Kust võtsid lihtsad maainimesed oma lastele nii
peened nimed?
Isa Johannes - noorena Kolu mõisas aednikupoiss, hiljem mõisniku kutsar, ema Leena - mõisa toatüdruk, hiljem ärivaimu ja muidu hakkamist täis külakokk ja elav ajaleht, said kokku, abiellusid ja neil sündis 7 last.
Auguste ehk Kuste oli järjekorras teine laps (tütar), sündinud sajandiga koos - 1900.
Kuna temal oli meie kasvamises ja elus nii tähtis osa, siis pühendan temale eraldi sissekande.
Augustega (kõik kutsusid teda Kuste, ise ta kirjutas kirjadele alla mõnikord Guste või Gute, Tiit nimetas vahel ka nalja mõttes Elfrideks teise nime järgi) on seotud ka meie lapsepõlv Abjas, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni koolis koristajana. Ju ta aitas meie emal ka lehma pidada ja isal heina teha. Maaelu oli talle südamelähedane.
Isa rääkis alati, et Kuste oli väga ettenägelik, läks kodust ära riigitööle ja mõtles juba varakult pensionile, samal ajal kui ta vanem õde ei saanudki pensioni ja noorem õde pidi veel vanas eas tööl käima.
Kuste tahtis, et tal oleks oma kindel sissetulek ja hoiuarve. Hämmastav, et tal õnnestus imeväikse palga ja pensioni juures veel säästa. Mingil ajal unistas ta oma majast Suure-Jaanis. Kui see ei täitunud, siis püüdis Eerikule auku pähe rääkida, et hakkaksid koos maja ehitama. No see oli lausa utoopia vallast.
Iga riigikord ja rahareform kooris Kustet, nagu paljusid teisigi - arved läksid peaaegu nulli. Seda viimast, kroonile üleminekut, ta vist hästi ei adunudki. Siis oli ta juba liiga vana ja usaldas oma rahaasjad minu hoolde. Enne, kui ta 1996. aastal suri, näitas mulle, kus on tema matuseraha. Tal oli ka krooniajal oma pensionist õnnestunud kokku hoida 3000 krooni. (Võib-olla te ei mäleta, aga siis oli pensionid väga väikesed ja 3000 oli päris suur raha.)
Kuste ei abiellunud kunagi. Ise tunnistas, et teda keegi ei tahtnud. Ta oli natuke see inimene, keda ära kasutati ja tögati. Päeval, kui ta vaimses mõttes suri (sai insuldi ja siis oli kontaktivõimetu 8 päeva), kurtis ta mulle, et tema elu on olnud mõttetu, et temast ei jää midagi järele. Ma lohutasin teda. Hea, et ma seda tegin, sest mõne tunni pärast poleks seda enam teha saanud.
Kustel pole kunagi olnud oma kodu, ta on alati elanud kellegi juures või olnud siis maal näiteks koduhoidjaks oma õdede majas. Oma eluviisilt oli Kuste vähenõudlik, oskas piskuga läbi ajada. Kogu tema varandus oli paaris kohvris ja sajas kotikeses. Ta ei raatsinud midagi ära visata ja uusi asju kasutusele võtta. Kui ta suri, siis leidsin ta kohvritest veel hinnasiltidega pesu, öösärke, käterätikuid ootamas oma aega.
Kuste oskas teha käsitööd ja ka õmmelda. Kus õppis, et tea. Üldiselt ei antud sel ajal naistele mingit erilist haridust. Kolm talve külakooli ja kõik. Kuste oli siiski 6 aastat koolis käinud. Ta kirjutas huvitavaid ja veidi ka poeetilisi kirju oma sugulastele. Tal oli väga hea mälu. Mul on siiani kahju, et ei kirjutanud ta jutte üles. Siis tundusid need parasjagu tüütud ja sada korda kuuldud. Praegu oskaks ma tema ajaloolist mälu hinnata.
Kuste elas ka aastaid Tiidu ja Reeli peres (põhiliselt küll talviti). Kui ta jäi juba vanaks ja viletsaks, tuli ta meile elama, oma noorima venna juurde. Siin nad veetsid koos 5 ühist vanadusaastat ja surid üksteise järel pooleaastase vahega, õde enne ja vend pärast.
"Kuniks elu" oli Kuste lemmikväljend. Pärast mingit pikemat heietust või kurtmist tegi ta lühikese pausi ja ohkas siis: "Kuniks elu!"
Kirjutas Helle
23. november 2007, parandanud ja täiendanud 11. detsembril s.a.
Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.
