulsin ma "aju ristdominantsusest", tegin läbi katsed ja sain teada, et kuigi mu juhtivkäsi on parem, on mu juhtivjalg vasak, ja sellest tekkiski mu häda hüppele minnes.  

Kitsest üle hüppamisega oli mul samuti mingi omalaadne psüühiline probleem. Ma justkui nägin seda vaimusilmas, kuidas mu käed jääad kusagile vahele. Teadsin küll, et see on minu peas, sellest tuleb võitu saada, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda hullemaks läks... jooksin kitseni ja samm jäi soiku, loobusin, pöörasin kõrvale.

Võrkpallis olin kohutav argpüks, kellega arvestada ei saanud, kõige esimestel kordadel palli vastu võttes nikastasin sõrme ja edasi juhtus seesama psüühiline efekt nagu kitsega - ma eelistasin mitte riskida, hüppasin eest minema. Korvpall meeldis mulle rohkem, eriti tore oli lihtsalt viskeid ja põrgatamist harjutada, kui keegi ei seganud. Korvpalli sai omaette mängida, enda ja korviga. 

Kõige paremini tuli mul kehalise kasvatuse aladest välja jooks, eriti pikamaajooks. Lühimaa sai ju kohe otsa ja ma jäin ikka viimaste sekka. Pika jooksu käigus sain end koguda, rahuliku rütmi leida, oma mõtteid mõelda. Pikamaajooks meenutas mulle oma olemuselt pikamaakõplamist. Mida pikem, seda tugevam ma selles olin, sest võhma minus tegelikult jagus. Suutsin tasapisi end tagumisest rühmast teistele järele ja isegi ette joosta. 

Just pikamaajooks - see tähendab, mõne kilomeetri pikkune - oli see, milles ma end keskkoooli ajal leidsin ja mida tõesti nautima hakkasin, hommikuti või õhtuti kodus niisama jooksma minnes. Olin siis ja ka vahel hljem elus jooksusõltlane. Selle kohta on ütlus, et esimene kuu aega on raske, aga minu meelest on see raskus isegi lühem. 

Kahjuks sai jooksmine mu elus otsa, sest praeguseks põrutab see liialt selga, tekitab mul seljaprobleeme. Jäänud on jalgrattasõit, mis mulle samamoodi juba kooli ajal meeldima hakkas. Rattaga sõitmine polnudki nagu sport, seda ei tehtud koolis, see oli niisama suvine meelelahutus. Samamoodi oli matkamine. Osalesin vabariiklikel matkaturiaadidel, kõndisin raske kotiga ville jalga, oskasin kiirelt telki üles panna, lõket teha, mõlema jaoks õige koha leida ja metsas ilmakaarte järgi liikuda, aga kas see just sport oli... Igal juhul meeldis see mulle väga.

Olen aru saanud, et mulle ei istu võistlussport mitte mingil kujul.
Sport kui mäng, see sobib - aga mis seal õigupoolest vahet on? Võibolla ma lihtsalt ei elanud võistlusspordialadesse sisse ja jäin luuserite hulka. Samas oli üks mänguline spordiala, mis mulle tõesti meeldis! See oli jalgpalli eriversioon, "tribla". Õppisin selle selgeks tänu suvistele krundil olemistele, kus ju kogu aeg ei pidanud tööd tegema, aga ära minna ka ei saanud. Mina, Elo ja Priit - meie pere lapsed, vahel meiega koos ka mõni teine sõber. Tõmbasime jooned liivale ja mängisime tribla. Olime võrdsed, keegi polnud teistest tugevam. Õppisin palli jalaga "triblama", punkte saama ja teisi alt tõmbama. Jalgpalli meie koolis kehalise kasvatuse tunnis ei harrastatud ja nii jäigi just see jalgpallilaadne mäng tõesti nauditavaks mänguks, mitte kooli õppetunniks - "tribla" on siiani mu lemmik sportmäng. Teisel kohal oli "pallikool", mida samamoodi niisama mängisime, seina külge palliga, seal klasse läbides.

