Showing posts with label isikud. Show all posts
Showing posts with label isikud. Show all posts

Monday, June 30, 2008

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1


Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...
järgneb


* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!

Friday, June 13, 2008

"Su rüppe heidan ..." ***

Kaks pilti aastast 2005 - kevad.

Sugulased Kanadast. Kokkutulek Lillis.






All: Nuia surnuaias Heikki ja Ingridi haual
(Aino vend ja vennanaine)

"Kullerkupud, jaanililled eide haual õitsegu..." ***



Matusepilte ma küll kunagi vaadata ei taha ja ei vaatagi.

Siin on kaks võtet ajast, kui ema vend Valdi külastas Eestit (1994).

Esimesel pildil Valdi ja Eerik Aino haual, teisel pildil Valdi oma naise Maiga Peeter ja Ksenia Lengi haual ( ehk siis oma isa-ema-õe haual).

Mai käis lastega veel teist kordagi Eestis, aastal 2005.
Valdit siis enam polnud.

Mai oli Eestis kahe tütre ja kolme lapselapsega. Kõik nad elavad Kanadas. Tütred räägivad hästi eesti keelt, nende lapsed muidugi enam mitte.

Lubasime ikka Triinuga neile külla minna, aga ei tea, millal see võiks juhtuda.
Viisavabadus nüüd on, aga see on kallis reis.




Päris omapärane on fakt, et nii minu ema, isa, vanaema, vanaisa kui ka onu Valdi olid sündinud juunikuus. Ja neid on veelgi meie suguvõsas.

***vaata

Tuesday, February 26, 2008

Mõned pildid Lillist

Panen siia ühe pildirea Lillist. Lilli oli Helene õde. Elas ta 90 aastaseks (1885-1975). Abikaasa August Kirss (1880-1924) oli ehitusmees. Lapsed olid Eduard ja Sonny.
Uurisin Lemitu käest miskit, mida siia kirja panna. Ainuke lugu mis meelde tuli oli see, et Lilli oli salaviinamüüja :-). Alkoholi monopolil olid ranged reeglid, mis kellani poes viina müüa tohtis. Eks siis Lilli varus päeval poest ja õhtul-öösel müüs vaheltkasuga edasi. Kord 1940-dal oli ta haledalt võimudele vahele jäänud ja vangimaja juba ähvardas, kuid riigipöördega saabunud segadus päästis. Hiljem oli ta Rakvere turul müüja ja müüs "põllumajandussaaduste ülejääke".
Edasi las räägivad pildid...




Lilli ja August puhkavad Rakvere Tõrma kalmistul.

Mihkel - 26.02.2008

Saturday, February 23, 2008

Noor Eerik


Eerik sündis 28. juunil 1917. aastal Ahila külas Virumaal, seega on ta Eesti Vabariigist veidi vanem. Ta oli 7. ja ühtlasi kõige noorem laps peres.

Eerik lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi 1937. aastal. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli. Õppis eesti filoloogiat ja filosoofiat.

Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.


Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.

Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.

Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)

Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.

Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!

Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.

Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.

Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a

Eduard Kirss

Eedja, nagu teda hüüti, oli Helene õe Lilli poeg. Elas Rakveres ja pidas tisleriametit.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).



Lilli, Eduard ja Meeta
Eduard, Sonny ja Lilli
Eduard vasakul.
Eduard istub vasakul.
Mihkel - 23.02.2008

Kaarel

Küsisin Lembitu käest Kaarli kohta…

Kuna Kaarli elulugu ei ole eriline edulugu, siis väga palju kirja panna polegi. Lembit küll ütles, et rääkida võiks ju palju, aga see ei kõlba ju kirja panna. Eks enamik Kaarli lugudest, nagu kogu ta elulugugi, lõppeb viinaga.

