Katki rebitud suguvõsad

Mul on väga hea meel, et ka Tiit (Inglismaa-Tiit, nagu me teda ikka kutsume, mitte segi ajada teise Tiiduga) meiega ühines.

Tahtsin kiirelt kirja panna, kuidas mina mäletan Inglismaad. Me olime veel väga väikesed, kui see sõna meelde jäi. Saadeti ju meile Inglismaalt vanaonult vahetevahel pakke ja seal oli sees lasteriideid. Suure osa meie peoriietega käis kaasas see fraas - "Inglismaalt saadetud". Siiamaani on need rõivad silme ees.
Selle saime ka päris varakult selgeks, et "Inglismaa", see on midagi nii tohult kauget ja sinna niisama külla minna ei saa. Näiteks Venemaa, see tuli uksest ja aknast sisse (Ärkasime hommikuti kell 7, raadiost tulid sel ajal venekeelsed Moskva raadio uudised...).
Kanada oli teine selline kauge ja samas lähedane koht - teadsime, et seal elavad meie inimesed, kes saadavad meile ilusaid laulvaid sünnipäevakaarte, aga külla minna sinna ei saa ja ka nemad ei saa meile külla tulla...

Sellest peaks kirjutama Helle, kuidasmoodi sai see ime tõeks, et taat Inglismaale reisile lasti. Ma ei mäleta aastat, aga see oli ilmselt kunagi 1980ndate esimesel poolel või keskpaigas.
Kui ma õigesti mäletan, siis taat mitte ei lennanud sinna, vaid läks mitme transpordivahendiga - ka laevaga ja rongiga? Aga võibolla oli see vaid lapse fantaasia. Ta oli seal umbes kuu aega. Kui tagasi tuli, siis särasid silmad nii nooruslikult ja ta muudkui naeris. Meie läksime külla Suure-Jaani ja saime kõik Inglismaalt saadetud kingitusi. Näiteks tolli-mõõtmissüsteemiga pinalid. Mis see "inches" tähendab, uurisime sõnaraamatust. Mäletan ka mingit raskesti seletatavat "välismaa lõhna", mis tookord Suure-Jaani korteris oli.

Kunagi umbes samal ajal üritasin ma kirjutada sellele salapärasele kaugele sugulasele, Tania Sveale. Niikaua, kui mäletan, siis teadsin, et selline tüdruk on olemas: minuvanune, samal aastal sündinud. Kirjutasin talle hoolega, täitsa pika inglisekeelse kirja. Hiljem sain Tanialt tervitusi, aga kirja mitte...
Kohtusime Taniaga 2002. aasta alguses, kui ma olin oma rännakutega jõudnud Inglismaale ja läksin ka Ennu perele Cambridgesse ja Tiidu perele Gloucesterise külla. Enn ja Tiit olid niisiis minu vanaonu, vana Ennu pojad.
Ja Ennu sahtlis oli alles hoitud ka minu vana kiri Taniale!

2002. aasta juunis käisime uuesti Inglismaal külas, Hellega (kellele Enn ja Tiit olid ju lausa lihased nõbud - selleks ajaks olid nad muidugi kohtunud korduvalt, sest Tiit ja Enn olid Eestis külas käinud).
Mäletan, kord ühel hilisõhtul andis Tiit mulle lugeda hunniku vanu kirju, mis Eestist olid omal ajal saadetud. See oli kummaline, kurb aga samas ka helge retk minevikku. Istusin hommikuni üleval ja lugesin. Ma loodan, et ehk avaneb mul võimalus kunagi uuesti neid kirju lugeda, sest juba hakkavad faktid segamini minema. Kui kaua pärast Teist Maailmasõda ei olnud kirjavahetus võimalik? Kas alguses tuli kirjutada kuidagi salaja? jms.

...Kui hirmus see suguvõsade lahti rebimine võis olla, ei suuda meie hästi ettegi kujutada. Vana Enn ja meie vanaisa Eerik olid ju mitte lihtsalt vennad, vaid väga lähedased vennad - nagu mulle meelde on jäänud, aitas Enn oma noorimat venda Eerikut koolitada. Ja järsku sai kõik läbi - üks on ühel ja teine teisel pool "raudset eesriiet". Kui kiiresti üldse teada saadi, kas sugulased seal "teisel pool" elus on?

Teine asi, koduigatsus. Eelkõige sel põlvkonnal, kes Eestis kasvanud (Tiit ja Enn olid vist umbes 3-5aastased, kui üle mere põgenesid? Teie ilmselt kohanesite kiirelt, aga ma kujutan ette, kui raske see oli teie vanematel.)
Mulle meenub, kuidas eelmisel aastal ajasin telefonitsi juttu meie Kanada vanaonu naisega, Maiga. Ja kuidas ta ütles: "Iga suve alguses ja igal jõuluajal on niisugune Eesti igatsus!"
Küsisin tookord Mailt, et kas ta on kunagi mõelnud, et kui koliks tagasi. Aga sain isegi aru - nüüd, rohkem kui 60 aastat hiljem on seda raske, peaaegu võimatu teha. Kõik on muutunud. Ja lapsed elavad ju uuel maal, see on nende kodumaa.