Ujumist... oli kahte erinevat. Talvine ujumine oli kohustuslik, klooriveelõhnaline ja sageli aja peale, see mulle ei meeldinud, ja mul on siiani probleem siseujulate lõhnaga. Suvine ujumine oli päris: kohalikud järved, vahel isegi meri, vetikate lõhn, vaba tahe, mäng... See mulle meeldis.

Mainimist vajab kogu selle ülevaate juures kindlasti see, et ma olin mitu aastat kooli ametlikust kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, seoses bronhiaalastmaga, mida lapseeas põdesin. Küllap sellest tekkis ka see pidev "rongist maha jäämise" tunne. Olin nn "erirühmas". Oma klassi kehalise kasvatuse tunni ajal olin ma - olenevalt aastast - kas lihtsalt kooli raamatukogus lugemas või võimlanurgas lugemas, või hängisin kaasa, dressid seljas, ilma et oleksin pidanud kõike teistega kaasa tegema. Ja mõnel aastal olid korraldatud kogu kooli erirühmade lapsed kokku pärast tunde erirühma tundi, kõik haiged, ülekaalulised, nõrgad... aga meiega ei osatud selles rühmas midagi erilist peale hakata, me kõik jooksime "kitseni" ja pöörasime ära, üle hüppajaid meist ei saanud, ja nii edasi. Kõndisime näiteks staadionile ringi peale ja ajasime juttu, aga ega meid eriti miski ühendanud peale selle, et meid oli arstitõendiga kehalisest vabastatud.

Suuremaks saades olen õppinud nautima lisaks ujumisele, pikamaajooksule, rattasõidule ja matkamisele ka joogat. Aga võistlusspordialadest olen ma siiani nii osalisena kui ka publikuna väga eemale jäänud.

Selline on minu aus ülestunnistus teemal "mina ja sport". 

_

Annal oli vaja ka umbkaudu teada oma vanavanemate lapsepõlve spordiharrastuste kohta. Kirjutan siia, mida tean, võite täiendada!

Minu teada oli ema samasugune "nohik" nagu mina, mitte väga sportlik tüüp. 

Isa oli sportlike vendade noorem vend ja kõik kolm venda tegelesid kergejõustikuga. Minu teada oli isa eriti tugev teivashüppes, aga ega ma muud tea. Mäletan, et Suure-Jaani staadionil olid stendid kooli rekorditega, kui me olime teismelised, ja siis oli veel Saluveeri nimesid sealt lugeda, seda ei mäleta, kas oli seal isa, Tiit või Toomas või kõik nad esindatud. Nagu näha, ei ole võistlussport mulle tõesti väga tähtis olnud :).

Aga igal juhul head tervist ja mõnuga sportimist meile kõigile, armsad sugulased! 


Friday, September 4, 2020

Lembitu mälestamine Sauel

Pole siia blogisse tükk aega midagi postitanud, aga kuna viimasel ajal on aktiviseerunud oma juurtesse süüvimine ja arutelud selle ümber, kes mida täpsemalt teab ja mida mäletab, siis täidan ühe lünga.

Lembitu lahkumine vahetult enne eriolukorra kehtestamist.
Lembit elas pika ja sisuka elu, kinnitades pikaealisuse geeni olemasolu meie ehk Schwarzbergide suguvõsas.(Kõik muidugi väga pikalt ei elanud, näiteks Kaarel ja Priit, aga nende enneaegses lahkumises olid süüdi "asjaolud". Kõik siin blogis kirjas ka!) Siinkohal peab mainima, et selles blogis on Ahila-liini suurim ekspert ja kõikemäletaja just Lembit. Hea, et sai üht-teist siiski Lembitu abil jäädvustatud ja pildimaterjali kommenteeritud. Hindamatu ajalooline ja kodulooline materjal!

