Reinu mälestades, kirjad sõjaväest 2

Leidsin ühel päeval Postimehest surmakuulutuse, mis omal moel ehmatas. Rein Radamus on surnud. Täna on matused. Kuigi kaugelt sugulased, pole me enam aastakümneid suhelnud ja tema elust midagi kuulnud. Tiit vist on ikka vahel trehvanud?
Sugulane aga on nii, et on minu vanaema Ksenia vennapoeg ehk siis emale onupoeg ehk siis minule vanaonupoeg. Vanuse poolest kuulus rohkem meie põlvkonda. Tema isa, vanaema vend, oli oma pere maha jätnud ja Ameerikasse pagenud ( Rein oli siis veel sündimata?). Seepärast võtsid sugulased ta oma hoole alla. Vanem õde oli viiulikunstnik, lahkus oma elust vabatahtlikult. Noorem õde Reet õppis arstiks, temaga suhtlesime veel hiljemgi.

Kui me kõik palju-palju nooremad olime, käisime läbi. Rohkemgi veel. Nad elasid Tallinna vanalinnas Säde tänavas ja lapsena olin ma tihti seal külas. Rein vedas mind igale poole kaasa - kinno, staadionile võistlusi vaatama ja linna peale kolama. Kord, kui käisime kooli tantsurühmaga laulupeol, võttis ta mind oma vastutusel välja. Läksime kinno, film aga osutus arvatust pikemaks. Närveerisin hirmsasti, et ei saa enam koolimajja sisse. Tema naeris ja lubas mind akna kaudu ubida. Ta oli lõbus, jutukas ja vahva sell. Viitsis minusuguse maaplikaga jahmerdada.
Minu jaoks oli ta väga huvitav - tegi sporti ( mängis vist tennist, käis üleliidulistel võistlustel), oli musikaalne, mängis klaverit(?), mingid vanaprouad (kuidagi Joel Sangaga seotud?) andsid talle keeletunde, vist oli saksa või inglise keel, mida ta õppis nende juures.
Mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Eks Reet, Reinu õde, oskaks täpsustada!?

Kui ta Vene sõjaväkke võeti, siis kirjutas ta mulle ilmatu pikki kirju, millest üks kimp on tänini alles. Olid need alles kirjad! Pikemad umbes 20-leheküljelised. Mina koolitüdrukuna kirjutasin vastu ja ema-vanaema saatsid pühadeks pakke.
Ta teenis Leedus, mis oli üleüldist konteksti arvestades vist vedamine.
Löön siia tema mälestuseks ühest kirjast mõned lõigud.
-----------

Hallo, labdien- Helle!!

Olin parajasti roodus korrapidaja, kui Sinu kirja sain. Nüüd olen enam-vähem välja puhanud ja kirjutan Sulle vastuse.
Jube tormamine oli see ööpäevane toimkond. Olid ju pühad ja kogu aeg sõelusid meie kõrged ülemused sisse ja välja. Tuli, lapp käes, ringi joosta ja tolmu "otsida". (---)
Öösel käis hirmus trepi pesemine, nimelt meil on ka lõpuks talv tulnud. Lund sadas pidevalt kaks päeva ja trepp oli vett täis. (---)
Mulle meeldib talv küll väga, aga siin on see nuhtluseks. Kogu aeg tuleb lund rookida, nii et maa mustab ja rividrill ei tule sugugi nii välja, kui peab. Vahepeal on pooled pikali või jalg on vale, aga katsu libedaga siis mitte libiseda! Täna oli laskmise peatreening. Püss käes, võltskuulid ka, ja viskusime lumehange, sealt siis läks sihtimiseks, kuulid tuli ära lasta ja püsti!
Pärast vannet pidi elu "huvitavamaks" minema. (---)
Vahepeal tegin veel ühe kavala liigutuse - ostsin ohvitseride nööbid omale ette, neid pole vaja kogu aeg nühkida (üldse mitte) ja 25 kop eest jälle üks töö vähem. Võib natuke raadiot kuulata - magan enamuses lätlastega ühel pool ja neil on raadiod. Ühel pagana kihvt "Philips" - Ameerika toodang. Õhtul on päris hea muusikat kuulata ja oma mõtteid mõelda.
Vahepeal olin nädal aega "haiguslehel" ja isolaatoris oli ka muusika kõrval. Siin tuleb muusikat kogu aeg - Euroopa ikka lähemal!
Ajalehti olen siiani vähe lugeda saanud. Nüüd ema lubab saata. Kodus oli mul esimene asi hommikul leht läbi lugeda (esmases järjekorras sport), nüüd on meil päeva naelaks kirjad. Iga päev peale lõunat on igavene marul selle pisikese vene nässaka postimehe ümber. (---)

