Mälestusi pioneerilaagrist

Kukupai kirjutas toredasti pioneerilaagritest. Mul on ka nendega seoses kohe mitu mälestust. Meidki saadeti lapsena sinna puhkama ja arenema. Hiljem töötasin ise kahel korral pi-laagris kasvatajana ja isegi minu laps jõudis veel pioneeriajastu lõpus seal ära käia.
Pi-laagrid tegutsesid kuidagi ametiühingute põhimõttel - igal oli oma laager. Meie käisime haridustöötajate järgi Karepal.
Karepa laager oli mere ääres, lähedale jäi Toolse ja Kunda. Üks vahetus kestis kuu aega. Oli neid, kes olid kohal kõik kolm vahetust, seega vanad kalad.

Pioneerilaagrid olid statsionaarsed ehitised, tihti töötasid nad mõisates, igal juhul olid need looduse poolest kaunites kohtades ja mere/ järve/ jõe läheduses. Miks saadeti näiteks maalapsi laagrisse? (linnalastest ma saan aru - suveks loodusesse, värke õhu kätte!) Võib-olla me ise tahtsime minna või pakuti tuusikuid väga soodsalt?
Mina käisin kaks korda. Rühmad komplekteeriti vanuse järgi ja iga rühm oli omaette majas. Nii ma mäletan. Tegevust oli palju, ringid ja võistlused, aga midagi eriti helget ei meenu. Kuu aega oli ilmselt liiga pikk aeg kodust ära olla. Külastamispäeval mind vaatama ei tuldud (teadsin seda ette, kodu oli kaugel ja autosid polnud olemaski), olin väga kurb ja nutsin salaja.
Järgmisel aaastal läksin uuesti, seekord koos Tiiduga. Pärast käisid veel Tiit ja Toomas koos, vist Andres ka. Ei määleta.
Laagrist paremini mäletan aga seda, kuidas mina pidin poisid Tallinnasse kogunemiskohta viima ja pärast neile järele minema. Vanem õde ikkagi.

... seekord olid Tiit ja Andres seal Karepal. Bussid lastega pidid Tallinnasse jõudma näiteks kell 12 päeval, aga jõudsid pool tundi varem. Meie Reinuga läksime väga täpselt. Seal aga polnud enam kedagi üles korjata. Mida ma nüüd kodus ütlen? Et vennad on kadunud?
Aga nemad, minu vennad, vaatasid, et kedagi vastas pole, ja läksid omal käel sugulasi otsima. See seiklus lõppes õnnelikult, ees oli aga veel kojusõit rongiga.
Türil oli veidi pikem peatus, võib-olla 3-5 minutit, inimesed läksid välja perroonile selga sirutama. Minu vennad tahtsid aga jaamahoonest saia ja limonaadi osta. Seal pikk saba. Pole aega oodata! No ei kuulanud vanema õe sõna. Siis ma pöördusin ühe võõra onu poole.
"Marss rongi peale tagasi!" kamandas see.

Küsisin Andrese käest järele selle mälestuse kohta (täna, 18. veebruaril on Andrese sünnipäev). Tema teadis, et ta oli alles 2. klassi lõpetanud siis, kõige nooremas rühmas. Tiit pidi järelikult olema 5. klassi lõpetanud, mina 8. klassi.

... Ise olen kasvatajana töötanud Vääna-Jõesuu ja Klooga pioneerilaagrites. Esimeses pidin tegema suvist praktikat ja teise saadeti töökohalt. Oli selline sundus koolidel peal, et pidid kaadrit andma.
Mõlemad olid venekeelsed laagrid. Sel ajal ma vene keelt eriti vabalt ei rääkinud, hädapärast sain hakkama. Vene lapsed on (olid?) aga teatavasti temperamentsemad kui Eesti omad. Missugune sõda seal käis! Iga päev oli mõni ära põgenenud linna, sest ei meeldinud kord ja toit. Üks paks poiss kadus ära. Käisime metsa ja merd läbi kammimas, õnneks leidsime üles. Oli elus.

...Kui Triin Karepal käis, oli ta alles 10aastane. Miks ma ta sinna saatsin? Ise nutsin kodus. Suvi oli harukordselt vihmane ja jahe, lapsed ei saanud kordagi merre, sääsed sõid silmad peast. Läksime teda sinna vaatama - laps nii õnnetu, kõhnemaks jäänud, juuksed mitu päeva kammimata. Tõime ta koju.

Aga laste suvelaager pole ju iseenesest halb. See karastab vaimu, õpetab enda eest seisma ja tulema toime väljaspool kodu. Vähemasti pioneerilaagrid täitsid küll neid eesmärke, pioneerivärki oli seal vähe - kaelarätte vist rivistustel pidi kandma, muidu oli vaba aja rõivastus (dressid?).


Kirjutas helle - 7. veebruaril 2008