Novembris 2019 tähistasime koos Lembitu 90. sünnipäeva. Märtsis 2020 tuli äkki surm.
Loodan, et Mihkel kirjutab siia blogisse midagi olulist isa eluloost ja paneb mõned tema nooreea pildid.
Ma jäädvustan ajaloo tarvis kokkutuleku Sauel 30.augustil 2020.
Kokku tulid/said/ Lembitu pojad Mihkel ja Tõnu peredega, Lembitu tädide ja onude järeltulijad.
Kuna tänapäeval tehakse igas sekundis mitu pilti, siis panen neid siia ka koos kommentaaridega.

 Lembitu kodu Ladva 29. Oma kätega ehitatud maja umbes 1950ndate lõpust. Praegu toimetab seal Tõnu.

Tegime kalmistul pilti. Ilm oli ilus ja tuju helge.

 Midagi arutamas Hella ja Lembitu viimases puhkepaigas. Nende abielu kestis maises elus 55 aastat.

Minu armsad ja väga kaunid ristitütred, kes on olnud oma senises elus väga edukad.



Muide, mõningase mööndusega olen nüüd mina suguvõsa vanim liige. Mul on oma missioon täita. Mäletada ja talletada. "Vanad lood" pole sugugi veel otsa lõppenud. Näiteks kui palju diskussiooni tekitas Ahila grupis üks perepilt, mille ülesvõtmise ajaks oli esialgu märgitud 1944. Pärast uurimistööd selgus, et see oli siiski aasta varem ehk 1943.aasta juulis. Asjad liikusid kohe paika.

Friday, July 17, 2015

Wednesday, May 6, 2015

Suguvõsa kokkutulek, see päris


Kõige vanemad

Kõik, kes kohal!
Nõod
Kolmas põlv
Hõimlased

Tuesday, January 20, 2015

Sürgavere mamma

On varahommik, täna on meie „Sürgavere mamma“ matused. Tuhastamine. Temaga oli minu meelest sellest juttu ja ta ütles, et „tehke, kuidas tahate, Salme tuhastati“. Sellest võis välja lugeda, et talle sobib see ka. Nii oli see ikka nii mõnelgi puhul, Salme otsustas ja mamma tegi järgi.
Salme oli mamma vanem ja ainus õde. Salme muretses üsna palju selle pärast, kuidas Lainel (st mammal) läheb, kas ta ikka oskab elada. Mäletan neid õhtuid, kui vahel Tallinnas Salme pool ööbisin ja talle vastust andsin mamma elu teemadel.
Mamma elu.
Eile õhtul rääkisin selle mehega, kes matusel kõne peab. Ja sain aru, et mammat on mõnes mõttes raske kirjeldada. Ta oli lihtne naine. 
„Oli tal hobbisid?“
Mõtlesin. Mammal ja hobisid? Kunagi kudus ta, kindaid ja sokke, ma ei tea, kas talle meeldis, aga ju siis ikka. Aga siis jäid tal käed haigeks ja rohkem ei kudunud ka. Ja aeda hoidis korras, ju see talle ka meeldis.
Jõuan ühe olulise äratundmiseni. Mamma oli toriseja, seetõttu ongi raske öelda, mis talle tegelikult meeldis. Kes mammat vähegi tundis, see sai aru, et ega ta ei torise paha pärast, mitte sugugi selleks, et teist solvata. Ta oli lihtsalt selline teravama keelega. Isegi papa matuse peielauas hakkas ta esimese asjana torisema, miks papa ära oli surnud. See oli päris naljakas.