Ühel päeval oli poliittunnis ühiskondlik arutelu- kommunismiehitaja moraalikoodeks! Läks lahti nö musta pesu pesemiseks, mida oli selle 1,5 kuu jooksul koguda jõudnud. Venelased tulid välja, et ikka kõik on meie rühmas nagu hundid - rahvused omaette jne. Mitu tundi õiendasid, mina sain rahulikult pealt kuulata seni, kuni jefreitor hakkas seletama, et pakid tuleb koos ära süüa, mitte nagu lätlased, et omaette ( omad poisid koos).(---)
Minu pea küll ei võta, kuidas saab 32kesi seda väikest pakki, mis kodunt tuleb, koos ära süüa?
(---)
Ühel päeval käisime arsti juures, kaaluti ja mõõdeti. Selgus uskumatu - olin võtnud siin 5 kg juurde (76 - 81 kg). Fantastiline! Sellise toidu juures - puder, puder, supitaoline vedelik, heeringas, puder, mingi kala (mitte just väga meeldiva maitsega), jälle puder, tee-leib jne (---)

Õpin läti keelt! Kümmekond sõna on juba selged! Eesti keelega võrrelda ei saa! Koledam!
(---)
Pean lõpetama. Olen isegi nii palju venitanud. Aga ega Sinu vastu ei saa - Sul on nii huvitavad kirjad! Saab ikka lugeda. Ja see ongi siin kõige toredam hetk. Mul jääbki nüüd see mõnusam pool ja ära lase siis kaua oodata.
Mõtlen teatri peale. "Aida" tuli vist alles lavale. Mina üritasin enne ikka veel "Carmeni" ära vaadata- kuulata, aga jäi ära. "Aidat" olen näinud kinos, ei kujuta ette, mis ta laval võib olla. Samal ajal meie seisame lipu all ja anname vannet. Niisugune on see elu!

Sveiki, Helle!

Nägemiseni!
Palju tervisi ja kõiki muid soove kõigile!
Tervitades Rein
Jään siis ootama!!
---------
See kiri oli üks lühemaid, kõigest(!) 6 A4. Trükkisin ära ainult väikese osa.
Reinu õe Reedaga oleme ikka jõulukaarte vahelduva eduga vahetanud. Viimati saime temaga (Reedaga) kokku siis, kui meie ema vend Valdi käis Eestis külas (1995). Rein siis kohtumisele ei tulnud. Tean veel, et tal on tütar, Helen nimeks, ja et ta elas samas, nüüd Pühavaimu tänavas.

Puhka rahus, Rein!

Edit. Umbes sellel ajal, kui ma kirjutasin Reinust mälestusi, leidis Reinu tütar Helen oma isa sugulasi guugeldades selle blogi, võttis kontakti ja me vahetasime mitu e-kirja. Vat selline imeasi on Internet. Ja selline jõud on mõttel. Ma paneks siia üles tema kirjad mulle, aga vist pole sobilik. Liiga isiklik.
Toredad kirjad. Võib-olla saame suvel kokku !? Mul oleks talle üle anda Reinu kirjad.

Kirjutas helle - 2. veebruaril 2008, lisatud 23. veebruaril 08