Saturday, December 20, 2008

Salme memuaarid, 5. osa: Siberi elu jätkub

Esimene helgem päev meie trööstitus siberielus oli 16. mail 1949, kui meie onni kolmeliikmeline pere, kõik üheaegselt, saime kodumaalt esimesed rahakaardid, kõigile võrdselt 100 rubla, erinevus ainult saatjates.
Olime rõõmust keeletud, ainult silmad särasid ja näod olid naerul esmakordselt viimase kahe kuu jooksul. Ja siis veeresid silmist tänupisarad, selline kingitus oma healt Saulepi sõbrannalt Hiljalt.
Esimesed kirjad jõudsid meieni alles 10 päeva hiljem. 26. mail sain 3 kirja korraga, Lankuse Hildalt, Heinluht Hiljalt ja tädipojalt Veltman Kristjanilt. Sain kirjadest teada, et ema ja Laine pääsesid, sest Tolli Helmi viis neile 24-nda märtsi õhtul teate, et öösel tuleb küüditamine. Helmi töötas metskonnas ja sai telefonikõnedest teha sellise järelduse. Oli hea meel, et mu kõik sugulased olid sellest õudusest pääsenud. Lubasid saata mulle raha ja pakke. Hilja oligi juba paki teinud ja selle hobusega Saulepist Pärnusse posti viinud (60 km). Uskumatu abivalmidus ja ohvrimeelsus, sest olime ju ainult ühe õppeaasta koos elanud ja töötanud, enne seda me teineteist ei tundnud, seda võib nimetada tõeliseks sõpruseks!

Mu ema ja õde varjasid endid paar kuud, siis tahtsid minna Ellamaa turbarabasse tööle, aga arstlik komisjon ei lubanud neid sellisele tööle. Siis läksid nad Audru sovhoosi ja sinna saidki tööle 1. juunil 1949, täiesti puupaljastena, sest kodust põgenesid nad küüditamise ööl paari riide- ja toidukompsuga. Loomad ja vili olid järgmisel päeval kolhoosi viidud. Mööbel, kõik majakraam ja riided kohalike komnoorte poolt laiali tassitud ning ära jagatud, mis kellelegi sobis.

Meie neljaliikmeline pere oli niisiis lõhutud kolmeks, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel virelevaks osaks. Isa Komis, mina Krasnojarski lähistel, ema ja õde õnneks oma kodumaal, oma rahva keskel. Ja jumal tänatud, et neil õnnestus Eestisse jääda. Juba septembris saatsid nad mulle mitu pakki riiete ja toiduga, et külm Siberi talv üle elada. Päris esimese paki sain oma kallilt Hiljalt juba 6. juunil. Ei tea, mis oleks kodumaal suutnud nii suurt rõõmu valmistada, kui Siberisse esimene paki saamine. Oli selles nii toitu kui igapäevaseid tarbeesemeid nagu niiti, nõelu, pearätt, taskurätikud, käterätid, sukad, sokid, pluus, 2 paari pesu, kirjatarbed. Keedupott täis soolaliha, herned, oad, suhkur, seep, isegi kommid!, kõik ühe päeva ajalehed. Sel õhtul kirjutasin oma elu pikima kirja, sest millegi muuga ei olnud mul tasuda nende heade inimeste hoolt ja muret minu pärast.

22. juuni hommikul toodi komandatuurist teade: paari päeva pärast algavat meil jälle sõit. Selle vastu polnud meil midagi, viidagu meid kuhu tahes, halvemat ega hullemat ei saa kusagil olla. Mahajäänud sakslastel, ukrainlastel, kalmõkkidel olid pisarad silmis, et nad peavad sinna hädaorgu edasi jääma, meid alles 3 kuu eest toodi ja juba jälle viiakse.
25-ndal juunil algas taas meie rännak. Umbes 10 km pärast jõudsime naaberkolhoosi Polevoi, sealt lisandus meile saatusekaaslasi. Käsutati meid nelja kaupa ritta ja ei tohtinud keegi sammugi kõrvale astuda, kohe olid orjaperemehed käsitsi kallal ja ähvardasid kuuliga. Ilm oli väga palav ja õhk moskaadest (pisisääsed) paks.
Õhtuks jõudsime Tsulõmi jõe kaldale, ka seal oli juba eestlasi ees. Jäime laagrisse koguni kaheks päevaks ja iga mõne sammu järgi tehti lõkked moskaade peletamiseks. Kolmanda päeva hommikul saabus meie “valge laev”, tegelikult ilmatu suur praam.
Meid oli umbes 350 inimest. Laevasõit kestis neli päeva, öösiti seisime paigal. Ka päeval tegi praam ajuti peatusi ja lubati konvoi saatel käia kaldal asuvatest taludest toitu ostmas.

