Friday, November 30, 2007

Meie kodu Nurme tänav 5


Pilt 1. Esimene kevad Nurme tänaval. Külas on onu Heikki pere, kuid pildil ainult lapsed.



Pilt 2. Vanaisa Peeter Lenki matuste päev. Tagatrepil seisab vanaema (pikem ) ja tema kõrval Juulie-Marie Loo.



Pilt 3 - legendaarne maja Nurme tänav 5 esifassaadi poolt vaadatuna. Sissekäigutee on palistatud elupuupõõsastega, mis olid seest tühjad, seega hea peidukoht. Maja ees oli teisigi puid ja põõsaid. Kahel pool oli kaseallee, kus kasvasid sügisel isegi kaseriisikad. Muide, tee korrashoidmise kohustus oli meie peal. Hiljem sovhoosi kontori ajal võeti tööle aednik. Meie kanad ei tohtinud maja ees siblimas käia!

Maja ajaloost

Kunagi, vist 20. sajandi esimesel veerandil, oli selles majas - Nurme tänav 5 - Kase kool. Suure-Jaani alevis oli samal ajal teine kool veel - nn Kapi kool. Hiljem viidi Kase kool Lahmuse mõisahoonesse, kus praegu on eriinternaatkool. Vahepealsetest aastatest puudub mul ülevaade, aga vene aja algul oli siin miilitsajaoskond koos siseasjade osakonna ja passilauaga.

1959. aastal kaotati Suure-Jaani rajoon ja kõik tähtsad funktsioonid viidi kokku Viljandisse. Suur maja anti kooli valdusse. Vaat siis meie pere koliski sinna majja elama.
Osa ruume olid trellitatud ja ehitatud kartseriteks, mis olid varustatud väliste aknakõrgendustega. Nii ei näinud kartseriaknast, mis õues toimub.

Kogu majapidamine oli piiratud 2-5 meetri kõrguse plankaiaga.
Milleks see tara oli vajalik? Võib-olla kardeti metsavendade rünnakuid võpsiku poolt?!
Hiljem need muidugi lammutati.

Kui kool sai maja oma käsutusse, tehti sinna kooli internaat ja meie ema sai endale töökoha - internaadikasvataja. Meie pere elas maja õuepoolses osas kahes toas. Hiljem ehitati kartseritest kaks tuba veel juurde.

See oligi esimene aasta Nurme tänaval, kui vanaisa meie juures suri ja vanaema siia elama tuli. Mäletan, et ema saatis internaadilapsi õppimistunni ajal vanaema juurde vene keelt õppima. Selleks ei pidanud isegi õue minema, sai vaheukse kaudu.

Kui uus koolimaja valmis sai, kolis internaat vanasse (koolimajja).
See maja päris tühjaks ei jäänud, siia anti kortereid õpetajatele ja sovhoositöötajatele. Hiljem ehitati teine korrus ka välja ja kuni sovhoosiaja lõpuni oli majas kontor ja söökla.
Pärast oli seal vallamaja kuni valdade ühinemiseni 2005 ja nüüd on noortekeskus.
Selline vinge maja siis.

Oma kodu

Aga meie jaoks oli see esimene "oma kodu" moodi kodu. Minu vennad käivad vahel seal uurimas, mis toimub. Kõrvalhooned on ammu lammutatud, alles on veel suur maa-alune kivikelder ( ei kasutata enam õigel otstarbel).
Elasime seal kokku 13 aastat, kuni sai valmis õpetajate maja. Pere oli jäänud 3-liikmeliseks - neli last olid kodust läinud. Jäi ema, isa ja Pille.

Seal oli ilus elada. Ümberringi oli palju avarust, peaaegu nagu maaelu, kuigi linn oli käeulatuses. Meil oli lehm, lambad, kanad, siga. Ilmselt muidu ei tuldud ots-otsaga kokku või oli selline elustiil, nagu praegu öeldakse. Õue all oli maalapp, kus põhiliselt tegutses vanaema, aga teised ka, täpsemalt naispere. Peenarde rohimine oli raudselt naiste töö.
Hiljem istutas isa ka õunapuid ja marjapõõsaid.
Kevadel laksutasid all kaasikus ööbikud... ja veidi kaugemal kukkusid käod. (Looduskirjeldused pole mu tugevaim külg!)

Lehmalüpsmist mina selgeks ei õppinudki, õigemini tundsin metoodikat küll, aga minu "väikesed käekesed" väsisid ära. Andres oskas lehma lüpsta. Hädaga saime kahepeale hakkama, kui ema pidi kuhugi minema. Ega ta vist palju ära käinudki, suur ärakäija oli meil isa.