Niisiis koolitee algas Ojaveskil ja Kadrinas. Edasi lõpetas ta Jäneda Põllutöö Keskkooli. Abiellus naabritüdruk Therese Kreegiga.
Mingil ajal said Therese kaudu päranduse ja asutasid Tallinnasse toiduainete poe. Paraku lõpetas see ettevõte pankrotiga. Hiljem töötas Arsenali tehases luksepana.
Sõja ajal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kui rinne 1944 taandus, siis tuli Kaarel Läti piiri äärest mööda metsi koju Ahilale.
Oli peale sõda Arkna Põllutöökoolis õpetaja ja lühikest aega (1947) Vihula MTJ-i peaagronoom. Edasi töötas Tallinnas luksepana Harju Segatööstuskombinaadis, Terases ja mujal.
Suri 1958. a. kevadel (kainestusmajas)


Kaarel (väidetavalt) Jaan Paku kingitud viiuliga.

Kaarel (karvakraega) koolipoisina Jänedal.


Johannes, Kaarel, Helene ja Theresa.



Therese koos õe Emiliaga Kaarli haual Tallinna Metsakalmistul.
Mihkel - 23.02.2008

Saturday, February 2, 2008

Reinu mälestades, kirjad sõjaväest 2


Leidsin ühel päeval Postimehest surmakuulutuse, mis omal moel ehmatas. Rein Radamus on surnud. Täna on matused. Kuigi kaugelt sugulased, pole me enam aastakümneid suhelnud ja tema elust midagi kuulnud. Tiit vist on ikka vahel trehvanud?
Sugulane aga on nii, et on minu vanaema Ksenia vennapoeg ehk siis emale onupoeg ehk siis minule vanaonupoeg. Vanuse poolest kuulus rohkem meie põlvkonda. Tema isa, vanaema vend, oli oma pere maha jätnud ja Ameerikasse pagenud ( Rein oli siis veel sündimata?). Seepärast võtsid sugulased ta oma hoole alla. Vanem õde oli viiulikunstnik, lahkus oma elust vabatahtlikult. Noorem õde Reet õppis arstiks, temaga suhtlesime veel hiljemgi.

Kui me kõik palju-palju nooremad olime, käisime läbi. Rohkemgi veel. Nad elasid Tallinna vanalinnas Säde tänavas ja lapsena olin ma tihti seal külas. Rein vedas mind igale poole kaasa - kinno, staadionile võistlusi vaatama ja linna peale kolama. Kord, kui käisime kooli tantsurühmaga laulupeol, võttis ta mind oma vastutusel välja. Läksime kinno, film aga osutus arvatust pikemaks. Närveerisin hirmsasti, et ei saa enam koolimajja sisse. Tema naeris ja lubas mind akna kaudu ubida. Ta oli lõbus, jutukas ja vahva sell. Viitsis minusuguse maaplikaga jahmerdada.
Minu jaoks oli ta väga huvitav - tegi sporti ( mängis vist tennist, käis üleliidulistel võistlustel), oli musikaalne, mängis klaverit(?), mingid vanaprouad (kuidagi Joel Sangaga seotud?) andsid talle keeletunde, vist oli saksa või inglise keel, mida ta õppis nende juures.
Mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Eks Reet, Reinu õde, oskaks täpsustada!?

Kui ta Vene sõjaväkke võeti, siis kirjutas ta mulle ilmatu pikki kirju, millest üks kimp on tänini alles. Olid need alles kirjad! Pikemad umbes 20-leheküljelised. Mina koolitüdrukuna kirjutasin vastu ja ema-vanaema saatsid pühadeks pakke.
Ta teenis Leedus, mis oli üleüldist konteksti arvestades vist vedamine.
Löön siia tema mälestuseks ühest kirjast mõned lõigud.
-----------

Hallo, labdien- Helle!!

