"17. septembrist 1949 kuni 1. jaanuarini 1950 on mu päevikus tühi leht. Selle seletuseks on 1. jaanuaril kirjutatud: kõik päevad on olnud äravahetamiseni sarnased, hallid, tühjad, kurvad, taon ja lõikan traati, pühin ja põletan höövlilaaste.
Vana-aasta õhtul 1949 kogunesime Mahlapuude juurde, et koos esimest uut aastat Siberimaal vastu võtta. Igaüks võttis söögipoolist kaasa. Kell 12 pani pererahvas jõulupuul küünlad põlema, tõusime püsti, laulsime Eesti hümni ja teisi isamaalisi laule. Paljudel veeresid silmist pisarad, eks oli see meil kõigil kurvim aastavahetus seniolnuist.
Jaanuari keskel oli meil Lindaga järjekordne elukoha vahetus, samuti Laanemetsa perel. Senine elamine oli meil kullalinna peatänaval, igati korras majas, see oli meiesugustele liiga hea. Uus elupaik sai olema äärelinnas, mäeveerel, madal ja viltune barakk, ka seestpoolt kõik viltu, seinad ja uksed ja aknad. Saime baraki keskmise korteri, mis koosnes ühest toast, umbes 15 m2, ja köögist, umbes 5 m2. Ahju uues kodus polnud, aga pliit andis hästi sooja.
Naabriteks olid meil ühel pool kalmõkid, teisel pool venelased. Kuulu järgi elasid siin kullalinnas üle kahekümne erineva rahvuse, kõik Nõukogude Liidu rahvused, lisaks sakslased, poolakad, isegi hiinlasi oli.
Insener Raud koos prouaga viidi Abakani ja lubati erialast tööd, oli ta ju Eesti põlevkivitööstuse rajaja. Abakan on Hakassi autonoomse oblasti keskus, üle 70 000 elaniku. Esialgu oligi ta saanud tööd kaevanduste keskkontoris, aga mingi valekaebuse tagajärjel hoopis arreteeriti ja sellest saadik ei olnud temast enam mingeid teateid. Ka tema proua kadus nagu maa alla.
Uues kohas, mäeveerul oli meil vee hankimisega suur probleem. Tuli ronida peaaegu pool kilomeetrit mäkke, seal kivide ja põõsaste vahel olid augud, kust allikad maapinnale jooksid, sealt väikese kruusiga tõstes sai umbes poole tunniga ämbritäie vett, pikk naistesaba seisis kogu aeg järjekorras.
1950. aasta veebruaris kutsuti mitu eestlast südaööl komandatuuri ülekuulamisele, sellepärast arvatavasti öösel, et suuremat hirmu tekitada. Mind ei kutsutud. Süüks pandi neile riigivastaste kirjade kodumaale saatmine, väljavõtted meie kirjadest vene keelde tõlgituna olnud komandandilaual, nagu “valged orjad punases paradiisis”, “vaikus enne tormi” jne. Eriti kuri oldud Ernesaks Vaikega, tema kirjadest olnud hulga väljavõtteid. Ähvardati, et see tüdruk tuleb arreteerida ja saata sinna, kust ta ei saa ühtki kirja kuhugi saata. Aasta pärast viidigi see otsus täide, ta viidi põhja erirežiimiga laagrisse. Saime talt kirja alles pärast Stalini surma.
Suure üllatusena sain 4. veebruaril 1950 esimese teate oma isalt pärast ta laagrisse viimist kahe aasta eest. See oli lihtpostkaart, võõra vene nimega, tsensuuris oli üks lause maha kraabitud. Hea, et nii palju teada sain, et ta on elavate kirjas. Kirjutasin ja saatsin kaardil olevad read kohe ka emale ja õde Lainele Estisse. Isa oli aasta varem saatnud samasuguse lihtkaardi oma õele Kasemetsa Liisale ja Liisa saatnud talle minu aadressi. Minul oli kodumaaga tihe kirjavahetus, nii sugulaste kui tuttavatega, samuti sain banderollis ajalehti ja kirjatarbeid.
Aasta alguses sain üllatusena kirja ka Sadulsepa Hugolt. Temaga polnud mul rohkem tutvust olnud, kui et minu jalgratta kadumise ajal tõi ta mind oma jalgrattaga Paadremaalt peolt koju. Kiri oli pikk, huvitav ja lootustandev, et läänetuuled võivad meid siit peatselt tagasi Läänemere kruusasele ja kadakasele rannale tuua. Eks see lootus meid aitaski vastu pidada, sest lootus on inimesele vajalik nagu õhk. Kiri oli posti pandud Pärnust, aga saatja aadressi polnud, nii et tänukirja ma talle saata ei saanud.
Kirjavahetuses olin ka Naabri Vello ja samuti Õhu külast Taltsi perega. Nad küüditati Novosibirski oblastisse. Ka mina olnuksin nendega koos, aga et ma ajutiselt Tallinnas elasin ja õppisin, siis viidi mind koos tallinlastega. Vello kirjad olid optimistlikud, soovitas püstipäi ja hambad risti kannatada, sest eestlane paindub, aga ei murdu.
4. märtsil oli meie elus huvitav seik. Komandandi juures meie iganädalasel märkimisel anti meile kõigile käsk kirjutada oma eluloo kirjeldused - et kella viieks olgu kõigil toodud! Imestama pani see, et kästi kirjutada eesti keeles, ainult nimi nii eesti kui ka vene keeles. Tähendab, neid oli vaja Eestis. See andis meile jälle lootust ja usku, ehk lastakse meid ometi vabaks.
Märtsi lõpul kirjutas Naabri-Vello, et Pärnselja Miki põgenes nende juurest ja jõudiski Eestisse. Ja meil juhtus selline uudis, et saabus Linda ema, kes siiani oli ka Novosibirski oblastis nagu kõik Läänemaalt küüditatud. Hea seegi, et perekondi kokku lubati. Ka Ülemaantee Heinol toodi ema, isa ja õde Novosibirski oblastist siia.
(jätkub)
3 comments:
Võib-olla Sa alguses kirjutasid, aga ma ei pannud hästi tähele: kas Salme pidas Siberis päevikut ja see ongi suures osas tema päevik, või oli mälestused + päevik?
Meie järglastele on tulevikus huvitav lugemisvara taadi ja minu kirjutatud perekonnakroonika (1971 kuni 1990 taat, edasi mina kuni taadi surmani)
Paberil säilitamine on ikka minu jaoks turvalisem kui virtualselt. Ma ei tea, mis saab, kui internet kokku kukub. Kas Sina taipad midagi sellest, et kusagil näiteks siinseid asju säilitada?
Oma blogist oleks ka kahju.
See tundub olevat päevikute põhjal kirjutatud memuaar. Päevikud on ka Jaanusel alles, vihikud pisikese kirjaga paksult täis kirjutatud.
Üldiselt tundub jah paber ikka kindlam olevat, kuigi - paber võib jälle näiteks tulekahjusse jääda.
Salme memuaarid on mitmes eksemplaris välja ka trükitud.
Leidsin Salme memuaaridest üles oma sugulase-Hilja Heinluht. temast on ka pilte koos salmega. ühel pildil on ta koos salmega ja ühe noormehega. See pilt on eksikombel pandud siberi aega. aga see on kindlasti sõjajärgne aeg Eesti, sest Hilja on vasakult esimene.
Tiiu Ehrenpreis tiiuehrenpreis559@gmail.com
Post a Comment