Tuesday, July 1, 2008

Heinateol, 3


Eerik kirjutab:

Ei olnud siis kummisäärikuid. Eriti hommikul oli vastik astuda külma vette - ilma vees solistamiseta ei saanud heinamaalegi. Aga seegi oli vesine, kuigi jõeäärne heinamaa alati andis väga hea heina.
Heinamaa tuli alati lõpuni ära kõõpida - see jõudis peaaegu Anni karjamaani välja. Vilets oli see heinamaa lõpp, mõnikord võis konnagi(!) heinas ära näha. See oli eriline aeg, kus ka arus iga riba ja heinatutt tuli vikatiga üle käia, küsimata sellest, kas sealt erilist heina sai või ei saanud.

Nüüd on hoopis rikkamad ajad: looduslikud heinamaad on võsastunud ja kui masinaga ligi ei pääse, siis käsivikatiga keegi ennast vaevama ei hakka.
Aga heina sai 5 suurt kuhja - see oli väärtuslik lisa lehmadele, kelle ninaesine oli kaunis kehv.

Söömine ja puhkamine toimus kõrgel kuhjalaval - küll oli aga vastik jälle hiljem vette minna. Jõgi meie heinamaa kohal just kiita ei olnud - ühes kohas võis siiski suplemas käia.

Minu mälestused heiastuvad heinamaadega kahel tasandil: siis, kui ma nooremana täitsin jooksupoisi ülesandeid, kui tõin lõunaks süüa või käisin arus Sepa kaevult, aga aasus Anni allikalt joogivett toomas, ja hiljem, kui ma olin juba tööpoisiks.

Polnud arus ka need võimalused välistatud, kui ööseks metsa jäime. Siis tegi isa väikese lõkke lao lähedale ja hommikul sai aegsasti niitma hakata. Kui aga hobusega (peamiselt Tseesariga) sai arusse tulla, siis toimus see ainult Ojaveski kaudu ja teekonna pikkuseks oli oma 3,5 km.
Muidugi oli see üsna vaevaline, sest ega Tseesar jooksuga või kiirema sammuga endale liiga teinud.

Kui heinad olid küünis - heinategu kestis ikkagi augustini välja - siis oli nagu pool suve möödas ja võis hakata valmistuma rukkikoristamiseks. Muidugi mahtus veel vahele kesaharimine. See oli märgatavalt lihtsam kui jaanipäeva-eelne sõnnikuvedu koos laotamisega ja kesakündmisega.Üldiselt oli see väga kuiv ja soe periood. Kui raskelt seisis ader mullas, kui tõrksad olid kehvavõitu hobused parmude käes!

Aga enne jaanipäeva tuli korda teha ka riigitee lõigud ja neid oli 2 - Hõbedal ja Undla mäel. Kui polnud küllaldaselt liivakruusa veetud, tuli rahaline trahv, aga tee tuli ikkagi korda teha.

... järgneb

Pildil maal, mis seisab meie vallavalitsuse saalis .
Kreutzwald vaatab ja mõtleb: "Kaugelt näen kodu kasvamas". Autor Oskar Mägi
Maal leiti kusagilt pööningult, kus ta oli peidus okupatsiooni eest - haruldus seega.
Lisatud 2.juulil
Tiiu andis lingi, kust võib kõnesoleva maali kohta lugeda.

4 comments:

Hundi ulg said...

Minu jaoks palju uusi sõnu:

kõõpima, aru, kuhjalava, aasu, lao (nimetav ?).

Elupõlise linnamehena mulle need mõisted muidugi tundmatud. Aga arvan, et ka tänapäeva maainimestele.

sjgelle said...

Kuna ma trükin käsikirjast, siis ma ei saa alati sõnast aru. Isal oli küll hea käekiri, aga ikkagi.
"aru" ja "aasa" puhul ma isegi kahtlesin, äkki on kohanimed, aga vist ikka pole. Võib-olla heinamaa alaliigid siis...
"kõõpima" on ehk kraapima virumaa variant?
"kuhjalava" - kuhja otsas?

Hundi ulg said...

????
arukased - arusoo - aru = soine, jõeäärse heinamaa kõrgendiku ääred.

kuhjalava = roigastest ja lattidest ehitatud kõrgendik, et saad jääks talvise heinaveo ajal jääpinnast kõrgemaks.

kõõpima - kõõbitsema - ära tegema

????

sjgelle said...

Kas Sa uurisid vahepeal tähendused välja?
"arukaske" ja "aruheinamaad" olen muidugi kuulnud, aga "kuhjalava" mitte.
Aitäh!