Olin parajasti roodus korrapidaja, kui Sinu kirja sain. Nüüd olen enam-vähem välja puhanud ja kirjutan Sulle vastuse.
Jube tormamine oli see ööpäevane toimkond. Olid ju pühad ja kogu aeg sõelusid meie kõrged ülemused sisse ja välja. Tuli, lapp käes, ringi joosta ja tolmu "otsida". (---)
Öösel käis hirmus trepi pesemine, nimelt meil on ka lõpuks talv tulnud. Lund sadas pidevalt kaks päeva ja trepp oli vett täis. (---)
Mulle meeldib talv küll väga, aga siin on see nuhtluseks. Kogu aeg tuleb lund rookida, nii et maa mustab ja rividrill ei tule sugugi nii välja, kui peab. Vahepeal on pooled pikali või jalg on vale, aga katsu libedaga siis mitte libiseda! Täna oli laskmise peatreening. Püss käes, võltskuulid ka, ja viskusime lumehange, sealt siis läks sihtimiseks, kuulid tuli ära lasta ja püsti!
Pärast vannet pidi elu "huvitavamaks" minema. (---)
Vahepeal tegin veel ühe kavala liigutuse - ostsin ohvitseride nööbid omale ette, neid pole vaja kogu aeg nühkida (üldse mitte) ja 25 kop eest jälle üks töö vähem. Võib natuke raadiot kuulata - magan enamuses lätlastega ühel pool ja neil on raadiod. Ühel pagana kihvt "Philips" - Ameerika toodang. Õhtul on päris hea muusikat kuulata ja oma mõtteid mõelda.
Vahepeal olin nädal aega "haiguslehel" ja isolaatoris oli ka muusika kõrval. Siin tuleb muusikat kogu aeg - Euroopa ikka lähemal!
Ajalehti olen siiani vähe lugeda saanud. Nüüd ema lubab saata. Kodus oli mul esimene asi hommikul leht läbi lugeda (esmases järjekorras sport), nüüd on meil päeva naelaks kirjad. Iga päev peale lõunat on igavene marul selle pisikese vene nässaka postimehe ümber. (---)

Ühel päeval oli poliittunnis ühiskondlik arutelu- kommunismiehitaja moraalikoodeks! Läks lahti nö musta pesu pesemiseks, mida oli selle 1,5 kuu jooksul koguda jõudnud. Venelased tulid välja, et ikka kõik on meie rühmas nagu hundid - rahvused omaette jne. Mitu tundi õiendasid, mina sain rahulikult pealt kuulata seni, kuni jefreitor hakkas seletama, et pakid tuleb koos ära süüa, mitte nagu lätlased, et omaette ( omad poisid koos).(---)
Minu pea küll ei võta, kuidas saab 32kesi seda väikest pakki, mis kodunt tuleb, koos ära süüa?
(---)
Ühel päeval käisime arsti juures, kaaluti ja mõõdeti. Selgus uskumatu - olin võtnud siin 5 kg juurde (76 - 81 kg). Fantastiline! Sellise toidu juures - puder, puder, supitaoline vedelik, heeringas, puder, mingi kala (mitte just väga meeldiva maitsega), jälle puder, tee-leib jne (---)

Õpin läti keelt! Kümmekond sõna on juba selged! Eesti keelega võrrelda ei saa! Koledam!
(---)
Pean lõpetama. Olen isegi nii palju venitanud. Aga ega Sinu vastu ei saa - Sul on nii huvitavad kirjad! Saab ikka lugeda. Ja see ongi siin kõige toredam hetk. Mul jääbki nüüd see mõnusam pool ja ära lase siis kaua oodata.

Mõtlen teatri peale. "Aida" tuli vist alles lavale. Mina üritasin enne ikka veel "Carmeni" ära vaadata- kuulata, aga jäi ära. "Aidat" olen näinud kinos, ei kujuta ette, mis ta laval võib olla. Samal ajal meie seisame lipu all ja anname vannet. Niisugune on see elu!

Sveiki, Helle!

Nägemiseni!
Palju tervisi ja kõiki muid soove kõigile!
Tervitades Rein
Jään siis ootama!!
---------
See kiri oli üks lühemaid, kõigest(!) 6 A4. Trükkisin ära ainult väikese osa.
Reinu õe Reedaga oleme ikka jõulukaarte vahelduva eduga vahetanud. Viimati saime temaga (Reedaga) kokku siis, kui meie ema vend Valdi käis Eestis külas (1995). Rein siis kohtumisele ei tulnud. Tean veel, et tal on tütar, Helen nimeks, ja et ta elas samas, nüüd Pühavaimu tänavas.