/Pilt: papa ja mamma koduõues, tehtud 2010 suvel./


Lapsena olin palju mamma ja papa juures, millegipärast rohkem kui teised lapsed. Mäletan hommikusi rütme, kui voodis ringutasin ja köögist tuli mamma monotoonne torisemine ja seda ilmestas papa, samuti madalal toonil: „Jaa, jaa! Nii see on!“, sellise papa-huumoriga. Kuni mamma vastu ei pidanud ja kõrgemal toonil suskas: „Kas sa üldse kuulad ka, mis ma räägin?!“... Ja hakkas jälle otsast peale.
Mäletan ka ühte lapsepõlvemõtet: et mammal on väga raske elu, ta on nagu teenija. Ja sellepärast ta torisebki.
Kas mammal oli raske elu?
Kerge see kindlasti polnud. Sündinud 1930, esimesed 10 aastat olid ehk need kõige turvalisemad, neist võib lugeda ka Salme memuaarides
Laine Laanemaa Läänemaalt, see kõlab ilusasti. See oli ta neiunimi ja neiuelu.
Siis algasid keerulisemad ajad. Riigikorra vahetus, sõda. Ma ei mäleta praegu peast (see on kassettidel olemas), millal mamma isa Martin vangi pandi. Ta oli vabadussõja sõdur, kes sai Eesti riigilt kingiks asunikukoha, kuhu ehitas talu.
Igatahes üks asi on kindel meie suguvõsa ajaloos ja legendides: 1949. aasta märts. Selleks ajaks oli Martin vangilaagris, Salme õppis linnas koolis, ja kodukülas Varblas elas Martini naine (minu vanavanaema) Anna koos noorema tütre Lainega (mammaga). Selle küüditamispäeva tegevustest on mamma mulle intervjuus rääkinud, see oli raske päev... Aga neil õnnestus peitu saada. Märtsikuu metsas. Ilma koduta, sest koju tagasi need kaks naist ei läinudki. Liikusid sugulaste-tuttavate küünides, infot Salme kohta esialgu polnudki, hiljem said teada, et ta küüditati.
Mäletan, kuidas kord tegi mamma meile süüa meie juures Karksis ja ta ei teadnud, et köögikapist tulevad nõud tuleb üle kontrollida... ja nii pakkus ta meile piimasuppi, mille sees ulpisid pisikesed punased sipelgad, meie köögikapi nurga elanikud... Me keeldusime söömast. Mamma üritas meid ikka sööma saada ja rääkis: "Kui mina oma emaga kord märtsikuus metsas elasin, siis meie jäime ellu tänu sellele, et leidsime sipelgapesasid ja sõime sipelgaid. Sipelgad on täiesti maitsvad!"
Nojah. Igatahes supp jäi söömata,...
Aga tagasi mamma elu juurde. Papaga kohtus ta Audrus, see oli juba pärast tehnikumi lõpetamist ja velskri abina tööle asumist. Noor papa töötas loomaarstina. Ja koos kolisid nad Audrust... ikka Varblasse, mamma kodukülla, mitte kaugele ta isa Martini ehitatud majast, ta lapsepõlvekodust, millest ta ilma jäi.
Mõtlen, et mamma juured olid tugevamad. Ühest kohast. Me oleme ka ta juuri veidi uurinud ja nii kaugele, kui teada, on ta ema (sünd Anna Sabiin) ja isa (Martin Laanemaa) ning nende esivanemad pärit sealt: Lääne/Pärnumaalt Varbla külast. Papa juured olid kaheharulised. Valgamaal Hellenurmes on papa emapoolsed juured kindlalt maas, aga papa isapoolne juurikas tuleb hoopis Uuralitest. Ning papa käis õppimas Petseris, siis Tartus... Ja oma lapsepõlveski jõudis ta elada mitmel pool. Igatahes sobis talle see idee, kolida oma naise sünnikülla.


