Wednesday, December 17, 2008

Salme memuaarid, 2.osa: lapsepõlvetalust ja noorpõlveapsakatest

"Pean vist lähemalt seletama asundustalu mõistet. Pärast Vabadussõda (1918–1920) jagati mõisade valduses olnud maad esmajärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Minu isa teenis mereväes allveelaeval “Lembitu”. Mäletan veel tema mereväe mütsi, mis rippus meie kodus ema-isa voodi kohal. Olid ka mõned fotod, aukirjad ja aumärgid. Kõik jäid küüditamise ajal koju ja seega kaotsi, samuti jäid sinna talu saamist tõendavad dokumendid.
Isal oli omal ajal õnne, et koos maaga sai ka suure mõisa tiigi, koos selle kaldal asuva mõisa viinaköögiga. Selles viinaköögis vanemad peale abiellumist elasid ja seal sündisin ka mina 11.04.1927.
Uue maja ehitamine võttis aastaid. Maad võttis isa ainult 18 hektarit, sellest 4 ha põllumaad, 7 ha karjamaad ja 7 ha heinamaad, mis asus kodust umbes 7-8 km kaugusel Kilgimetsas. Selle kaugel asuva heinamaa vahetas isa kolmekümnendate aastate alguses Näka rabasse, see oli kodust ainult paari km kaugusel. See maa oli aga tiheda metsaga kaetud. Elumaja koos rehealusega oli nüüd valmis ja algas uus tõsine töö, rabas kraavide kaevamine ja metsa juurimine, et saada uut heinamaad... Ja saigi väga väärt maa! Isa külvas sellele põldheina timutit, see andis väga head saaki. Kasvatasime sellel uudismaal isegi kartuleid ja loomasöödaks peete.
Loomi oli meil vähe: 2-3 lehma, 1 hobune, 1-2 siga, 5-6 lammast, kanad. Isa rajas korraliku puuviljaaia, kus olid õuna-, ploomi- ja isegi 2 pirnipuud, sõstra- ja tikripõõsad.
Nii me elasime oma rajatud väikeses asundustalus, kuni tuli nõukogude võim, mis keeras meie elu pea peale."

[illustratsioone ka siia vahele: oleme juunis 2007 sellesama, minu vanavanaisa Martini ehitatud talu õuel: Justin, mina, Marta, Anna minu kõhus, Simona, Salme, tema poeg Jaanus ja Salme nõbu, kelle nime ma ei mäleta. Kahjuks müüsid mamma ja Salme selle talu ära, kui see neile uuel Eesti ajal tagastati, aga praeguste elanikega on kokkulepe, et saame seal aias istumas käia vahel, kui Varbla-kanti läheme. See on mamma ja Salme lapsepõlvemängumaa seal ümber.]




---
"Keskkooli ajal juhtus minuga kaks tõsist apsu, millega oma vanemaid väga kurvastasin.
1942. a. kevadel ostsid vanemad mulle järelmaksuga naistejalgratta, et mul oleks kergem mere ääres isal abiks käia ja sügisel-kevadel Lihulasse kooli sõita. Meestejalgratas oli isa enda käsutuses.
Ühel pühapäeval plaanisime Lankuse Hildaga Paadremaale peole sõita. Jätsin oma uue jalgratta veidikeseks ajaks Lankuse värava taha maantee äärde, sest Hilda polnud veel õues. Kui toast õue tulime, et teele asuda, avastasime, et minu jalgratast enam polnud. Arvasime, et mõni tuttav noormees teeb meiega nalja. Hilda võttis mind oma jalgratta raamile ja sõitsime ikkagi Paadremaale. Seal alustasime küsimist, kes minu jalgratta “ära ajas”. Keegi ei teadnud midagi ja kadunuks ta jäigi. Isa väga ei kurjustanud, ütles ainult, et käid siis jälle jalgsi mere äärde õngi harutama, mis oli edasi-tagasi umbes 6 km.
Veel suurem prohmakas juhtus aastavahetusel 1944/45. Kuna oli taas vene võim, siis jõulusid pidada ei tohtinud, aga tahtsin ikka jõulude ajal kodus olla. Isa käis mul hobuse-reega jõululaupäeval Lihulas järgi. Koolivaheaeg algas uuest aastast. Otsustasime kodus, et sõidan jõulude esimese püha õhtul üksinda Lihula tagasi ja hobune jääb nädalaks Lihula, et vana-aasta viimasel päeval jälle koju sõita. [Epp: siin juhiksin tähelepanu sellele, et nii mamma kui Salme ei ütle Lihulasse või Lihulast - ikka lühike vorm, kohalik keelepruuk.]
Lihulas oli korteriperemehel Haljastel endal ka hobune ja hobusetall olemas, töötas Lihulas voorimehena. Hobuse söök nädalaks, heinad ja kaerad, pandi mulle kottidega kaasa.
Aga vana-aasta viimase päeva hommikul tuli peremees tallist õnnetu näoga tuppa ja ütles, et minu hobust ei ole enam tallis. See oli rohkem kui uskumatu lugu! Vene sõdureid oli Lihula puupüsti täis. Kuidas nad ühe hobuse ja just minu oma ära viisid, see oli mõistatus ja jäigi lahendamata mõistatuseks. Peremees andis oma hobuse, et saaksin koju sõita ja peale nädalast vaheaega jälle Lihula tagasi. Seekord oli kodus pahandust palju, sest see oli ema-isa ainuke hobune. Kõige õnnetum olin ma ise. Vanemad laenasid Lankuselt hobuse, neil oli neid kaks, sest uue ostmiseks meil raha polnud. Järgmisel kevadel osteti sälg ja sellest kasvatati, koolitati meile uus hobune."
(jätkub homme)

2 comments:

sjgelle said...

Kas Salme andis oma mälestused Sulle ise üle või said nö pärandusena? Tore, et need on.

Eppppp said...

Ta andis mulle tookord paberi peal, et loe läbi ja vii mammale. Nüüd sain elektroonilisel kujul ka Jaanuselt.
Oli Salmega ka suvel juttu (kui tal viimati külas käisime), et tahaksin panna neid memuaare siia üles ja ta arvas, et on hea mõte. Ta oli kursis, et nõbu Manivaldi memuaarid olid ka internetti pandud...