Puhka rahus, Rein!

Edit. Umbes sellel ajal, kui ma kirjutasin Reinust mälestusi, leidis Reinu tütar Helen oma isa sugulasi guugeldades selle blogi, võttis kontakti ja me vahetasime mitu e-kirja. Vat selline imeasi on Internet. Ja selline jõud on mõttel. Ma paneks siia üles tema kirjad mulle, aga vist pole sobilik. Liiga isiklik.
Toredad kirjad. Võib-olla saame suvel kokku !? Mul oleks talle üle anda Reinu kirjad.

Kirjutas helle - 2. veebruaril 2008, lisatud 23. veebruaril 08

Friday, December 21, 2007

Pildil Alice, Enn ja Leida

Eelmisele pisut lisa ehk Enn täditütardega.

Kuupäevaks on märgitud 27.03.1927

Mihkel -21.12.2007

Wednesday, December 19, 2007

Täna helistas Elvi

Täna helistas Elvi ja küsis SELLE blogi kohta. Muidugi huvitab ka teda suguvõsa ja mälestused.
Manda ja Eduardi kaks poega - Mati ja Mait Kalindid (või Kalinnud?) - on mõlemad lahkunud. Enneaegu, ühe ja sama haiguse läbi, mis on mõnes mõttes olnud ka suguvõsas sageli esinenud haigusi. Nimelt nõrk magu.
Võin nimetada, kes selle häda käes vaevlesid. Vana Enn, Eerik, Manda, Eduard, võib-olla veel mõni.

Elvi on Mati naine. Lubasin teda blogi juurde juhatada, kui natuke aega saan. Matil on kaks last, Maidul null.

Juuresolevad pildid saatis Tiit ja pildistatud on need 90ndate algul, kui Tiit käis esivanemate jalajälgi otsimas Ahilal.
Üleval pildil olevad majad EI OLE enam esivanemate omandis. Peahoone on Ülejõe talu, mis on uute omanike käes. Kõrvalhooned on hiljem ehitatud.
Alumise pildi keskel on Mati ja Elvi. Nende vahelt paistab natuke Maitu.
Paremal seisab Lembit ja vasakul Mihkel.

Kirjutas Helle - 20. detsembril 2007

Tuesday, December 18, 2007

Mälestused vanaemast Helene Schwarzbergist (1878-1961)