/pilt ka vahele: siin on mamma, papa, Aime, Toivo, papa vanemad ning seisab papa vend Leo./



Seal sündisid neil kõigepealt Aime, st meie ema. Siis Toivo, siis Vello. Kolm last, ning pärast seda tuli vanaisale tööpakkumine hoopis kesk-Eestisse ja nõnda kolisidki nad ära – Sürgaverre, Viljandimaale.
Nii kaua, kui mina mäletan, olid mamma ja ta õde Salme (tema trajektooriks sai Pärnu-Tallinn) ikka seotud Varblaga, hinges vähemalt. Olen kuulnud igasuguseid Varbla rahva jutte, on nimed, mille ära tunnen, kui neid mu kõrva juures mainida, ja ma tean, et need on mamma või Salme suust. Nad käisid surnuaiapühal ja hoolitsesid haudade eest...
Aga tegelikult nad justkui-juurdusid mujal. Ja müüsid 90ndate alguses tagastatud isakodu maha (nagu ikka, idee oli Salme oma ja mamma tuli kaasa.)
Miks ma kasutan sellist väljendit, justkui-juurdusid? Mõtlesin sellele just eile, kui peielauda kokku lugesin. Meil tuleb väike matus, vaid 15 inimest, kõik sugulased. Ja külarahvas Sürgaverest ei hakka tulema. Ja sugulased Varblast ei hakka tulema. Ma ei tea, mis see on. Polegi vaja rohkem rahvast, kammerlikud omade-vahel matused  ongi mõnusamad, aga siiski... Kas oleks neid "omasid" rohkem olnud? Kui oled niimoodi minema kolinud oma sünnikülast, siis ehk oledki lõpuks selline... omadele võõras ja võõrastele võõras.

Mammaga ongi ehk selline asi, et ta oli alati olemas, aga ta ei olnud kunagi fookuses. Kui palju kordi olen ma kirjutanud papast... Papa tegeles minuga rohkem, ilmselt seepärast. Papa võttis ette minu ja maakaardid ja uurisime midagi, samal ajal kui mamma tegi köögis süüa. (Vahel torisedes, et miks papa mõttetult aega kulutab...)
Seda, et papa ei oska praktiliselt üldse süüa teha, sain ma teada alles hiljuti. Ma lihtsalt ei mõtelnud sellele. Söök ilmus lauale.
Mamma oli teenindaja tüüpi. Kodus pidin nõud ise kraanikaussi viima, aga Sürgaveres ütles mamma: „Las ta olla!“ Ja pesi ise, kausi sees laual,pliidil soojendatud vee sees.

**
Nii, leidsin ühe koha oma 2006. aastal kirjutatud blogist (pikemalt siin),kopeerin:

Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

...See oli niisiis jutt ajast, kui nii mamma kui ka papa elus olid. Pilt siia ka umbes samast ajast, umbes 2005, meie Marta vanuse järgi arvan, ta tundub siin kaheaastane: Mamma ja tema naissoost järeltulijad selleks hetkeks. Praegu tuleks samale pildile lisada veel kolm tüdrukut. Aaa, ja pilt meenutab ka seda, et mamma väga armastas kasse ja koeri.





