Salme memuaarid, 6. osa: Siberi elu jätkub kullakaevanduses

...eelmine osa katkes seal, kus eestlased jagati ära kohalike kullakaevanduste vahel.

"Širast sõitsime veoautodel 70-80 km mägedevahelises orus. Ajuti kerkisid järsud kaljuseinad püstloodis päris teeveerest, teisel pool teed aga voolas jõeke. Taamal kõrgusid igilumega kaetud mäed, need olevat olnud kuni 3 km kõrgused.

Ja siis jõudsime nagu muinasjutu maailma – korrektsed majad, hästi riietatud puhtad inimesed, üle mitme kuu nägime jalgratastel sõitvaid inimesi. Meid viidi koolimajja, saime kaks tuba, needki olid korras ja puhtad. Saime endid pesta ja siis viidi meid sööklasse. See oli lausa luksuslik – akendel ja ustel punasest sametist eesriided, laudadel valged linad, seina ääres pottidega lilled, seintel maalid, olime nagu tagasi kodumaal. Lauale kanti kolmekäiguline õhtusöök: nuudlisupp kartulitega, riisipuder lambalihaga, paks kissell. Ei suutnud imestada, miks meile selline vastuvõtt korraldati, justnagu vabanduseks eelneva kolme ja poole kuulise nälgimise eest.

Järgmisel hommikul viidi meid sauna, riided olid samal ajal “täisaunas”.
Pärast sauna toimus arstlik komisjon. Kaevuriteks valiti meist ainult 6 kõige tervemat ja tugevamat: Linda, Erika, Loreida, Väino, Heino ja Olev. Ülejäänud saavad tööle OKC-i (ehitus-remonditsehh). Avanssi anti igale 50 rubla.
Siis järgnes korterite jagamine. Meie Lindaga saime tibatillukese toa, valgeks lubjatud seinte ja laega, värvimata puupõrandaga. Mööbliks tühi, laudadest põhjaga puukoiku. Laua kombineerisime ise vineerkastidest, mis olime kodumaalt pakkidena saanud. Veidi suurema toa sai proua Laanemets oma tütre ja pojaga ning kolmanda toa insenerihärra Märt Raud oma noore abikaasa Hildaga. Avar köök oli meile ühine, selles oli laud ja 2 taburetti, nelja auguga puupliit ja isegi praeahi. Küttepuid tõime ise mägedest, seal oli mahalangenud kuivanud puid külluses. Lohistasime neid nööriga mööda maad ja veeretasime koju, seal saagisime ja lõhkusime. Tööriistad laenutasime naabritelt. Peenemad puud tassisime paelaga seljas koju, vee tõime poole kilomeetri kauguselt kaevust.

Meie asula paiknes pikas kitsas orus, piki orgu korralik peatänav, selle ääres, asula keskel kahekorruseline kaevanduse kontor koos kohaliku võimuga, teised ehitised olid kõik ühekordsed. Peatänava ääres oli veel kauplus, söökla, koolimaja, haigla kahe arstiga, kultuurimaja koos kino ja raamatukoguga, komandatuur, ka mõned väikesed eramajad olid nende tähtsate majade vahele lubatud. Peatänavaga paralleelselt voolas 4-5 meetri laiune mägijõeke ja selle kaldal olid kehva välimusega majakesed ja pikad barakid. Teerajad viisid mööda mäekülge ülespoole ikka samasuguste uberikkudega. Enamik meie inimestest said kohe elupaiga neisse hüttidesse, meie kolm pere saime õnneks pool aastat elada peatänava ääres korralikus majas, siis sunniti meidki elukohta vahetama.

Kullakaevandus asus päris kõrgel mäejalamil. Mina ei töötanud ühtegi päeva kaevanduses, vaid ühel päeval läksime koos Lindaga kaevanduse šahtiga tutvuma. Vastu haigutas pimedus (igal kaevuril oli kaasas osa karbiidilamp), ümberringi ainult kalju, seinad, lagi, põrand, raske õhk. Ja töö olnud väga raske isegi kuus tundi vastu pidada.
Minule oli raske isegi maa peal vundamendikraavi kaevamine. Tervis jäi mul järjest kehvemaks, alaline väike palavik, suur nõrkus, valud kõhus, kõik toidud ajasid iiveldama. Kohalikud arstid arvasid, et kopsudest, tehti kaltsiumi süste. Viis päeva olin haiglas, prooviti paelussi välja ajada, aga ei tulnud sealt mingit ussi. Arstlikust komisjonist sain tõendi kergemale tööle, komandant aga sellist tööd ei leidnud. Augusti lõpul siiski sain kergemat tööd, tisleri töökotta koristajaks ja traadist krohvialuste naeltetegijaks. Septembri alguses olin teistkordselt mõned päevad haiglas, seekord toidumürgitus karuliha söömisest, ju oli riknenud.

17. 1949 juulil oli meil kurb päev, matsime endi hulgast esimese Siberi mulda, hr Kraini, ta oli haige juba küüditamise ajal. Ette rutates nimetan siinkohal kõiki, kes meist seitsme aasta jooksul Siberi mulda jäid. 1950 novembris pr Jakovlev (55), 1953 novembris pr Laanemets (46), 1954 oktoobris Hellen Rannamäe (39), 1954 novembris hr Laanemets, kes vabanes laagrist 1953 märtsis, nii et jõudes pool aastat enne abikaasa surma meie juurde, 1955 detsembris hr Rosenbladt (73), tema poeg vabanes laagrist ja tuli isa juurde kolm kuud enne isa surma. Kalmistu paiknes lagedal mäeveerel, ei ühtki puud ega põõsast. Lahkunu ärasaatmisel käisime alati kõik, jutlust ei pidanud keegi, ainult laulsime vaimulikke laule ja panime hauale endi tehtud seedriokstest pärjad."
(jätkub homme)