Lembit mäletab...
Vanaemal oli ärisoont. Ta ostis külast mune ja kanu kokku. Vanaisa viis ta hobusega Kadrina jaama. Sõit läks rongiga Tallinna turule. Kord oli tal oma kaubaga ka sekeldusi. Oli võtnud ühelt jahimehelt müügiks uluklinde. Kuna ei olnud jahihooaeg siis tuli tal aru anda.
Kui Pällul hakkas õlgkatus läbi laskma, siis kolis ta Kustega 1958.a. talvel Tõnuhansu majja, mis oli uuem ja juba aastaid tühjana seisnud.
Peale 80-nendat eluaastat hakkas vanaema iga aasta veebruaris oma sünnipäevi pidama, et lapsed peredega kokku saada. Vast 1958-ndal aastal oli terve suguvõsa koos: Eeriku, Kaarli, Manda ja Marta pere. Hella oli esimest korda selles seltskonnas. Oli lõbus, lauldi palju. Kuste oli pensionäriseisuses. Tema jaoks võttis Kaarel üles laulu: Julgesti vennad nüüd tööle. Vanaema kinkis seal kõigile noortele naistele, Helgile, Virvele, Hellale, kullatud silmadega õmblusnõelu, mida ta oli pakiga saanud Inglismaalt.
Vanaema oli enne sünnipäeva teinud 2 piimaplekitäit õlle virret. Õlle käima panek anti Lembitu teha, kes olevat seda tööd ennegi hästi teinud. Lembit kasvatas siis pärmi ja vähese virdega aluse ning valas selle ennem magamaminekut virdenõudesse, et hommikuks oleks õlu valmis. Magama läks Lembit Ülejõele. Peale tema äraminekut nägi Eduard pliidinurgal kaussi, kus vedelikul oli valge kord ja arvas, et Lembit unustas pärmiga aluse nõudesse valamata. Ta valas sellest mõlemasse nõusse oma osa. Hiljem selgus, et kehv valgus köögis oli saanud saatuslikuks ja õllenõudesse sai valatud hangunud rasvakorraga lihakeeduvedelik. Rasv kaotab aga pärmi mõju ära ja hommikul leiti käima hakkamata virre, mille peal ujusid tahked rasvatükikesed. Õlletegu oli luhta läinud.
Ühel oktoobrikuu pühapäeval käis vanaema jalgsi 5. km. kaugusel Kadrina kirikus. Tuli sealt koju, keetis oasuppi, sõi kõhu täis ja teatas siis Martale ja Kustele, et tema hakkab nüüd ära minema. Tegi aseme soojamüüri äärde põrandale, öeldes, et kui sureb voodis, kes siis seal enam magada tahab. Marta hakkas nutma. Vanaema talle: mis sa nutad, mina vana muld ja põrm, ise matsid noore mehe maha. Käskis võtta riiulilt rahakoti, kus oli matuse raha. Kui Marta ei läinud seda kohe võtma tõusis vanaema ise krapsti üles, andis ise rahakoti. Marta läks kiiruga kilomeetri kaugusele Vaalumäele, et helistada arst välja, ei saanud aga ühendust. Kui tagasi jõudis, oli Kuste juba õues vastas ja teatas, et vanaema ongi lahkunud.
Vanaema maeti 15. oktoobril 1961.a. Kadrina surnuaeda vanaisa kõrvale.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

Mälestused vanaisast Johannes Schwarzbergist (1872-1953)

Lembit mäletab...

Vanaisa juttudest on meeles:
- Rootsi kuningas istutas puu ja ütles, et kui see puu nii suur on, et enam ei kasva, kui raud räägib ja tõllad sõidavad ilma hobusteta, on see maa jälle Rootsi maa. Rääkis seda juttu sõja ajal ja arvas, et selle jutu järgi peaks rootslased siia tulema. Vanaisa arvas, et nüüd raud räägib – on raadio ja hobusteta tõllad on autod.

- Kolu mõisas kaevas kraave saarlane. Kraav pidi sirge olema ja kivid ja kännud tuli vee teelt kõrvaldada. Kraavihall kaevas aga kraavi ümber kivi. Paruni arupärimise peale vastas, et ega vesi väsinud ole, et joosta ei jõua. Selle peale polnud parunil enam midagi öelda.

- Sama kraavihall laulis peale sööki:
Sinkadi-vinkadi seapea luu,
se neiuke pole mulle truu.
Oli selle truudusega kuidas oli, aga järeltulija jäi tast maha.

Vanaisa oli kõva suitsumees. Piip peaaegu kogu aeg tossas. Ise kasvatas tubakaid. Enne uue saagi saamist, kui lehed otsa said, läksid käiku ka tubakavarred. Neid purustas ta vahel kirvega.

Vanaisa oli külas matusepäevadel kodust surnute ärasaatmisel sõnade peale lugeja ja lauluviiside ülesvõtja.

Kord kirjutas arst talle raviks mingeid tilku. Tema ei hakanud tilkade lugemisega jändama ja võttis terve pudelikese täie korraga ära. Seejärel kaotas ta korraks teadvuse, ehmatades sellega koduseid.

Vanaisal oli hea lauluhääl. Vanaema sünnipäeval veebruari kuus oli ta kord laulnud:
Üks roosike on tõusnud
küll õrna juure seest
kesktalvel külmal ajal
ta kasvas ülesse.

