Tuesday, November 13, 2007

Maja põleng, minu mälestused


(Pilt: Aap vaatab rõdul põlenud asju, suvel, pool aastat pärast põlengut.)

See oli niisiis pärast jõule 1994, ma olin just käinud Karksi kodus ja tulnud tagasi Tartusse. 30. detsember oli tavaline tööpäev ja marssisin sisse Favoriidi toimetusse. Pullerits istus seal, mureliku näoga, ütles, et ma peaks helistama oma sugulasele Randile, sest kodus olevat väike tulekahju juhtunud.
See uudis ei viinud mind sugugi endast välja. Kujutasin ette, et kusagil limpsas tuli lae tahmaseks või nii. Helistasin Randile, sealstsamast Favoriidi toimetusest (sest see oli ju veel aeg, kui meil polnud mobiile ega olnud isegi Tartu kodus veel telefoni! Ka ema surmast kuulsin järgmisel sügisel sealtsamast Favoriidi toimetuse telefonist.)
"Epp, sa peaks Karksisse tulema," ütles Randi. "Siin oli väike tulekahju."
"Kui väike?" küsisin mina.
"No tule siia. siis näed.." Midagi sellist ta ütles. Aga ta mainis ka seda, et meie omad olid öö veetnud nende juures, nii et ma juba aimasin halba.
Kui üleskorrusele Kulleri toimetusse Jaani juurde läksin, olevat ma juba näost punaselapiline olnud.
Panime siis autole hääled sisse ja Karksi poole. Kui jõudsime meie maja juurde, siis ma ei uskunud oma silmi... Nii kurb ja kõle oli seal.
Jaan sõitis kohe minema, ta oli lubanud oma emale, et on aastavahetuse temaga, mina jäin sinna koos teiste meie pere liikmetega. Meie ema oli juba öösel papa-mamma juurde viidud, aga meie,ülejäänud, olime seal. Kui nüüd mõelda, siis tegime üsna totrat tööd. Nii sel päeval kui ka järgmistel: üritasime kuivatada ära päästetud raamatuid... Kuidagi nii sümboolne! Raamatud oli vist ainuke asi, mille poolest me tõesti rikkad olime. Meil oli nii palju raamatuid ja nüüd olid need alumise korruse omad küll füüsiliselt päästetud, aga tegelikult tuletõrjeveest läbi vettinud. Praegu on need raamatud kuuri all, kortsu kuivanud. Ma pole ühtegi neist hiljem puutunud, kas keegi teine on? Arvatavasti haisevad nad siiani tulekahju järele.

Öö veetsime vist Lenkide juures. Uusaastaöö olime Viljandis Toomase ja Merle juures, ka Tiit ja Reeli olid seal ja me laulsime südaöösel kõik koos ringis, kätest kinni hoides, Tiidu laulu "See polegi tähtis, see üldse ei loe, meil üheskoos ikka on mõnus ja soe..."
See oli kõik nagu unenägu.
Varahommikul ärkasin selle peale, et isa istus, riides, valmis hakkama Karksi poole sõitma. Lihtsalt ootas seal. Isale oli selle maja põleng kindlasti kõige suurem hoop. Mäletan, kuidas naabrinaine Galina rääkis (ma ei tea, kas ta nägi seda ise või räägiti seda hiljem külajutuna): Andres istus kaevukaane peal (need kaevud, mis on seal, kus tee meie maja juurde keerab) ja vaatas, ei liigutanud kätt ega jalga.
Isa oli sel ajal Karksis tööl, kui saabus uudis majapõlengust. Talle olevat helistanud üle oja Bergmannid, kes olid Longi koolimajja mõni aeg tagasi oma kodu teinud.
"Kui juba nendeni üle oja oli tuli näha, siis polnud seal midagi päästa," ütles isa - see olevat olnud ta esimene mõte.
Mis ta siis edasi mõtles, kui ta Karksist meie maja juurde kõndis (või sõitis? ma ei tea)?. Aga siis edasi olevat ta muidugi aidanud asju päästa. Ma ise polnud seal, aga mitme inimese juttude põhjal kujutan ette. Karksist kõndis ja sõitis kohale ridamisi inimesi, vahtisid maja ümber ringis - tulekahjut on ju ikka huvitav vaadata... Mingi hetk sõitis kohale Jassik Mati auto ja sealt hüppasid välja mehed, kes sõnagi vahetamata olevat majja sisse jooksnud ja kohe asjadega jälle välja. Ja sellepeale olevat sealt vaatajate massist ka keegi veel majja sisse jooksnud. Küllap nad alguses kartsid, et ei tasu enam sisse minna. Viimased asjad olevatki toodud nii, et lagi põles ja varises kohe nende selja taga sisse.
Elo olevat esimese asjana päästnud piparkoogitaigna kausi. Mis on väga sümboolne. Hiljem lugesin, et vanad eestlased päästsid tulest esimeste asjadena tööriistad ja leivataigna juuretise.
Aap oli siis kuueaastane ja olevat seal lume peal ringi silganud sukapükste väel, kuni Toomas ja Merle Viljandist kohale jõudsid ja ta autosse viisid.