***

„Mis oli tema amet?“ küsis leinatalitaja mult eile õhtul, ja ma mõtlesin: jälle ma ei tea, mida vastata. Kuidas saab olla, et ma ei tea? Kunagi töötas mamma kolhoosi töökoja öövalvurina, käisin temaga vahel kaasas, mul on meeles see bensiini- ja tavotilõhn, mis mulle nii väga meeldis. Edasi? Suviti metsatulekahjude hooajal oli tal kummaline ametipost, pidi ronima mitu korda päevas veetorni tippu (ja seda teadsime kõik, kus olid mädased lauad, sinna peale lihtsalt ei astunud...), vaatama, ega kusagil tulekahjut pole. Veetorni tipus oli ka kompass ja telefon, et ta saaks kohe tuletõrjet teavitada. Ma ei mäleta, mitu tulekahju ta kätte sai. Mõne ikka. Sürgavere veetorn asub Sakala kõrgustiku kõrgemal kohal ja ümberringi on metsad.
„Kas ta spordiga tegeles?“ küsis leinatalitaja edasi. Vanaema ja spordiga? See küsimus tegi mulle veidi nalja. Ei käinud vanaema kunagi kusagil ilmaaegu, st ainult spordi pärast. Muidugi tegime metsas marjakorjamise-sporti ja küla vahel poeskäimise-sporti ja siis tegi ta veetorni-ronimise sporti...
Vaid mõni aasta tagasi üllatas mamma mind, kui läksime sügisel õunu võtma... see pidi olema 2011 varasügis, sest olin viimast aega rase. Mammat polnud toas, leidsime ta aias, kus ta juba täitis meie jaoks õunakotte. Äsas mingi toikaga, raputas õunapuid, aga kõik õunad ei tulnud alla. Ma tahtsin korraks ronida õunapuu otsa, et raputada, aga ta ei lasknud: „Mis sa nüüd siin, noh, pole sul vaja...“Ja ütles, et ma hoiaks ta selga.
Ja ronis ise. See oli madal oks ja ma hoidsin kinni, aga ikkagi. Ta oli siis ju 81-aastane.
Või eelmisel aastal, olime tal külas, küsisin mingi raamatu kohta, ja ootamatu väledusega ronis ta voodi peale ja seal seistes hakkas otsima lae alt raamaturiiulitelt. 83 oli ta siis.
Nii et selline oli mamma „sport“.
Muidugi jäi ta viimastel aastatel nõrgemaks. Mitu aastat üritasin ma rääkida, et kas tahad, viin su autoga Varblasse, sugulaste juurde ja haudu vaatama, aga ta ei olnud eriti huvitatud. Sinnapaika see jäigi.
Ja viimasel sügisel hakkas talle tulema dementsus. Hommikul rääkis värskemat juttu, õhtul oli juba enesesse tõmbunud ja segase jutuga. Tahtis niisama pikutada. Voodi oli tal lai ja ikka poolenisti täis ajakirju. Talle meeldis neid lugeda. Kui ta omal ajal papat sõitles liigse lugemishuvi pärast, siis nüüd viimastel aastatel tegeles ise sama asjaga... tegelikult raamatuid ei lugenud mamma kunagi eriti. Tema eriala olid igasugused tervisenõuanded ajakirjades.
Mammal oli ju ka rinnavähk, see diagnoositi 2010 aasta alguses, kui ta hakkas lähenema 80. sünnipäevale. Maikuus, sünnipäevanädalal (kui mitte isegi sünnipäeval?) oligi tal operatsioon.
Pärast seda lasi mamma teha „kõik, mis kästud“: kiirituse, keemiaravi. Ja seejärel teatas ta, et teda see asi rohkem ei huvita. Umbes samasse aega jäi ka papa surm (2010 detsembris). „Mina rohkem rindu kontrollima ei lähe, elan, nagu päevi on antud. Pole mind mõtet selle teemaga rohkem tülitada.“ Nii mamma ütles ja nii jäi.
Neli aastat oli veel antud.
Ja pühapäeva hommikul oma voodis une peal ta suri.
Minul oli pühapäeval korraldada Marta 11. sünnipäeva pidu. Kui onu Vellolt telefonikõne sain, siis ütlesin selle kurva uudise kohe edasi ka Martale ja tüdrukutele.
„Ahah,“ ütles Marta. Pidas pausi ja ütles: „Mul on siis veel kaks vanavanaema elus.“ Ja teised tüdrukud arutasid, kellel on mitu vanavanavanemat veel elus...
Ja nad mängisid ja jooksid edasi, ei mingit suurt leina... Mamma võib olla rahul, temast läks elu edasi. Täna paneme ta keha tulle, 29.mail, tema 85. sünniaastapäeval plaanime selle sängitada Suure-Jaani kalmistule, papa kõrvale.










Sunday, August 5, 2012

Valdek Lenk (7. juuni 1924 - 2. mai 1999)










Kui hakkasin suure kirjutuslaua sahtleid revideerima, sattus pihku hunnik ajalehti. Kuna tänapäeval pole ajalehe formaadis tähtsate asjade säilitamine turvaline, otsustasin trükkida siia järelhüüde Valdek Lengi surma puhul (ilmunud ajalehes Meie Elu (Toronto) 9. juuni 1999 - Kanadas).