Mõned asjad on hästi meeles. Kui isa läks kokkutulekule, ekskursioonile või kursustele, siis andis ta meile tööde nimekirja, mis kõik selle aja sees pidi ära tehtama. Karm kord oli.
Heinategu lehmale ja lammastele oli muidugi ühisettevõtmine. Puude tegemine ja ahjukütmine oli rangelt meeste töö.

Ükskord jäin mina koduhoidjaks. Meil olid tibud, alles udusulis. Hoidsime neid kasti sees, klaas peal, et kass(!) neid ära ei sööks. Eks ma vist olin hooletu või ei osanud asju ette näha, aga päike
paistis läbi klaasi ja tibud "küpsesid" ära. Mitte vist kõik. Küll ma siis nutsin ja elasin üle, aga midagi polnud enam parata.
Kartserisse mind ei pandud ja vitsa ka ei saanud selle eest. Mis sa õnnetut last ikka peksad!

Andres kirjutab:

"Ma mäletan neid kartsereid küll. Meid hirmutati, et kui pahandust teeme, siis pannakse iga poiss eraldi kartserisse.
Need ruumid ehitati ümber alguses internaadi (poiste)tubadeks. Meile kohandati need toad peale seda, kui internaat Hariduse tänavale viidi. Või saime selle vanaema toa natuke varem?
Ma ei kujuta ette, kuidas me kaheksakesi kahes toas ära mahtusime.

Veevärk pandi sisse sovhoosi ajal. Teisel korrusel oli sovhoosi söökla ja neil oli vett vaja. Natuke hiljem toodi toru meie kööki ka.

Ega täpselt ei mäleta ka kõike, aga mõni asi on küll hästi meeles. Näiteks, kuidas me põõningult ja maja ümbrusest relvi otsisime.
Kui spordiga tegelema hakkasime, tegime Nurme staadioni, kus pidasime meistrivõistlusi ja rekordeid.
Ükskord sai lehm Mooni vasaraga kõhtu. Kutsusime ise loomaarsti. Pärast ütlesime emale-isale, et kettaga sai pihta."

Vahel meid ikka hirmutati vitsaga ka. Vitsa toas ei olnud, aga mäletan, kui isa ütles (tavaliselt mõnele poisile!) : "Mine too nüüd endale ise õuest vits!" No kesse nii loll oli!
Ükskord ajas isa Tiitu õue peal taga, aga ei saanud kätte. Lõpuks hakkas naerma ja viha läks üle. Meie isa oli äkilise loomuga mees. Lapsena me hoidusime sellest, et teda millegagi vihastada.


Ikka on veel südames soe tunne, kui näen endist kodu, kuigi seal on palju muutunud. Eriti maja ümbrus, mis on kaotanud oma intiimsuse ja kodususe.
Neid suuri elupuid ja põõsaid pole seal enam ammu.

Kirjutas Helle
30. november 2007

18 comments:

Eppppp said...

Kus majas see internaat oli, kus vanaema Aino internaadikasvataja oli?

Ema elas Sürgaveres ja oli ka seal internaadis (praegu tundub nii uskumatu, ainult 8 km ju vahel). Ja ta oli vanaema Aino (ehk siis oma tulevase ämma) kasvandik. Kui me Eloga salaja lugesime ema päevikut, siis ta kirjutas Ainost ka seal. Aga ma peaks fantaseerima hakkama, kui ütleks, et mida... Ei mäleta ;)

sjgelle said...

Internaat, kus teie ema oli, oli vanas koolimajas järve ääres, lauluväljaku kõrval, koolipargi juures.
Praegu on seal kultuurimaja, aga oli internaat ja pärast seda algklassid.

Teie ema oleks ka kõva blogija olnud.

Ma kardan, et ma keeran varsti päris ära :)
Ma elan juba täielikult kaksikelu - üks on reaalne(pähh!) ja teine virtuaalne, täis tundeid, elamusi, mälestusi ja mida veel...

sjgelle said...

Epp
vaata, kas sa saad seda maja pilti suureks teha?

Eppppp said...

Mul pole praegu aega, pean siin kodus sorteerima ja koristama... Eks sobiva hetke saabudes tulen sorteerin ja koristan jälle virtuaalreaalsuses ;).

Kirjuta siis oma ülikooliajast, kui kirjutamiushoog peal?

Ma arvasingi, et on seal pargis. Kas valge maja? Vist on keegi mulle seda maja näidanud. Ema päevikust lugesime, et nad lasid hilja õhtul akna kaudu jalga ja läksid peole... vähemalt korra, aga võibolla ka rohkem.

sjgelle said...

