Monday, May 30, 2011

Eeriku luuletus Ennu 75.juubeliks

Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda.

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks.

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil kolm õde,
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täituma on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja  siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

Wednesday, September 2, 2009

20 aastat tagasi Balti ketis








Panen siia üles 20 aastat tagasi tehtud pildid Läti piiri ääres Lillis.
Ema Aino poolse suguvõsa suurhetked. Tänan Karinit, kes "taipas" tol ajal teha mõned diapositiivid.
Kui vaadata seda rivi, siis... tänaseks on mitmed augud sees. Paratamatu elu käik.

Wednesday, August 12, 2009

Pällu - suvi 2009


Siin on palju kirjutatud Pällu talust ja nüüd sai ka käidud vaatamas, mis on saanud kohast, kuhu Johannes ja Helene möödunud sajandi alguses tulid.
Selline pilt avanes, kui olime läbinud metsasiilu, kus vanasti oli olnud sillaga kraav.
Pilt pisut lähemalt, esiplaanil näha Johannese istutatud ilupuu hekk ja tagapool õunapuud.
Sealt suunast, kaskede vahelt, oli tulnud vanasti tee maja juurde. Metsaääres oli olnud saun, kus tema varjatud asukoha tõttu olnud hea viina ajada :-)
Arved seletab Lembitule ja Kerstile oma mäletamisi.
See põõsastik tähistab lauda asukohta.
Pilt lauda vundamendi pealt.
Kokkuvajunud lauda jäänused.
Johannese istutatud õunapuu - umbes 100 aastat vana.
Pildil peaks olema elumaja köögi all olnud keldri auk :-)
Eeriku (arvatavalt) istutatud õunapuu. Kui Eerik oli Arknal, siis tõi sealt puukoolist istikuid.
Kuruli mägi.

Pällul käisid Kersti, Lembit, Arved ja Mihkel (Hella oli samal ajal Rakvere Õpetajate Seminari lennu kokkutulekul)

Thursday, July 9, 2009

Minu esimene laulupidu






Laulupeol käidud, elan ikka veel selle lummuses.
Olen mitmest laulupeost osa võtnud, aga kõige eredamalt on meeles minu esimene pidu.
See oli 1960. aastal. Olin siis pätakas, päris laps alles (oli koolinoorte pidu).
Sel aastal sai valmis uus laululava, see uhke kaar. Mäletan, enne laulupidu räägiti, et see on mineeritud ja peo ajal plahvatab pomm. Kes sellist lolli juttu levitas, ei tea, aga veidi kõhedaks tegi küll.

Ööbisime Tõnismäel Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi (nn polütehnikumi) suures saalis, magasime põrandal ja söömas käisime üle tee mingis sööklas. On üks piinlik mälestus, millest ei julgenud kaua kellelegi rääkida. Ma olin lapsena kuutõbine. Ühel ööl ärkasin ja märkasin, et magan võõraste keskel. Kuidas sinna sain ja kas kellelegi peale ka astusin, ei tea. Loodan, et mitte. Kobisin eksitust taibates oma kohale tagasi.

Rongkäigust ei mäleta midagi, ju ikka oli vahva. Kui laululavale avalauluks kogunesime, kärgatas äike ja hakkas sadama paduvihma. Laulupidusid on ikka vihm kimbutanud, aga seda oli siiski nii suures koguses, et kontserti ei alustatud.
Esimese päeva kontsert jäetigi ära, mis on minu teada ainukene kord. Rahvas valgus läbi vihmasaju suure jõena trammipeatuse poole. Olin jäänud üksi võõraste inimeste sekka. Uued punased kingad said läbimärjaks ja venisid laiaks, nii et ei püsinud jalas. Võtsin paljajalu nagu paljud teisedki. Kõnniteedel voolas vesi. Lõbus oli olla. Ainuke mure oli, kas ma ikka oskan minna õige trammi peale ja õiges kohas maha.
Maalaps arg, ei julgenud küsida ka. Trammis pabistasin küll, et äkki sõidan vales suunas. Ei teadnud siis, et trammid teevad Kadriorus ringi ja sõidavad kõik linna tagasi.

Jõudsin ööbimiskohta, läbimärg nagu kassipoeg. Kuidas me seal oma riided küll kuivaks saime ja kas kingad tõmbusid uuesti kokku, ei mäleta. Või olid mul tagavarajalanõud ka. Igatahes kile oli selleks ajaks vist veel leiutamata, rääkimata vihmakeepidest. Vihmavarjud olid siis võib-olla ainult valitsuse liikmetel!!?

Järgmisel päeval oli jälle ilus ilm ja laulupidu toimus täies hiilguses. Kuuldavasti esitati siis ka esimese kontserdi laulud. Repertuaari ei mäleta, ju lauldi ikka Leninist ja parteist. Kas oli see sel laulupeol või mõnel teisel, kui tuli esitamisele Arvo Pärdi kantaat "Meie aed" (kaalikatest ja kapsastest)?
Kindlasti lauldi lõpetuseks ka "Mu isamaaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Kahjuks ei mäleta emotsioone. Mis meie, lapsed, sel ajal teadsime okupatsioonist või kaotatud iseseisvusest!? Pioneerid, nagu me olime!!!

Edaspidi käisin laulupeol hoopis tantsijana. Ka sellest on naljakaid mälestusi, millest hiljem.

Leidsin netist huvitavat materjali Ilmatari koori ajaloo kohta.

Pildil Ilmatari koor möödumas ja tuttavat nägu tervitamas, meie toredad lastekoori lauljad, esimene kontsert algab juba vihmapiiskade saatel (laulupidu 2009)

Tuesday, March 17, 2009

Muusikaline maitse

Olen pool hommikut arvutis aega veetnud. Uudiseid ja ajalehti lugenud, blogisid vaadanud, muusikat kuulanud. Teen ühe sissekande ka ära, siis on tänane limiit täis.

Muusika on hea kaaslane ja lohutaja. Igaühel on erinev muusikaline maitse. Eks see sõltub paljust: east, temperamendist, natuurist, meeleolust.
Mingid nooruspõlve lauljad ja bändid jäävad eluks ajaks südamesse, seda on teised ka tunnistanud.
Kummalisel kombel maitse kujuneb varakult välja ja ei muutugi palju. Sama fenomen kehtib ka inimsuhetes. Olen vahel imestanud ja salamisi muianud, kui näinud kellegi uut kallimat - täpselt vana koopia, ainult veidi noorem!!! Vahel eelistatakse isa/ema koopiat.

Mulle meeldivad eestikeelsed laulud. See põhjusel, et saan siis sõnadest ka aru. Sõnad on ikka väga-väga tähtsad.
Vaatasin, et peaaegu kõik videod, mis olen endale blogisse kopinud, on eestikeelsed ja sellised haledad laulud, nostalgilised, melanhoolsed. Ju ma siis selline olengi.

Muusikaline maitse iseloomustab inimest. Kindel see.
Vaatasin eile poole ööni "Täna õhtul Kukerpillid". Vahur Kersna on leidnud endale hea nišisaate, eestikeelse muusika jäädvustamine kaasaegsel moel.
Üks vana video siin Kukerpillidest


Monday, March 16, 2009

Ülejõe talundi põhiraamat

Sattus kätte üks omapärane dokument. Tegemist on Ülejõe talu raamtukesega, kus kohalik (võõr)võim seab talule saaduste müügikohustused. Aasta on 1942/1943.





















Skaneeris ja siia pani Mihkel.

Monday, January 19, 2009

Pilte Marta albumist

Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?
Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.

Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.