Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.
Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]
Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.
1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.
Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.
Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!
Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!
Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)
No comments:
Post a Comment