Tuesday, December 23, 2008

Salme memuaarid, 8. osa: töö kullaotsijana ja sügistöödel

Algatuseks üks pilt Salmest, kahjuks ma ei tea, on see tehtud Siberi ajal või enne seda.



"Jaanuaris [Epp: ei saa aru, kas ta räägib siin aastast 1950 või 1951] öeldi mulle, et pole kerget tööd enam anda. Naelte tagavara oli juba suur ja koristajaks sai kohalik naine. Sellist tööta olekut pidin taluma pool aastat, kuigi iga nädal käisin mitu korda komandatuuris tööd palumas.
Juuni lõpul aga õnnestus saada väga huvitav töö: nn. kullaotsija. Koos Hanso Ainoga meile see töö anti. Tööriistadeks olid meil kirka, suur haamer, hästi suur peitel ja väike luud. 30–40 Kaug-Ida üliõpilast koos 4 geoloogiga olid eelnevalt teinud luuret, kaevanud mäekülgedele kraavikesi. Meie tööks Ainoga oli neist kraavidest võtta proove, taguda kivide küljest tükikesi ja igast kraavist võetud proov eraldi väiksesse riidekotti panna koos lipikuga - seletusega, millisest kraavist proov on võetud.
Õhtuks kogunes selliseid kotikesi paarkümmend, igas ühe kilo jagu proove. Kõik kotikesed tuli seljakotis tassida kontorisse ja sealt edasi viidi need hobuste seljas kuhugi laboratooriumisse uurimisele. Nii püüti selgitada, kas on mõtet sinna uut kullakaevandust rajada.

Seda huvitavat tööd lubati meil teha ainult üks kuu, siis saadeti meid kaheks kuuks, 9. augustist kuni 7. oktoobrini umbes 150 km kaugusele Stalini nimelisse kolhoosi sügistöödele. Tööks oli peamiselt nisu tuulamine, kuivatamine ja laadimine autodele. Tööpäevad kestsid enamasti 17 – 18 tundi, ka öövahetused. Ööbimiseks oli umbes 30 inimesele armetu hütt keset välja, milles kahekordsed puunarid, osa inimesi magas ka pööningul. Söögiks oli hommikuti tükk leiba, ~200 grammi, ja kruus leiget vett, nimeks tee. Lõuna- ja õhtusöögiks oli päevast päeva ühesugune supp, vesi ja kartulid ning veidi rasvaollust.
Kolhoosi suurus olevat olnud 1100 ha. Maastik sarnanes stepiga, ei ühtki puud, niikaugele kui silm näeb, ei veeojakest, ei ühtki maja peale meie onni.
Pesemisvõimalused olid väga kehvad, selle tulemusena saime jälle täid nii riietesse kui juustesse.

Oktoobri alguses läks väga külmaks ja lumi sadas maha, see päästis meid kolhoosiorjusest. Tasuks saime sealt 100 kilo nisu, mis meiega koos Balahtsini sõidutati. Olime räbalais, mustad ja nälginud. Balahtsinis oli õnneks korralik saun ja sinna me kohe tormasime. Nisu saime ära jahvatada, 100 kilo jahvatamise eest võeti 20 rubla ja 6 kilo jahu ning küüdimehele veel 15 rubla. Jahu oli küll koos kliidega, aga sepik tuli sellest ilmatu hea, seda tegime nüüd mitu korda nädalas ja osa isegi müüsime oma saatusekaaslastele.

Edasi läks jälle suureks tööotsimiseks, aga tulemusteta. Hädavariandina läksin novembri lõpul teenijaks-perenaiseks. Nimelt novembri alul suri pr Jakovlev. Nutsime valusaid pisaraid, mattes jälle ühe meie kaasmaalastest Siberi mulda. Leinama jäid abikaasa koos 4aastase tütrepojaga ja veel nendega kokku elama jäänud hr Põderson, kes küüditati laagris oleva poja pärast. Tema naisel õnnestus Eestisse jääda. Mehed käisid tööl, mina olin poisiga kodus, käisime poes toitu ostmas, tegin süüa ja kõiki majapidamistöid. Esimest korda elus keetsin lehmaudarast suppi, mida härrad minult nõudsid. Minu suust see küll alla ei läinud, vintske ja veniv, aga härrad sõid küll. Pärast naise surma hakkas härra Jakovlev järjest enam viina tarbima ja selle võrra jäi toiduraha vähemaks. Ta müüs ära abikaasa õmblusmasina, sõrmused ja käekella."

(jätkub...)

No comments: