Rakvere Ühisgümnaasiumis: klassikaaslastest , 9

Leidsin mälestuste juurest esimese kuupäeva - 30. oktoober 1988. Seega aimasin õigesti, et kirjutatud 80ndate lõpuaastail.

Eerik meenutab:

Selle kooliga algas uus maailm, uus elu. Kõik tundus uuena, sest uued olid õpetajad ja õpilased, uus oli ka vana koolimaja ja uued vanad õpetajad direktoriga eesotsas. Oli humanitaar- ja reaalharu - valisin esimese ning finišisse jõudmiseks kulus 5 aastat. Polnud alguses päriselt üksinda võõraste hulgas: algkooli kaaslastest tulid kaasa Ploomi Julius ja Viktor Luht.

Keda meenutada? Igaühte!
Mõni on jäänud siiski reljeefsemalt meelde. Tudu mees Ants Üleoja oma kandilise käitumise ja jutuga - kui vastas, siis nagu iga sõna järel peatus. (---) Kahjuks tema hilisem elu oli traagiline nagu paljudel. Nõukogude okupatsiooni algus langes kokku tema sõjaväeteenistusega ja tema hukkumise kohta on kaks varianti. Esimene ja varasem, et politruk laskis ta maha, teine ja hilisem, et varjus Paides ühes korteris ja et sealt võeti kinni NKVD poolt.

Hilisemaid meie klassikaaslasi oli Erich Mäe, teda hakati nimetama Hjalmar Mäeks. Ka tema on hukkunud - kuulu järgi varjas end ühes vanas veskis ja seal kaotas mõistuse. Oli õpilaskonna vanem, hea esinemise ja jutuga.
Küllaltki ekspansiivne oli Viktor Luht, sportlane ja äge mees, kes aspirandina langes Narvas kallaletungi ja kättemaksu ohvriks. Saksa aeg oli Äksi omakaitseülemaks, käis ära Siberis, tuli tagasi ning oli Tartu kiirabi arstiks. Praegu juba ammugi manalamees.

Raske oli Ploomi Juliuse saatus. Mobiliseerit Nõukogude armeesse, langes sakslaste kätte vangi. Neil vangilangenud eestlastel oli valida alternatiivselt kas SS või omakaitse. Kahest valis ta hetkel pealtnäha mõnusama - omakaitseülema koha kusagil mereäärses vallas, aga see tõi kaasa Siberi ja seal ta ka suri.

Suureks sõbraks kujunes Viktor Roostoja nii kooliajal kui ka hiljem ülikoolipäevil. Ta jõudis Austraaliase välja - seal on ta ka surnud.
Seene Paul jäi meelde kui mustkunstnik, tal oli eriline võime kõrvu liigutada.
Oma klassi poistest veel.
Robert Soomre oli kahtlemata andekaim - tema langes juba sõja-aastail. Rein Riisalu on üks vähestest, kes praegugi osaleb kokkutulekutel. Ka tema on Siberis käinud, tagasi tulnud ja elab. Nii on meie klassist ainult 2 meest, kes vastu pidanud Maarjamaa pöörisrajudele.

Ja nüüd meie vapratest ja kaunitest tüdrukutest.
Kui vaatan noorusaja pilte, siis mõtlen, kui kaunis on ikkagi noorus. Lauri Anita kehastas meie jaoks iluideaali. Tal oli uhkust ja oli sarmi. Tuli meiega koos Tartusse, ent ei jäänud õppima, läks mehele ja rikka mehe abikaasana sõitis Siberisse, tuli tagasi perekonnaga ja praegu on järelejäänud seltskonnas keskne kuju.
Aino Kriisa - klassi noorim - jäänud meelde heatujulise alatise naerjana. Mingil põhjusel ristiti teda Kriuks, kahtlemata lühenenud vorm pärisnimest, aga võib-olla ka sellepärast, et poisid armastasid teda kräunutada.(---).
Leida Vaher oli Põlvast, tõsine ja asjalik, keda rännutee viis Rootsi ja kellega on jätkunud minul kirjavahetus tänaseni.
Nadja Anderson oli uhke, on selleks jäänud kaasajani proua Danielina, ise arst ja seda ka mees.

Võimatu oleks kõiki nimetada ega oleks mõtetki, kui kellegi kohta midagi eriti öelda ei ole. Muidugi on paralleelklassis neid, keda tuleks mainida. Raatma (hüüunimega Rott) läks laevaga põhja teel Tallinnast Leningradi, Arnold Aaviksoo (Punna) käis ära Siberis ja elab jälle hästi. Valdek Langovits - väga seltsiv ja sõbralik, nüüd juba manalas.
Meeldivad olid ka Oru Leo, Mäger, Puustid - kõik Kunda mehed.

...järgneb