Saturday, December 15, 2007

Kuidas vanasti siga tapeti...

Oli päris tavaline, et vanasti kasvatati maal oma pere toiduvajaduste rahuldamiseks loomi. Näiteks meil oli lehm, siga, lambad ja kanad.
Jõuluks tapeti siga ära. Eks me teadsime seda. Seatapupäevaks tehti suuri ettevalmistusi. Veed aeti kuumaks, lapsed hoiti toas kinni ja vanadel olid oma ülesanded teada. Siis tuli kohale seatapja...
Istusime toas, näpud kõrvades, süda sees ärevusest ja hirmust lõhkemas. Tapatööd toimetati väljas lauda juures. Aeg-ajalt kuulatasime, kas siga juba karjub. Keegi lastest ei teadnud, kuidas see seatapp käis, aga aimasime küll, sest varsti tuli keegi kuuma vett võtma ja ämbrit aurava verega tuppa tooma.
"Kas juba tapetud?" küsisime.

Kui siga oli ülevalt alla lõhki lõigatud, soolikad ja sisemus välja võetud, siis tõmmati ta kuuri alla sirgu. Nüüd oli ta suhteliselt ohutu väljanägemisega.
Seast sai palju erinevaid toite. Eriti töömahukas oli verivorstide tegemine - soolikad sitast puhtaks, seest ja väljast pesta, likku, ja siis algas pudru toppimine. Puder oli muidugi varem valmis keedetud, ainult veri tuli sisse segada. Seda ma ei tea, kas veri oli "toores" või tuli temaga veel midagi enne teha.
Verivorstide toppimise ja kinnisidumise juures pidin mina küll assisteerima - kas hoidma lehtrit või siduma nöörijupikesi soolika otsa. Pärast keedeti vorstid läbi.
Pasteet, täidetud magu, praetud või küpsetatud liha, kotletid, verivorstid, sült - need olid pühade toidud.
Ülejäänud seakere tükeldati ja pandi tünni sisse soola.
Kas järgmise jõuluni seda jagus, et tea. Vaevalt küll.

Lisatud 16.12.07.
Otsisin üles Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest" vasika tapmise koha. Analoogiline stseen seatapmisega. Ainult vasikast oli/on veel rohkem kahju kui seast, sest vasikad olid/on nii armsad, süütud, neil on nii ilusad ja head silmad. Nad pole üldse sellist otsa ära teeninud.
Meie lehma vasikad müüdi enamasti ära, aga viimase kohta mäletan, et see läks ühe poisi (ei ütle, kelle) pulmadeks.
Me käisime oma lehma vasikaid alailma kallistamas ja musitamas. Nad olid rahulikud ja lastega harjunud. Mul on praeguseni meeles see tohutu meeleliigutus, mis kaasneb väeti looma kaisutamisega.
See on midagi ligilähedast heldimusega, mille tekitab piimast lõhnav ja rinda nosiv imik...

Kirjutas Helle - 15. dets. 2007

9 comments:

kukupai said...

Verele segati soola sisse ja seda tuli kogu aeg liigutada, et klimpi ei läheks.

sjgelle said...

Mul oli jah selline tunne, et midagi tuli veel teha...

Eppppp said...

Meie ka Karksis pidasime mingi aeg loomi... Kui pakuks umbes aastaid, siis 1987-1997 perioodis.
Kord olime maja peal (muidu elasime ju korteris), kui siga tapma hakati. See kisa ei lähe küll elu lõpuni meelest...

Soolikaid pesnud ei ole, aga seda verist putru olen toppinud küll, korra. Aga tookord läks endal verivorsti isu ära...

sjgelle said...

Üks väljend on: karjub nagu siga aia vahel.Ehk siis on hirmus kisa. Kogenud seatapjad tapavad ikka nii, et kisa ei tekigi.

Anonymous said...

Siga tuleb sulust enne tapmist välja saada-meelitada. Kui selle juures jõudu kasutada, hakkab ta kindlasti kisama. Pärast torkamist ta palju enam ei jõua kisada.

sjgelle said...

Loomad tunnevad täpselt ette, mis nendega plaanis on. Eks nad siis võitlevad elu eest.
Sea kisa on hele, kriiskav, käib luust ja lihast läbi.

Kati said...

No ma ei tea, kas ikka tunnevad adekvaatselt ette. Meil oli ühel suvel üks nö seltsisiga - teda üritasime ükskord vannis puhtaks pesta. Assa mait, milline kohutav kisa selle peale tuli, pabulad lippasid ja siga röökis nagu tapetaks.

sjgelle said...

Kati
Seda oleks tõepoolest palju tahta, et siga saab aru, et tegelikult tahetakse teda ainult pesta, mitte tappa.
Loomad on tegelikult väga valupelglikud. Kui meil koer oli, siis see kiunus koledal kombel, kui küüs jäi vaibanarma taha kinni.

Tiia said...

Kas keegi oskab oelda kui kaua siga peab rippuma ja millise temperatuuri juures?