VALDEK LENK
IN MEMORIAM


"Õpeta mind lugema" - nii on pealkirjastanud väliseesti tuntud koolitegelase ja õpikute autori Valdek Lengi õpikud algklassidele.
Süda, mis oli armastusega tuksunud oma perekonnale ja eesti koolidele, lakkas ootamatult tuksumast hommiku-öisel tunnil 2. mail 1999. Kuu ja mõned päevad enne oma 75. sünnipäeva.
(-------)
Õpiku " Eesti ajalugu koolile ja kodule" eessõnas kirjutab Valdek Lenk:"...ka eesti rahva ajaloo õpetamisel on koolil väga tähtis ülesanne täita. Lisaks sellele, et tahame siin võõrsil sündinud ja üles kasvanud noori eestlaseks kasvatada, kes vabalt oma esivanemate keelt nii kõnes kui kirjas valdavad, on meie sooviks õpetada noori ka tundma js armastama seda ilusat maad, kust nende esivanemad ja võib-olla ka emad-isad pidid põgenedes lahkuma.Tahame noortes arendada teadmist, et ainult eesti rahval on õigus sellele maale, ja et nemadki on eesti rahva liikmed."

Valdek Lenk pidas ülitähtsaks tugevat sidet kodu ja kooli vahel. Mõte, mida ta ikka ja jälle rõhutas, oli, et vanematel püsiks huvi lapse koolitöö vastu. Siis ei ole põhjust karta, et lapsed oma esivanemate keele kaotavad ja meie ühiskonnale võõraks jäävad.
(-------)
Valdek Lenk sündis 7. juunil 1924 Järvamaal Kareda vallas Öötla algkoolijuhataja Peeter Lengi keskmise lapsena. Lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari 1943. aasta kevadel algkooliõpetaja kutsega. Siirdus pärast seminari lõpetamist sõjaväkke, võideldes Eesti Diviisi koosseisus idarindel, Narva jõe ääres ja Tartu all. Sai sääl haavata ja saadeti Saksamaale haiglasse. Sõja lõpul saadeti vangilaagrisse. Pärast vabanemist õnnestus pääseda Inglismaale. Abiellus sääl Mai Kirspuuga. Abielust on sündinud kolm tütart. 1951. aastal rändas edasi Kanadasse. Töötas Ontario Teedeministeeriumis maamõõdu osakonnas Torontos ja hiljem Londonis.
Valdek oli Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli juhataja 1956 kuni 1959. aastani. Hiljem tegutses Londoni Eesti Kooli õpetajana ja juhatajana. Ja veelkord kuni töölt lahkumiseni 1992. a Toronto ES Täienduskooli juhatajana, olles olnud siinsetes eesti koolides õpetajaks ja koolijuhatajaks ligi 40 aastat.
(------)
VL on kirjutanud ja koostanud mitmeid täienduskoolide õppekavadele
vastavaid ajakohaseid õpikuid, mis on saanud heade hinnangute osaliseks. Neid on kasutatud täienduskoolides üle maailma. Need on: "Õpeta mind lugema 1. ja 2.", "Eesti keele harjutustik 1. ja 2.", "Kalevipoeg"- lühikokkuvõte 4. klassile, "Eesti ajalugu koolile ja kodule", Eesti mäng.

Seda kõike suutis Valdek vaatamata piinavale suhkruhaigusele.
(-------)
VL on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas vääristanud eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud teenete eest Kanada Eestlaste Teenetemärgiga.
Tema elutöö õpib ja elab.

Edgar Marten

NB! Kui guugeldasin Valdit, leidsin ÕL 11. aprillil 2009 ilmunud intevjuu Edgar Marteniga, mille lingi lisan siia.

Pildil Valdi oma vanima tütre Helle-Maiga Niagaara kose juures (dateerimata, umbes 1960ndate algul)