Salme memuaarid, 9. osa: perenaise amet, ehitustöö, kolhoositöö, kasuemaks olemine

"1951. aasta kevadtalvel oli ajalehtede jutu järgi poliitiline taevas väga ärev, see andis meiesugustele taas lootust koduradadele pääseda. Ema ja Laine saatsid mulle kogu aeg banderollis ajalehti. Kirjade sisu oli sellest saadik ettevaatlikum, kui neid hoiatasime, et see meie saatust võib karmistada, kui nad kirjutavad, mida mõtlevad, ja igati meid lohutada püüavad.
Muide, kullalinnas oli alaline kino ja seda luksust me vahetevahel kasutasimegi, kui näidati välismaa filme. Mõnele meist saadeti kodumaalt ka ajakirju, need käisid siis käest kätte, kuni kõigil oli loetud. [Epp: praegu seda üle lugedes tuletanj meelde, kuidas Salme alati ajakirju-ajalehti pärast lugemist kellelegi teisele tahtis edasi sokutada, see komme oli tal ilmselt Siberist saadik veres.]
Oli ka kohalik raamatukogu. Raamatuid sai laenutada komandandi tõendiga, lisaks oli vajalik töötõend. Veendusin selles omal nahal, kui läksin ainult komandandi tõendiga, ei antud mulle ühtki raamatut. Siis palusin oma töölkäivaid sõbrannasid mulle raamatuid tuua.

Seda nn perenaise ametit leskmehe peres pidasin pool aastat, 1950. aasta novembrist kuni 1. juunini 1951. a. Oleksin seal kauemgi olnud, aga härra Jakovlev tegi mu elu võimatuks. Juba varsti pärast nende juurde kolimist hakkas ta mind nii öelda võrgutama ja endale naiseks paluma ning kui see heaga ei õnnestunud, siis hakkas kiusama ja mõnitama.
Kolisin proua Laanemetsa juurde tagasi. Linda oma emaga ostsid 1951. a. märtsis endile 700 rublaga väikse majahüti: tuba ja köök, kokku umbes 20 m2. Nii et meil neljakesi, pr Laanemets, Ahto ja Tiina ja mina, oli nüüd päris lahe elamine oma 15 m2 peal.
Juuni keskel õnnestus mul OKC-I kergele tööle saada, mägedesse ühte onni koristajaks ja valvuriks, kus mõned ehitustöölised ajutiselt elasid. Seda looduslapse elu sain nautida ainult poolteist kuud, siis kamandati jälle linna tagasi. Seal pandi mind ränkraskele ehitustööle: mu tööks sai 1,5 m sügavuste aukude kaevamine ja pottsepa abistamine, segu tegemine ning ämbritega meistri kätte tassimine.

Õnneks saadeti mind sealt peagi, septembri alguses kolhoosi kartuleid võtma, see oli tublisti kergem töö. Kartulivõtt toimus küllalt moodsalt, sahaga aeti vaod lahti, aga edasine töö toimus kümne küünega. Esimese päeva õhtuks polnud küüsi enam olemas, teise päeva õhtul olid sõrmeotsad villis ja kolmandal päeval oli võimalik ainult rusikatega mulda kraapida. Kindaid polnud kusagilt võtta. Sedasi virelesime seal 2 nädalat. Ööbisime klubi põrandal põhkudes, ilma lahti riietamata. Söögi keetsime ise, kartuleid oli priitumalt, üle päeva toodi piima ja isegi liha. Leiva ostsime ise.

Pärast kartulivõttu olin jälle ehituste juures tööl. Kuni maa ei olnud veel läbi külmunud, tagusime kirkaga mulla lahti, siis labidaga tõstsime kanderaamile ja kahe vahel kandsime mulla välisvundamendi soojustuseks. See ei olnud väga raske töö. Kui päris külm ja lumi tulid, siis sain ühiselamus koristajaks ja ahjukütjaks, see oli väga mõnus töö.

Aga kergele tööle vaatamata jäin iga päevaga hädisemaks, küllap eelnevad rasked perioodid lõid nüüd talvel välja. Peavalud, alaline palavik, jõuetus. Kergemal kujul vaevasid need hädad mind juba küüditamise ööst saadik ja õige diagnoosi sain alles palju aastaid hiljem pärast kodumaale pääsemist 1956 aastal. Mu haiguseks, nagu hiljem selgus, oli türetoksikoos (kilpnäärme ületalitus).
Ka proua Laanemets haigestus ja järgmise poolteise aasta jooksul oli ta rohkem haiglas kui kodus. Tal olid valud terves kehas. Järgmise aasta novembris viisimegi ta kolmandana Siberi mulda.
Tema 14 aastane poeg Ahto ja 9 aastane tütar Tiina olid ema haiguse ajal minu hooldada, sest elasime ju koos. Kaasmaalased abistasid meid toiduga, eriti helde oli proua Nuude, tema sai kodumaalt hästi palju pakke. Meie komandandi korduvate nõudmiste peale vabastati laste isa ennetähtaegselt laagrist ja jõudis pool aastat enne abikaasa surma meie juurde. Aga ka tema oli parandamatult haige ja suri aasta hiljem. Siis komandant organiseeris Tiina lastekodusse, mis asub rajooni keskuses. Ahto sai elukoha ühiselamus ja tööle puidutöökotta, 15 aastase poisikesena.

Mina käisin 1952. aasta alguses korduvalt arsti juures, röntgenis, arstlikus komisjonis. Sain teada, et mul oli kopsus tume koht ja süda ka laienenud. Olin poolteist kuud haiguslehel, aga see e Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto.est oli koduseid töid küllaga, seoses mu kasulapsega (Ahtoga).
Märtsi alguses 1952 läksin jälle tööle, abitööliseks ehitusel. Laste ema (kes siis veel elas) sai aprilli lõpul haiglast koju, mis mulle oli suureks kergenduseks."

Lõppu ka üks foto. "Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto."



(jätkub)