Eedja, nagu teda hüüti, oli Helene õe Lilli poeg. Elas Rakveres ja pidas tisleriametit.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mihkel, kustuta see eelmine komm ära, selliseid tuleb kusagilt - on mingi jama.
Eedjast pole ma midagi varem kuulnud, Sonnist küll - kompromiteerivat. Ega ma vist pole näinud ka. Lillit mäletan isa sünnipäevalt (50) ja võib-olla veel kusagilt. Oli lõbus inimene!
Ilusat isamaa sünnipäeva Teile seal kõikidele!
Eduard on natuke noore Toomas Uba nägu...
Ilmselt siis suri peagi, ei tea ainult, kas Eestimaal või Saksamaal või kusagil vahepeal.
Post a Comment