Monday, July 28, 2008

Uuesti ülikoolis, 13 (Eeriku mälestuste viimane osa)


Eerik kirjutab:

... astusin uuesti ülikooli. Kõik oli uuesti seatud ja paika pandud. Kadunud oli senine õppestruktuur, kehtestus kursuste süsteem kohustusliku loenguprogrammiga. Kuid vanad olid tuttavad, kuigi lammutatud oli korporatsioonide ja seltside elu. Keerulisena tundus stipendiumi süsteem, kuna isa oli vähendatud talu omanik - summa summarum 34 ha maad, ei saanud ma koduga välja minna. Sain venna (Ennu) ülalpidamisele, seega ka stipendiumile.

Elasime Aia tänavas Vanemuise kõrval suures majas kolmandal korrusel. Pererahvas Viirad. Siin oli midagi pansionitaolist - korter oli jagatud üliõpilastele - vähemalt kaks tuba. Ennuga elasime ühes toas, teises toas vastas Roostoja Viktor 1. kursuse üliõpilase Ojaga. Neid külastasid mitmed, samuti ka meid. Ja hoolimata rasketest aegadest elasime lõbusalt, erksalt.
Nali saatis meid. (---)
Pererahval oli kaks poega ja tütar - gümna abiturient. Vanem poeg abiellus ja pulmad pidid just siis olema, kui algas sõda.
Mida endast kujutas see õuduste aasta?
Oli üksnes kuulda, kuidas vangistati Jaan Tõnisson, kuidas rahvuslust ahistati. Ja ometi oli lootus - hoolimata Stalini ja Hitleri suurest sõprusest.
Milliseks kujunes mikrokliima?
Irooniaga kõneldi võitlusest Stalini suure asja eest.
Külastasime ka restorane ja õllesaale. Lemmikjoogiks oli munakokteil. Õlleklaasi juures oli mõnus kuulata pingelist suminat, jälgida, kuidas erinevad inimesed suhtusid olnusse. Ja orkester mängis nagu tellitud - "Katjuša" vaheldus lauluga " Ma tahaksin kodus olla", "Varšavjanka" " Kaunimate lauludega".
Kevade poole hakati sisse tooma musti ja neid hakati kutsuma "Kaasani üliõpilasteks". Nad rääkisisd kultuursest käitumisest, kuid peoga tõstsid kartuleid suhu ja nina nuuskasid servjettidesse.
See "nõukogude" aasta märkis vanade traditsioonide hävimist ning kultuurituse sündi, mis on jätkunud tänaseni.
Kui kõik algas, löödi kroon rublaga võrdseks. Tulemuseks - meie toiduainete ja tarbekaupade lettide kiire tühjenemine - punasest paradiisist tuldi ja osteti kõik.
On meelde jäänud ühe piimapoe vigane kuulutus." Sit lähep piimapoti." Tõepoolest , ma pole seda välja mõelnud.
Aastale pani sünge krooni 14. juuni - küüditamine. Tuli ema meid vaatama - nuttis, viiakse minema kogu eesti rahvast.
Nutvad lapsed, emad, vanurid - kõikjal julmus koos meeleheitega.

1941. a 19. juunil sõidan Ennuga Virumaale - mina koju, tema Pajustisse Mantsi koju. Õhus on elektrit ja kõneldakse sosinal peatsest sõja puhkemisest. Mõte oli lahkuda linnast sõjapakku. Mina jäin veel Virumaale, ent Enn sõitis tagasi - niivõrd kohusetundlik ja täpne oli tema.

Nii lahknesid meie teed mõneks kuuks.
Ja algas minu elus uus peatükk - " Mõni kuu metsavendlust".
-----------

LÕPP
Rohkem mälestusi kirja pole pandud.

Foto Elsa kogust

4 comments:

Hundi ulg said...

Kahju, et ta rohkem ei jõudnud kirja panna.

Nagu ma aru saan, siis esimese, venelaste mobilisatsiooni elas ta üle metsas. Teatavasti tuli siis sakslaste värbamine - kes õppida tahtis, pidi minema tööteenistusse. Mis sai Eerikust järgnevatel sõjaaastatel?

sjgelle said...

Hundiulg, ma panin siia sildi Eerik, selle järgi saab ruttu kätte.

Hundi ulg said...

Tänud. Leidsin kiiresti ülesse. Läks meelest ära, et olen seda lugenud.

Tollased ajad olid keerulised ja ega meie isad vist nendest asjadest päris avameelselt lastega ei rääkinud.

Ma teen järelduse, et koheselt peale sakslaste tulekut, 1941. sügisel, astus Eerik Omakaitsesse. Omakaitse formeeritigi peamiselt metsavendadest. Arvatavasti tänu sellele saigi ta jätkata õpinguid (1942.a.?) taasavatud ülikoolis. Muidu oli sakslaste ajal ülikoolis õppimine raskendatud - pidi olema läbitud tööteenistus või sõjaväeteenistus.

Eerik lõpetas ülikooli 1943. aastal. Selle blogi sissekannete kohaselt tuleb Eeriku loos nüüd "must auk". Mida Eerik tegi aastatel 1943-1944 (sügis)? Töötas isatalus?

1944. aastal formeeriti Omakaitsesse kuulunud meestest lahinguüksused. Kuidas Eerik sellest pääses?

Mis aastal asus ta uuesti õppima, et saada nõukogude diplom? Kas 1945. aasta sügisel? Mida ta tegi alates venelaste teistkordsest tulekust kuni ülikoolini?

Kas Eerik oli kodukandi (valla) Omakaitses või kaugemal? Hea, et tal õnnestus pääseda koputajate pealekaebamistest.

Jah, isad olid meil kidakeelsed. Ja kuigi Lembit oli Eerikust ainult 10 aastat noorem, siis lapsepõlves on 10 aastat ikka väga suur vanusevahe. Nii et vaevalt Lembitki oskab neile küsimustele vastata. Aga mine tea.

sjgelle said...

Väga huvitavas kohas jäid mäletused pooleli. Vaevalt praegu oskab keegi nendele küsimustele päris täpselt vastata. Küsin Lembitu käest, mida tema mäletab. Tal on hruldane mälu.