Vanaisa suri kopsupõletikku. Oli käinud Mäeri talus saunas ja sooja nahaga koju tulles külmetas.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

Sunday, December 16, 2007

Pilt Ojaveski koolist

Ojaveski kool, ametliku nimega Hõbeda algkool, on etendanud olulist osa meie esivanemate haridustees. Enn on kooliskäimist kirjeldanud blogi sissekandes Minu kodu.

Sellel pildil siis ees vasakul kaksikud Virve ja Helgi, taga paremal Lembit.
Mihkel - 16.12.2007

Perepilt aastast 1944

Selle perepildi aastaks on märgitud 1944. Kui nüüd aastaarv õige on, siis toetudes selle blogi artiklile Põgenemine, oli Enn ennem minekut veel kodus käimas.
Taustal paistab Pällu kivikatusega karjatall.

Pildil vasakult Eerik, Kaarel, Marta, Aleksander,
Kuste, Lembit, Johannes, Helene,
Helgi, Leida, Mati, Manda, Enn ja Virve.

Mihkel - 16.12.2007

Saturday, December 15, 2007

Beibed möödunud sajandi algusest

Nonii-nonii-nonii!
Kõigile Kustefännidele (eriti Epule) siit tõeline maiuspala!!! :-)

Pildil oli albumis allkiri: Marta ja Auguste. Aastaarvu ei tuvastanud.
Mihkel - 15.12.2007

Friedrich Ferdinand

Tagasi mälestuste kogumise retkelt, püüan värskelt kohe kirja panna, mis meelde jäi.
Kuna lapsepõlveaega mälestused ei ulatu, siis algab sealt, kus oli aeg juba tegusid teha...

Niisiis Lembit mäletab...
Kui Priit juba kaela kandma hakkas, siis palus ta isalt (Johanneselt), et teeme talu pooleks. Isa oli vasu, et ei saa, tal 7 last. Hiljem kauples, et andku isa talle paar hektarit heinamaast, aga isa ei tahtnud talu tükeldada. Egas midagi, pidi muudmoodi hakkama saama...
Hooaegadel oli kodutalus abiks ja muul ajal tegutses agendina. Käis külast külasse - talust talusse ja võttis päevapilte suurendada. Ega ta ise ei suurendanud, vaid viis linna fotograafile ja pärast viis valmistoodangu tagasi. Hiljem tegutses ta ka Singeri õmblusmasinate agendina.

Olles hea ärisoone ja jutuga ning veel parema mäluga, võitis ta kergesti usalduse. Kohati oli ta tuntud ka hiromandi ja ennustajana. Saanud küla esimeses peres jutu peale ja kuulanud ära kogu küla uudised ning ajaloo, läks ta järgmisesse peresse juba "teadjamehana", kes täpselt teadis mis kellegiga ennem juhtunud oli.
Vahendanud pilte ja õmblusmasinaid sai ta peagi kokku poe asutamiseks vajaliku kautsioni.

Kui ta Haljalas ärijuhina alustas, siis oli tal kaupa vaid hobusekoorma jagu. Õige pea omas ta juba 5. tonnist veoautot ja sõiduautot. Temal oli lisaks ühisuse(ETK) poele ka viinapood ja kohalik viinamonopol (riiklik viinamüügi regulatsioon).
/Riigiarhiivis on säilik ERA.891.2.18459, mis viitab ettevõtte "Viinakauplus Priit Saluveer (end. Friedrich Schvartsberg)" registreerimistoimikule./

Haljalas tegutses Priidu naise Klaara eestvedamisel maanaiste selts, kus korraldati erinevaid kursuseid. Enn käis seal maanaistele laulmist õpetamas.

Panen siia üles kogu pildimaterjali, mis õnnestus hankida. Ülemine ilupilt on aastast 1928, alumine 22.07.1930. Priit ja Klaara on pildil detsembris 1931.
Ajalehe lõige on Saksa-ajast.
Surmatunnistuse ajas välja Kuste, kuna ta soovis Priidu rehabiliteerimist. Sellega ta teenis ära Kaarli pahameele, kuna sorkis pere asjades ja võis tõmmata võimude tähelepanu ka teistele vendadele. Olid ju kõik Saluveeri poisid "patused" ja hirm uute repressioonide ees oli suur.