No kes seda poleks noorespõlves teinud!
Ülikoolimälestuste jaoks pole mul vaimu peal ja ma arvan, et niipea ei tulegi. Mul on hoopis teised meeleolud...
Minu jaoks oli ülikooliaeg väga suur murdumine, raske, nagu puberteet.

ELO said...

Ma mäletan seda maja, see on aiamaa juures, eksju ?
Kas vanaema Aino oli eesti keele õpetaja ka, mul on nagu meelde jäänud kuskilt?
Ema kiitis jah, kui hea internaadi kasvataja tal oli.

sjgelle said...

Aino polnud üldse ettevalmistuselt õpetaja. Tal oli hoopis Kehtna kodumajanduskooli haridus. Ma ei teagi seda asja väga täpselt.

sjgelle said...

Elo
Kuidas Sul avanevad need pildid? Kas nad lähevad tavalisel moel suureks või teistmoodi? Kirjelda seda.

kukupai said...

Mina proovisin, klikkisin pildi peal 2x, siis läks suureks jah. aga arvutis peab üks programm sees olema, Adobe Photoshop, netist tasuta saab.
Huvitavas kohas olete elanud.

sjgelle said...

Aitäh, paike! Mul vist pole seda programmi sees. Mul toimub iga kord lihtsalt allalaadimine ja siis läheb suureks. Teiste piltidega pole nii olnud.
Ma ei tea, kas ma seletan adekvaatselt.

ELO said...

Huvitav, mul peab ka programmiga avama. Ise ei avane.

sjgelle said...

Elo
Kas Sa skännimisel ei kasutanud mingit teist programmi või moodust?

sjgelle said...

Andres
Sul on hea mälu, mida Sina sellest ajast mäletad.
Mul ei ole meeles
1- algul tuli kaevust vett tuua. Kas hiljem pandi vesi sisse? Solki tuli küll välja tassida.
2 - millal me saime 2 tuba juurde, nö vanaema ja poiste toa?
3- millal oli suur remont, kui me elasime lakas ja vanaema käis välja akna kaudu?

Kas Sa lugesid seda posti siit?

sjgelle said...

Tegin vahepealkirjad, minu meelest hea idee -:) Eks?!

ELO said...

Mina tegin nii nagu alati, võibolla on selles blogis midagi muudetud.Sinu enda blogis tulevad ju küll pildid kohe lahti, vist ?Neid uuemaid ma mõtlen.

sjgelle said...

Vanematel postitustel oli küll kõik normaalne - Kuste avanes elusuuruses. Ma arvan, et viga võib olla selles, kuidas sa neid pilte mulle hotmailis saatsid. Oli justkui teistmoodi kui tavaliselt. Aga ma ei tea kah.

Anonymous said...

Ma mäletan neid kartsereid küll. Meid hirmutati, et kui pahandust teeme, siis pannakse iga poiss eraldi kartserisse.
Need ruumid ehitati ümber alguses internaadi (poiste)tubadeks. Meile kohandati need toad peale seda kui internaat hariduse tänavale viidi. Või saime selle vanaema toa natuke varem?
Ma ei kujuta ette kuidas me kaheksakesi kahes toas ära mahtusime.
Veevärk pandi sisse sovhoosi ajal.Teisel korrusel oli sovhoosi söökla ja neil oli vett vaja. Natuke hiljem toodi toru meie kööki ka.
Ega täpselt ei mäleta ka kõike,aga mõni asi on küll hästi meeles. Näiteks kuidas me põõningult ja maja ümbrusest relvi otsisime.
Kui spordiga tegelema hakkasime, tegime Nurme staadioni,kus pidasime meistrivõistlusi ja rekordeid. Ükskord sai lehm Mooni vasaraga kõhtu. Kutsusime ise loomaarsti. Pärast ütlesime emale-isale, et kettaga sai pihta.

Ma ei saa sisse logida.
andres

sjgelle said...

Andres
Sul oli nii hea täpsustus, et ma tõstsin selle põhiteksti sisse, nö tsitaadina. (vaata!)

Kooli internaat oli seal ainult paar aastat, kui arvestada, et uus koolimaja sai valmis 1961.

(Miks sa sisse logida ei saa? Ta(arvuti) küsib aeg-ajalt kõiki aadresse ja paroole uuesti.)

Ega mina ka ei kujuta ette, kuidas me ära mahtusime. Mina magasin aastaid välivoodis!
Aga ikkagi...