Saturday, November 10, 2007

Vana aja söögid


(Pildiks panen enda ja Elo, Ameerikas Marta ristimispeoks pärimtaignapirukaid küpsetamas.)

Täna tegin õhtusöögiks piima-nuudlisuppi, ei oskagi seda õieti söögiks pidada, aga Justin ja Marta mõlemad sõid ja kiitsid ja oleksid rohkem tahtnud... See supp on minu lapsepõlvesöök. Vanasti sai seda palju tehtud. Panen siia muid toite ka kirja, olete oodatud täiendama ;).

- Piima-klimbisupp loomulikult! Selle kohta andis ükskord taat huvitava õpetuse, mida ma alati järgin. Nimelt: suhkrut ja soola tuleb supi sisse panna täpselt ühepalju. Nuudlisuppi panen aga ainult suhkrut ja lõpuks ka ohtralt kaneeli.

- Tatrapuder. Muid putrusid meie peres eriti ei tehtud, aga tatar läks alati peale. Sõime seda alati kaussidest, piimaga üle valatult. Söön niimoodi siiamaani ja ikka on see mu lemmikpuder.

- Pärmitaignapäev! Siis tegime palju erinevaid asju. Lihapirukaid ja moosipirukaid. Õunaplaadikooki. Kaneelirulle. Need olidki vist peamised. Põhiline küpsetaja oli meil isa ja meie aitasime. Ema millegipärast ei osalenud nii väga. Isa vist oli selle pärmitaigna asja oma kodust üle võtnud? Taadi tehtud õunaplaadikooki mäletan küll.

- Pannkoogitainast tegi ka pigem isa. Hapupiim, sooda, muna, jahu. Väikesed pannkoogid. Samas Sürgaveres tegi mamma hoopis teistmoodi: pakse ja kollaseid. Peaks talt küsima, mida ta sinna küll sisse pani..

- Migi aeg võtsime Lesjal-Nadjalt üle pliinide tegemise. Seda tegime paberitükile kirjutatud retsepti järgi, sest taigna konsistents oli väga oluline. Praadimiseks oli vaja kahte panni, et tempot hoida. Õhukesed pliinid, ühelt pannilt teisele ja siis taldrikule, sisse kohupiimasegu ja kiirelt rulli... Higipull oli otsa ees ja käed pidid kogu aeg käima. Aga asi oli seda väärt!

- Teine toit, mille ukraina köögist üle võtsime: ise tehtud vareenikud. Tainas tuli rullida laiali ja siis ümmargusteks lapikesteks lõigata. Lusikaga täidis sisse (pooleks kohupiima ja keedetud kartulit), ääred kinni ja hunnikuse. Kui tooreste vareenikute hunnik oli juba suurem, läksid need keema. Söödi hapukoorega.

- Kui olime teismelised, siis mõneks ajaks vallutas vahvlimasinaga sussutamine kõik meie pärastlõunad. Tuled koolis, kõht tühi - teeks vahvleid! Ilmselt oli pidev magusaisu ja sedasi oli seda kõige lihtsam ja odavam lahendada. Siis algas retseptide maania, proovisime erinevaid variante. Vahel oli nii, et meil oli kolm kaussi kolme taignaga, igaühel oma, ja siis küpsetasime. Põhimõtteliselt oli vahvlitel kaks koolkonda: tolmulapid ja krõbedad. Mulle isiklikult meeldisid tolmulapi tüüpi - valged ja lötsid - rohkem.

- Legendaarne kokaraamat oli Salme Masso "Rahvaste toite". Sealt sai erinevaid asju katsetatud, aga kujunesid oma lemmikud. Näiteks läti kapsapirukas: pikk taignavorst, sees võis praetud kapsas, see tuli mässida marli sisse ja siis keeta. Kui ma hiljem seda oma läti sõpradele rääkisin, siis nemad ei teadnudki seda toitu! Sagedaseks sai ka Mehhiko pajaroog: porgandid, hakkliha, riis, midagi veel.

- Liha me väga sageli ei söönud. Meeles on näiteks kapsa-hakklihahautis, mida ka siiani teen. Üks toit oli ahjukartulid, kuhu oli maitseks juurde lüigatud peenikesed soolaliha ribakesed, peale puistatud köömned.

- Kartulipuder hapukapsasupiga! Ma pole hiljem elus veel kohanud sellist peret, kes niisuguses kombinatsioonis neid sööb: puder supitaldrikus ja supp peale valatud.

- Kõlab ehk rõvedalt, aga - kõige parem oli värskelt tapetud sea liha pannil. See kuum lihakäär leiva peale, mmm...

- Maja taga oli suitsuahi ja mingi periood kasutasime seda rohkem, tegime terve ahjutöie suitsukanu ja siis tõime üangega tuppa, kõik sõid niipalju, kui mahtus.