Mihkel - 15.12.2007

Arreteeritud!



Justin näitas mulle ühte netikülge, kus on kirjas nõukogude okupatsiooni ajal arreteeritud inimesed. Esimese hooga leidsime kolm sugulast:

- SALUVEER, Priit, Johannes s. 1903 Virumaa Vohnja v., arr. 27.06.41 Haljala v., kohus 02.05.42 §58-4, 10a. [pr 15168]

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/s1.html

See on niisiis minu isapoolse vanaisa ehk taadi vend Priit, kes mõni aasta hiljem Solikamskis, Siberis, suri.

- LAANEMAA, Martin, Mart s. 1898 Läänemaa Varbla v., eluk. sama, arr. 04.08.48, trib. 30.10.48 §58-1a, 25+5, 23.07.56 väh. ärak., vab. 1956, surn. peale vab. 1968. [ük]

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/l1.html

See on meie ema ema isa, ta arreteeriti, sest ta oli võidelnud Eesti Vabadussõjas ja sai selle eest maakoha, oli EW ajal edukas talupidaja. Nii et kohe kaks põhjust. Ja on ka kõvasti karistust väänatud: 25 pluss 5!
Kahjuks läks nii, et kui ta pärast vabastamist tagasi kolis Eestisse, ei tulnud tal pereelust oma naise Annaga enam suurt midagi välja, nad olid võõrdunud - kaheksa aastat polnud näinud! Martin hakkas elama samas külas, kus ta naine, aga omaette pisikeses majakeses metsa ääres. Ja liiga palju olevat joonud... Veel üks vangilaagri pärand.

- TULEV, Aleksander, Simeon s. 1898 Kirovi obl. Aleksandrovi raj. Nolinsk, arr. 30.01.46 Tartumaa Elva v., trib. 23.07.46 §58-1a, 10+5. [ük] - 1956-57
Komimaal.

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/t6.html

See on mu ema isa ehk papa isa, vahistati, sest oli olnud Vene valgekaartlane (sedasi omal ajal Eestisse sattuski), siis oli siin ärimees (pagaritöökoja ja apteegi pidaja), ning hiljem oli ka Eesti sõjaväe varustaja. Ta oli eestimeelne venelane, õppis eesti keele ära ja ka muutis oma nime eestipäraseks - õige perekonnanimi oli DUJEV.

Samas, võiks spekuleerida, et vene valgekaartlus oli väiksem patt kui Eesti vabadussõjas osalemine, või väänati venelastele vähem kui eestlastele - Aleksander on karistuseks saanud leebemalt, 10 pluss 5 aastat, samas kui Martin sai 25 pluss 5. Sel ajal oli see 25 pluss 5 tegelikult väga levinud.
Huvitav, et et mu ema mõlemad vanaisad olid samal ajal samas kohas (Siberis) ja samal ajal leidsid nende poeg ja tütar teineteist Eestis.
Kui Aleksander vangilaagrist vabastati, käis ta esimest ja viimast korda pärast oma kodumaalt lahkumist (mis juhtus Esimese maailmasõja ja vene kodusõja ajal) uuesti kodukülas Vjatkas. Oli isegi kohti ära tundnud ja väga nostalgiline oli. Siis aga muidugi sõitis tagasi Eestisse, sest nüüd oli ta kodu - naine ja kolm poega - Eestis. Nendel vedas, suutsid kooselu jätkata, kuigi polnud ju näinud 11 aastat!

Kunagi tulevikus kirjutan nii Martinist kui Aleksandrist täpsemalt, mul on emapoolsete vanavanematega (ehk papa ja mammaga ;) intervjuud tehtud vana aja ja esivanemate teemadel.

Aga sellest, miks Priit arreteeriti, võiks Helle täpsemalt kirjutada. Kui sa tead? Kas ta oli omakaitses? Vaatan, et ta arreteeriti varakult - juba 1941. aastal.

