Salme memuaarid, 10. osa: oma maja ostmine, Stalini surm ja spordivõistlused

"Et saada rahulikumat elu, ostsime koos pr Avestikuga endile hüti, kumbki meist maksis 200 rubla ja olime “majaomanikud”.
Esimesel hommikul ärgates saime suure ehmatuse osaliseks, seintel jooksid lutikad, need jäidki meie koduloomadeks kuni siberiaastate lõpuni. Meie nn maja oli väike osa suuremast barakist, umbes 15 m2, kõrgus 1,8 meetrit, ukseava oli nii madal, et sisse-välja minnes tuli tublisti kummardada, väike puupliit. Lae toeks oli kaks 30 cm läbimõõduga palki. Kaks aknakest, 50x70 cm. Seinad ja lagi lubjatud, põrand isegi laudadest. Vihmavesi jooksis tuppa, sest katus oli lauajuppidest tehtud.
Kõrvaltoas elasid poolakad, järgmises venelased, viimases ukrainlased. Maja juures oli isegi väike aiamaa, sellele panime labidaga ämbritäie kartuleid maha ja ilma mingi väetiseta kasvasid sügiseks suured kartulid.
[Siin on pilt sellest majast, tehtud küll pärast Salme lahkumist. Temapoolne pildiallkiri: Minu hütt, see eraldi osa pika baraki küljes, pildistatud pool aastat pärast minu äratulekut, kui polnud remontijat, aga minu pandud taba on veel korralikult ees!]

25. juulil 1952 oli meil ees jälle kolhoosisaatmine, minna tuli ka minul. Seekord hakkas see heinateoga ja septembris läks vilja tuulamiseks, laadimiseks, ja pääsesime sealt alles 20. oktoobril, kui juba paks lumi oli maas ja mitu kraadi külma, seega kokku veetsime kolhoosis 3 kuud.
Vilja koristamine läks isegi sellise absurdini, et keppidega kangutasime viljakõrsi lumest välja, pool päeva tegime sellist jaburdust, siis keeldusime kategooriliselt. 250 ha viljapõldu jäi lume alla. Seekord kolhoosist meile mingit tasu ei makstud, peale kehva söögi, aga töökohast maksti 3 kuu eest 218 rubla, seega 72 rubla kuus, hea seegi!
Tööl olin ikka OKC-is. Vahel tegin naelu, vahel olin koristajaks, kütjaks, valvuriks, nii nagu ülemustel parasjagu vajadus oli.

6 märtsil 1953 levis teade, et Stalin on surnud. 3 päeva olid koolid suletud, samuti kino, tänavatel olevatest valjuhäälditest tuli ainult leinamuusikat. Siis aga läks elu jälle vanaviisi edasi.
1953. aasta suvel toimusid meie kullalinnas, Balahtsinis, ülerajoonilised spordivõistlused, mis pakkusid meilegi vaheldust. Kolm päeva järjest, kergejõustik, võrkpall ja korvpall. Meie linnast ei võistelnud ükski eestlane, aga teisest kullalinnast nimega Kommunaar oli isegi kolm eestlast: kaks noormest ja üks tütarlaps. Ülo nimeline eestlane oli Kommunaari jalgpalli meeskonna väravavahina väga tubli, nad võitsid mängu.
Ja ulle üllatusena oli see ainuke naissportlane Pärna Eha, kes oli 1946-47 Saulepis minu VII klassi õpilane! Milline rõõm oli üle nelja aasta näha tuttavat kodukandist, kellega ühised tuttavad ja ühised mälestused ning nii ei taha meie meenutustel olla lõppu. Ta ööbis minu juures ja need kolm ööd me aina jutustame. Jäime sellest saadik kirjavahetusse. Neil Kommunaaris olevat olnud eestlastest noori 50 ringis. Tegelesid isetegevusega, oma orkestergi oli olemas ja isegi rahvatantsurühm.
Meie linnas oli ainult Hanso Unol viiul ja hr Põdersonil mandoliin, mida nad mõlemad väga hästi mängisid, sest Uno töötas enne Siberit Estonia teatri orkestris. See külaskäik äratas ka meid tardumusest ja hakkasime vahetevahel klubis tantsimas käima. Kinos käisime päris tihti. Vahel külastas meid ka Abakani (meie oblasti pealinn) teater.

1953. aasta sügisel lubati meist esimene eestlane Krasnojarski instituuti õppima: Mesila Õilme, kes kevadel lõpetas meil keskkooli. Rõõmustasin koos Õilmega, et ta siit mägedevanglast esimesena pääses.
Sel suvel saadeti mind ainult kolmel nädalavahetusel kolhoosi heinale ja septembris üks nädal viljakoristusel.

22. novembril 1953 suri pr Laanemets vähki. Tegime kuuse- ja seedriokstest ilma mingisuguse kõrvalkaunistuseta ilusad pärjad ja kõik meie siinsed eestlased käisime teda ära saatmas. Mina elasin tema ja ta kahe lapsega 3 esimest aastat ühise perena, seetõttu olin ma eriti kurb. Tema 10-aastase tütre saatsime juba 1952 juunis lastekodusse, sest ema oli pidevalt haiglas ja 15 aastane poeg sai tööle puidutsehhi. Õnneks vabastati nende isa 1953 märtsis ennetähtaegselt laagrist, nii et ta sai pool aastat enne naise surma olla talle ja pojale toeks. Aasta hiljem suri aga hr Laanemets ise kopsupõletiku tagajärjel.

(jätkub...)