- Mõtlen praegu, et me sõime lapsepõlves ikka väga harva kala. Mul on meeles, et ema-isa vahel ikka tegid heeringat, aga ma sain sellest lõhnast okserefleksi. Sõin keeringat esimest korda ülikoolis ja hakkas kohe maitsema.

- Emal oli oma toit, mida tema tavaliselt tegi: karask. Mul on vist meeles, et ta õppis selle kusagilt raamatust ja hakkas harrastama, et eesti rahva vana toit. Määrisime valmis karaskile mett peale ja sõime.

- Ahjaa, enamasti oli ainus magus asi (mis mõnda aega ka vastu pidas) 3-liitrine meepurk. Üksvahe oli aga selleasemel 3-liitrine purk venivat lääget magusat piima - seda müüdi kolhoosi müügipunktis, oli selline imelik koht kultuurimaja all keldris.

- Kui magusaisu peale tuli, siis tegime ka kogelmogelit - munakollased suhkruga vahtu löödud. Munavalgetest tegime valgetmogelit. Ja üksvahe viitsisime bubertit teha. Nüüd pole ma seda kahjuks aastaid teha viitsinud... Äkki homme?

Mis veel? ;)

10 comments:

Tiiu said...

Epp, kuidas Justinile Eesti toidud meeldivad, mille peale nina kirtsutab ja mis oli talle uudne, aga nüüd ehk jumaldab?

sjgelle said...

Kõik meie söögid olid nii perekondlikud. Meesliini pidi kandusid edasi ka poiste peredesse, sest kuigi taat oli praktilistes asjades veidi koba, oli ta ometi suurepärane kokk.

ELO said...

Mina sõin lapsena väga hea meelega igasugust kala: marineeritud, soolatud, praetud . Heeringas oli ka üks lemmik asi !
Praegu ma olen palju valivam kala suhtes . Kuid ahju lõhe läheb iga kell peale :) Praegu tahaks...
Ema tegi ühte kapsakooki , see oli ka nii hea. Kahjuks ei mäleta retsepti. See oli nagu biskviidi ja omleti vahepealne ja kapsatükikesd sees.

ELO said...

Hapukapsasupp kartulipudruga on küll hea . See oli üks esimesi sööke mille ma oma iseseisvas elus ära õppisin. Ja teine oli kapsa-hakkliha hautis. Aina kapsas...

Eppppp said...

Elo, kas siis kodus tehti mngit kala veel peale heeringa?
Õigus... mulle tulevad meelde paneeritud väiksed kalad (ilmselt räimed).
See kapsapirukas oli tal jah väga hea! Kas sa seda umbes välja ei mõtleks?

Ma leidsin ühe toiduteemalise vana blogiposti endal
http://eppppp.tahvel.info/?p=294

Tiiule vastuseks - Justin pole endiselt maitsenud sülti ja maksapasteeti. Tatraputru sööb magusalt ja rosinatega. Verisvorsti sööb, aga ei fänni väga. Mis talle meeldib: borshisupp ja pelmeenid (jah, tean, et need pole tegelikult "eesti toidud", aga tema sai neid esimest korda siin.)

ELO said...

Mamma ju tegi ja saatis meile tihti sprotte õlis. Ja vürtsi kilu, räime sai poest. Suitsukala osteti ka tihti. Kala valik oli suur. Sina ja Priit kala ei söönud, ainult mina olin vanematega mestis ;)
Ma mäletan, et sa ei saanud isegi kalaseid nõusid pesta .
Kuidas Justin saab tatraputru magusalt süüa ? Ma kunagi lapsepõlves proovisin, aga see oli nii imeliku maitsega....

sjgelle said...

Ema Aino oli väga hea küpsetaja- igasugused soolased ja magusad pirukad-saiakesed, plaadikoogid, kaneelikuklid. Magustoite tegi taat - bubert, lumepallisupp, õunaleivavorm, paks kisell, piimakisell, saiavorm.

sjgelle said...

Vahvlite küpsetamine võttis küll vahel kolossaalsed mõõtmed - igaühel oma tainas ja oma järjekord küpsetamisel. Keegi ei tahtnud ju teisele küpsetada. Meil on praegugi suhteliselt heas korras vahvliküpsetamismasin alles, aga kesse viitsib enam.

Riin said...

Meie peres süüakse ka kartuliputru hapukapsasupiga. Vanaisa paneb pudru otse supikaussi ja siis supp peale, aga meie, lapselapsed, oleme nii õppinud, et võtame taldriku kartulipudruga kõrvale ja siis lusikaga sealt võtta ja siis supi seest läbi ja.. NII MAITSEV! kui ükskord elukaaslasega vanavanematele külla sattusime ja seal suppi pakuti, siis minul olid imestusest silmad suured - kas tema tõesti ei ole kunagi söönud hapukapsasuppi kartulipudruga? hehee :)

Anonymous said...

Olete esimesed inimesed, kelle puhul kohtan kapsasupi söömist kartulipudruga peale oma vanavanemat ... kusjuures hästi maitsev ning kui kapsasupp siis alati koos pudruga :)