Ja vaadake, kas leiate siit leheküljelt veel sugulasi.

ps. Mul pole siin asjaosaliste fotosid, panen ühe kunstpildi illustreerimiseks.

Friday, December 14, 2007

A nagu Abja...

Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.
A - tähega kohanimesid on siit blogist läbi käinud mitmeid, näiteks Ahila, Aluvere, Abja...
Abja, Mulgimaa süda, oli meie pere elukohaks neli aastat. Mine tea, võib-olla oleks seal kauemgi elatud, kui poleks olnud vaenlast, kes elu kibedaks tegi. See on pikk ja minu jaoks segasevõitu lugu.
Igal juhul on Abja VÄGA TÄHTIS koht meie pere jaoks, sest seal sündisid meie kolm poissi - Tiit, Toomas ja Andres. Pildi peal küll Andrest veel pole, ju ta oli alles silmades...
Kuste elas samuti Abjas, töötas seal koolis koristajana ja aitas emal lehma pidada ja isal heina teha.
Isa Eerik oli Abja keskkooli direktor enne, kui me sealt ära kolisime Suure-Jaani. Imelik, et viimasest saigi meie põhikodu. See ka natuke Mulgimaa.

Kirjutas Helle
15. detsember 2007

Tavaline pilt

Siin siis seekord täitsa tavaline pilt, milliseid kindlasti kõigil palju-palju. Said inimesed kokku ja otsustati, et teeme ikka pilti ka.

Ajaloo tarbeks siis üleslugemine: seisavad vasakult Marta, Kuste, Eerik, Manda, Alice, Lilli ja kükitab Leida.
Siit pole vist käinud läbi nimed Alice Laan (sünd. Alice Johanna Lillebach) ja Leida Raudik (sünd. Leida Rekvine Lillebach) kes olid Johannes Schwarzbergi õe, Leena Marie, tütred.
Samuti vajaks vist määratlemist Lilli asukoht "puus" või "võsas". Lilli Kirss (sünd. Lilli Turban) oli Helene õde.

Mihkel - 14.12.2007

Juubel või varrud? Hoopis kuldpulm!

Ma olen seda pilti päris põhjalikult uurinud. Selle peal on nii Aino kui Eeriku suguvõsad. Järelikult peab olema midagi kas lastega seotud või siis mõni juubel. Üks lapsuke siin on. Arvan (tegelikult olen päris kindel), et see on Pille. Mina pidin olema siis alles imik, võib-olla magasin kusagil põõsa all - pesukorvis(selliseid pilte on meil ka).

Käes! See on ju Leena ja Johannese kuldpulm ja minu varrud ühes paketis!!! Ma olen sellest kuulnud!!!

Esireas vasakult istuvad Nata (Ksenia õde Tallinnast), Manda, meie ema Aino, vanaisa Peeter Lenk, vanaisa Johannes Saluveer, nende selja taga Marta, Kuste ja Kaarel.
Seisavad (minu jaoks mitu küsimärki kuni vanaemani) Ksenia Lenk, Pille süles, ja tema kõrval teine vanaema Leena Saluveer (piduliku valge kraega).
Muide, meie kutsusime Ahila vanasid "väike-vanaema" ja "väike-vanaisa", sest nad olid tõepoolest väikest kasvu nagu isapoolne suguvõsa üldiselt.
Need Järva-Jaani vanad olid siis vastavalt "suur-vanaema" ja "suur-vanaisa". Nii kutsusime siis, kui muidu aru ei saanud, kellest jutt. Üldiselt ikka sai aru.
Sellest sündmusest ma isiklikult midagi ei mäleta :-), aga Manda või keegi hiljem rääkis, et kui mind ristiti, siis olevat ma käega ristimisvee kaussi pläraki löönud ja pastor olevat siis öelnud, et sellest tuleb kange tüdruk.
Igatahes sain ma ristitud ja endale ristivanemad.
Manda oli mu ristiema ja Kaarel ristiisa.

Kirjutas Helle - 14. detsembril 2007