Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):
Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.
Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.
30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.
4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.
Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)
No comments:
Post a Comment