1.juulil 1949.a jõudsime Atšinskisse (linnulennult 150 km Krasnojarskist lääne pool), see oli väikeste puumajadega, sillutamata, porilompides tänavatega Siberi väikelinn. Meid laaditi veoauto kasti ja sõidutati mingisse klubisse, kõik inimesed ruumi ei mahtunud, osa jäi lageda taeva alla. Päeva jooksul anti meile kaks korda priilobi, ikka nagu laevaski anti: vesi, veidi tangu või kartuliviil või siis kapsapesuvesi. Õnneks sain tädi Liisalt paki, milles on kuivatatud liha ja kala, tangu, herneid, küpsiseid ja tööriideid.
6 päeva hoiti meid siin laagris, siis laaditi meid kõrvalolevas raudteejaamas seitsmesse loomavagunisse, mis said puupüsti täis. Vagunites hoiti hoiti meid veel üks ööpäev, siis üks ööpäev sõitu, linnulennult 200 km lõunasuunas ja olime sihtkohas, Šira raudteejaamas (asub Hakassi Autonoomses Oblastis, keskus Abakan). Siin jaotati meid mitmesse kullakaevandusse. Hiljem saime teada ka nende kaevanduste nimed: Kommunaar, sinna saadeti meist kõige rohkem, sest olevat olnud teistest suurem, siis Zarala, Priiskovoi, Bihtatsii ja Balahtsiin.



Siinkohal meie kõigi nimed ja vanus, kes viidi Balahtsiini 1949. a. juulis:
Märt Raud 72, insener; tema abikaasa Hilda Raud ~50
Julia Laanemets 45; tema lapsed Tiina Laanemets 7 ja Ahto Laanemets 12
Ida Mahlapuu 43; tema lapsed Olev Mahlapuu, 22; Ene Mahlapuu 9
Erika Sildam 25
Vaike Ernesaks 19
Johannes Põderson 53
Olga Avestik 63
Loreida Raamat 29
Alice Nei 25
preili Grünberg 70
hr Rosenbladt ~70
hr Tatar 62 ja pr Tatar ~55
hr Põldma ~50 ja pr Põldma ~50
hr Krain ~55, pr Krain 48, nende tütred Salme 25 ja Milde 21
Marta Kuub 53 ja tema poeg Väino Allan 21
Gerda Kase 54
Elmiire Joost 30
pr Mesila 45, tema tütred Selma 22 ja Õilme 16
Sergei Jakovlev 60, tema abikaasa ~55 ja tütrepoeg Ilmar 4
pr Maurer 63
Alma Ostra-Oinas 63, Eesti Vabariigi (vist sotsiaal) minister
tema tütar Aino Hanso 21, Aino abikaasa Uno Hanso 29
pr Nuude 35, tema pojad Hillar Nuude 15 ja Mati Nuude 10
Hellen Rannamäe ~35, tema poeg Rein Rannamäe 9
Heino Ülemaantee 22
Linda Nort 22
mina Salme Laanemaa 22
Kokku 46 hinge. Enam-vähem kõik Tallinnast pärit, ainult kolmekesi olime ajutised tallinlased: Linda Vigalast, Heino Jõelähtmest ja mina Varblast.

[Ja kõige lõppu ka foto Salme arhiivist, Balahtsiini linn.]

3 comments:

sjgelle said...

Kas veel tuleb? Kuidas Salme tagasi pääses jms?

Eppppp said...

Ikka tuleb... Iga päev uus osa!

Anonymous said...

Pisarad tulid silma, kui selle päeva juttu lugesin - lihtsalt nii ilus siiras lugu sõprusest!