Eerik sündis 28. juunil 1917. aastal Ahila külas Virumaal, seega on ta Eesti Vabariigist veidi vanem. Ta oli 7. ja ühtlasi kõige noorem laps peres.Eerik lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi 1937. aastal. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli. Õppis eesti filoloogiat ja filosoofiat.
Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.
Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-
selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.
Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.
Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)
Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.
Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!
Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.
Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.
Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a
Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.
Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-
selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.
Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)
Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.
Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!
Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.
Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.
Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a
7 comments:
Oot Helle, miks Sa kolmanda pildi ära võtsid?
Kogemata, panen kohe tagasi.Kohendasin natuke teksti. Hea, et ütlesid.
Nüüd on tagasi.
Tänan nende piltide eest. Kui Sul midagi põnevat on, võiksid veel skännida.
Kas Martast tuleb ka lugu?
Marta lugu olen koguaeg edasi lükanud. Kuna temast peaks nagu kõige rohkem teadma ja pisike aukartusepisik on hinges. Võibolla millalgi... ja võibolla tuleb mitu lugu. Üks, see tagumine on tehelikult kogu aeg kõrvade vahel tiirelnud - Marta matused, aga kuna siin pole veel otseselt surmadest - matustest väga otse räägitud, siis olen oodanud paremaid aegu.
Nüüd Eerikust ka :-)
Täna isaga Kaarlist lobisedes jäi meelde, et Eerik oli ka Arknal õpetaja olnud? Tead Sa sellest midagi?
Ja veel - selle Pärnu sõduri pildi peal on Eerikul rinnas kaks märki. Ega Sa ei tea mis märgid need on?
Oli küll Arknal, rohkem ei tea sellest.
Märkidest ka ei tea.
Aga Martast kirjuta ikka. Sul ju isa, kelle käest küsida. Ma ei saa enam kellegi käest midagi küsida.
Eeriku surmaga seoses - keegi (ei mäleta, kes) rääkis seda, et Saluveerid elavad vanaks, et olla head geenid, kui just ise põhja ei joo või vägivaldset surma ei sure. "Et 80 ikka!"
Ja ma mõtlesin seda ikka, kui taat oli üle 75. Et kas paneb 80 täis?
Ja panigi! Suri umbes nädal pärast oma 80. sünnipäeva. Kuigi kas suure juubeli ajal oli ta juba Suure-Jaani haiglas?
Kas Kuste ja taat mõlemad surid Suure-Jaani haiglas?
Eerik nägi oma juubeli hommikut, aga õhtuks oli juba koomas.
Suri haiglas ilma teadvusele tulemata, korduv insult.
Kustega oli umbes samamoodi.
Post a Comment