Monday, November 12, 2007

Maja põleng.

Terve meie lapsepõlv möödus maja ehitamisega. Meie ise loomulikult ei ehitanud, aitasime pisemaid töid seal teha . Ja vanemate suurem osa palka läks "maja sisse." Nii mõnigi kord mõtlesime Epuga, et kui seda "krunti" ei oleks !!! Siis oleks meil ilusamad ja uuemad riided ja rohkem vaba aega ....
See oli vist ( võin aastaga eksida ) 1994 aasta jõulud, kui kõik juhtus. Õigemini olid jõulud juba möödas. Mina pesin pesu, viisin teisele korrusele kuivama. Seal oli valgustus selline nn.ajutine. Mina ei osanud seda panna põlema ega ära kustuda. Pesu pestud, ütlesin ka Priidule, et ta tule ära kustutaks. Aga nemad madistasid Aabiga, ei pannud vist tähele või läks meelest ära tal. Ise läksin piparkoogitainast tegema . Kärsatasin suhkurt piparkoogitaina jaoks ja nii me ei tundnudki vingu haisu.
Isa oli tööl veel. Ema oli oma voodis pikali ja luges. Ta ütles mulle, et Elo mine ütle Priidule, et ta on vist ahjul siibri varem kinni pannud. Ma läksin selle peale koridori, kus oli ka uks teisele korrusele. Kuulsin läbi ukse jubedat sahinat, umbes nagu paduvihm. Priit ja Aap vaatasid telekast midagi. Hüüdsin siis Priitu, et tule ruttu siia - maja vist põleb. Edasi tegutsesid kõik paanikas. Aitasin Aabi õue ja ema ka. Ema oli päris haige siis juba ja Aap kõigest kuue aastane. Priit jooksis naabrite juurde , et nad tuletõrje välja kutsuks. Seal selgus, et Karksist oldi juba märgatud ja autod olid juba teel meie poole.
Päästsime põlevast majast mis päästa andis. Paljud Karksikad tulid appi ka.
Mul on silme ees, kuidas mehed ( üks neist oli isa ) tassisid mingit mööblitükki välja suurest toast. Samas lagi põles ringikujuliselt nende pea kohal. See oligi vist viimane asi mis päästeti. Samas ega nendest päästetud kappidest asja ei saanud. Vedelevad vist siiani "kolikambris "
Kõige suurem šokk oli see maja põleng loomulikult isale. Aga eks me kõik nägime hiljem õudusunenägusid sellest. Mul tekib vahest oma praeguses koduski paanika, et kas ma ikka tõmbasin ilusti tepslist välja ( näiteks koolutaja ), või siis ahju kütmisega...

8 comments:

sjgelle said...

Elo!
Ma kirjutan pärast ka,kuidas mina seda sündmust mäletan, ja Epp võiks kirjutada, kuidas KOGU suguvõsa aitas varemeid koristada ja maja taastada, põhiliselt muidugi Toomas.
Aga rahaliselt ja muul moel aitasid teised ka jõudumööda. Kuidas App elas aasta Tooma peres ja kuidas ema oli Sürgaveres oma vanemate juures. Andres elas Priiduga Karksis ühes korteris, kuni maja uuesti üles ehitati?

sjgelle said...

Eelmises kommis peab olema Aap ikka, vead tulevad sisse.
Aastaarvu peaks kontrollima üle. Kui Aime suri 1995, siis kas tulekahju oli ainult aasta varem?
Ettepanek, et kirjutame oma mälestused sellega seoses eraldi postitusena, mitte kommentaarina. Eks?

Kaja said...

heh, tegin meile oma kanali ka blog tr :)
ajalugu ja mälestused: http://blog.tr.ee/channel/77

Eppppp said...

See oli 29 detsember 1994. See oli jah aasta lõpp ja järgmise aasta sügisel suri ema. Nad ei elanudki pärast põlengut koos: Aap elas järgmistel kuudel kõigepealt Viljandis, siis minu juures, ema kolis Sürgaverre ja isa sai ühe hea inimese korteri kasutada.

Ma kirjutan kah pärast, omaette postitusena.

Igatahea vinge, Elo, et nii raske-valusa teema ette võtsid!

Eppppp said...

Aa, sa ütled Helle, et Aap elas aasta Viljandis Tooma peres ja mina, et paar kuud. Mõtlesin. Ta pidi seal elama (ja käis lasteaias seal) jaanuar kuni suve algus, edasi oli ta minu juures ja läks kooli Tartus. Nii et ta oli ca pool aastat Viljandis.
Igatahes oli Aap oma 7. eluaasta lõpuks elanud neljas erinevas peres! (Sest minu juures elas ta vaid jõuludeni 1995, edasi läks papa-mamma juurde Sürgaverre, sest mul läks koormus liiga suureks ja tekkisid südameprobleemid.)

sjgelle said...

Mul ei ole kõik nii täpselt meeles. Aap elas jah vist ainult kevadeni Viljandis, käis seal lasteaias.
Aga sellest mina nagunii ei kirjuta, teie pere lugu ju...
Elo on tõesti tubli.

sjgelle said...

Elo, õpetja Helle ütleb:"Võta pealkirja tagant punkt ära, seal ei pea olema."
Sa tead ju, et õpetajad on igavesed tähenärijad, tüütud sellised.

ELO said...

Helle, ok - panen kõrva taha , et punkti pole vaja.
Ma olen seda lugu nii palju rääkinud, sellepärast oli hea lihtne kirjutada. Teatud asjad olid mällu kinni jäänud, mida ei unusta ( minu detalide nägemise kohta )