Tegelikult on kõige tähtsam, et mitte ükski hing sisse ei jäänud.

Uue aasta esimene päev möödus endiselt raamatute ja riiete kuivatamise tähe all. Me olime saanud vallalt ühed vabad ruumid endises mõisa aidahoones, sinna panime pesunöörid ja seal kuivasid päästetud riided. Põrandatel olid ajalehed ja seal kuivasid raamatud. Kõik haises vingu järgi. Vastik hais. Ka maja haises selle järgi. Alumisest korrusest jäi pool päris hästi alles, teisel poolel langes lagi sisse. Teine korrus oli kõik läinud. Kui allkorruse kööki sisse läksid, siis kõik lirtsus jala all ja laest tilkus vett. Väga trööstitu vaatepilt. Ja kõikjal see kohutav hais.

Sel uue aasta esimesel päeval töötasime maniakaalselt - Elo, Priit, mina - seal "kolikambris", nagu me selle aidahoone nimetasime. Isa käis vahepeal meil abiks, vahepeal kusagil ära, ilmselt põlenud maja peal midagi tegemas. Mingil hilisel õhtutunnil küsis ta: "kas te täna midagi söönud olete?"
Mõtlesime. Selgus, et ei olnud keegi meist mitte midagi sel päeval söönud. Isa ka mitte. Aga see oli 1. jaanuar, puhkepäev. Siis ta läks kusagile (kas ta vist teadis, kus poemüüja elab ja sai erandkorras midagi osta?) ja tuli tagasi mõne aja pärast mingite saiadega ja joogiga. Seisime seal kolikambris oma haisevate vettivate asjade vahel ja sõime ja jõime. Vaat selline uue aasta esimene päev. Hilisööl läksime jälle Lenkide juurde.

Taastamistöödest kirjutan teinekord.

5 comments:

ELO said...

Tegelikul ma ei päästnud tainast :) See ununes sahvrisse, keegi oli selle Viljandisse toimetanud. Küpsetasime vana-aasta õhtul seal neid natuke :) Süüa küll eriti ei kõlvanud, suitsu maitse oli.
Ma päästsin oma raamatuid, mis ma kooli raamatukogust olin võtnud ja tekke, patjasid, maki, kõik abitud inimesed said välja - tainas mul küll meelde ei tulnud !

Eppppp said...

Huvitav, kust see legend tuli, et sa taigna päästsid? ;)

Eppppp said...

Ja kas makk oli seesama minu Sony, mille ma oma esimese Favoriidi palga eest ostsin? See on küll üks igavesti palju läbi elanud ja sajas kohas olnud makk.

sjgelle said...

Kui mina 1. jaanuaril põlenud maja köögis ja sahvris ringi vaatasin, torkas mulle silma ilus plekist karbike suhkruga(isegi suhkur polnud üles sulanud). Ma võtsin selle kaasa ja mõtlesin(kellelegi ei öelnud): kui maja on taastatud, toon selle tagasi. Nii ma ka tegin.

Tulekahju juures on kohutav see, et mida ei võta tuli, seda võtab suits ja vesi. Seda kohutavat põlemise vingu on võimatu asjadest välja saada.

ELO said...

See oli sinu makk jah, ma laenasin koolivaheajaks.