Salme memuaarid, 3. osa: edasi õppimisest

"1946. a. kevadel lõpetasin hõbemedaliga Lihula Gümnaasiumi ja viisin oma dokumendid Tartu Ülikooli, tahtsin metsandust õppida, siis Põllumajanduse Akadeemiat eraldi veel polnud. Minul kui medaliga lõpetanul polnud sisseastumiseksameid vaja teha. Aga ei saanud minust Tartusse minejat, sest see oli Varblast nii lõpmata kaugel. Oleks tulnud sõita jalgrattaga Karuse raudteejaama, sealt rongiga Tallinnasse, Tallinn-Väike jaama, sealt trammiga Balti Jaama, edasi rongiga Tartusse, seega 2 päeva sinnasõit ja 2 päeva tagasi, nii oleksin ainult koolivaheaegadel koju pääsenud. Lisaks oli majanduslik olukord kodus kehv.
Läksin seeasemel tööle Varbla Metskonda ja olin väga rahul, kodu lähedal ja sugulased-tuttavad ka käeulatuses.
Septembrikuu jooksul tuli ülikoolist mitu kutset, miks ma pole õppima tulnud. Septembri alguses tuli Pärtli Ärni mind Saulepisse õpetajaks kutsuma. Käis korduvalt rääkimas kuni nõustusin. Olin ju ise alles laps, 19 aastane, ja 7-ndas klassis olid 15-16 aasta vanused tüdrukud ja poisid. Väga kartsin, kuidas ma neid õpetada oskan. Tegelikult saavutasin kõigiga väga hea kontakti, alates 1. kuni 7. klassini. Õpetajaid oli peale minu veel kolm: Hilja Heinluht, Harri Jõgisalu, Ernst Pertel, ja direktoriks Rudolf Käbal. Ainult direktoril oli pedagoogiline haridus, meil neljal ühtemoodi ainult keskharidus. Sobisime omavahel hästi ja sellest kujunes minu elu huvitavaim aasta. Pärtli Ärni oli tulihingeline sportlane, organiseeris kõikvõimalikke sportlikke üritusi nii koolis kui ka kohalike noorte hulgas. Esimest korda elus õppisin minagi suusatama, isegi mäest üles ja alla.
Ärni koos oma õe Leidaga organiseerisid rahvatantsu ringi. Proove tegime mitu korda nädalas, sest järgmisel, 1947.a. suvel olid rahvatantsu peod nii Haapsalus (maakondlik pidu) kui ka Tallinnas (vabariiklik XII Rahvatantsupidu) ja mõlemil käisime esinemas. Leida oli meie juhendaja ja tantsis ka ise, üldse oli meid 8 paari."

[Ja vahele siia ka kaks pilti:


Haapsalus Laulupeol 1947 suvel, Salme on esimeses reas vasakult esimene.

ja:

Tallinnas XII Üldlaulupeol 1947, Salme taas esimeses reas vasakult esimene.

--

"Tegutses ka näitering, käisime isegi Varbla Seltsimajas esinemas.
Käbal andis meile Hiljaga koolimajas omaette korteri, 2 tuba ja köök. Hilja kodu asus küll ainult poole kilomeetri kaugusel koolist, aga koos oli meil lõbusam tegutseda, juhendasime ka näiteringi.
Kevadel tuli meil Hiljaga mõte ka leeris käia. Samal ajal olid 7. klassil lõpueksamid, nii saime Varbla kiriku leeritundides käia ainult kahel korral, sellegipoolest anti ka meile leeritunnistused koos teistega 8. juunil 1947.a. ja olime siis täieõiguslikud kirikuliikmed. Meid oli kolmekümne noore ringis. Järgmisest, 1948. aastast leeriõppusi enam ei toimunud, sest kirik oma õpetusega ei sobinud sotsialismiajastusse.
Harri Jõgisalu kui kõige asjalikum meie kollektiivis hakkas agiteerima edasiõppimist. Minul soovitas ta astuda 1947.a. sügisest avatavasse Õpetajate Instituuti Tallinnas ja sinna ma läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima. Harri ise tuli samasse kooli, mittestatsionaarselt loodus-maateadus osakonda. Hiljem lõpetas ta veel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi. Saulepist läks ta Märjamaale ja elab seal tänaseni, laste- ja noorsookirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige. Ärni läks Tartu Ülikooli kehakultuuri studeerima. Hilja ja Käbal jäid esialgu Saulepisse õpetajateks.
1947.a. sügisel sai minust niisiis Tallinna elanik. Koos Lihula klassiõe Helmi Tombergiga saime üürida Kadriorus väikese toa, sealt oli meil hästi lähedal koolis käia (Narva mnt. 25) ja elada Kadriorus oli meeltülendav. Õppisin endiselt eeskujulikult, nii et sain kõrgendatud stipendiumi, selle võrra vajasin kodust vähem abi.
Instituut oli sellal kahe aastase õppeajaga, nii et 1949.a. kevadel oleksin saanud juba õpetajakutse.
Aga saatus tahtis teisiti."
(jätkub!)