B nagu banaan

Laoks jälle mälestuste tähestikku. A oli nagu Abja, B-ga tuleb muidugi kohe meelde banaan.
Banaan!
Polnud vist nõukogude ajal teist sellist toitu, millel selline legend ümber olnuks. Näinud me seda polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid ikka vahel sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine (aga nendegi saamiseks tuli järjekorras seista ja head õnne omama, et peale juhtuda). Kui ema Krimmis puhkamas käis, siis tõi koju suure kaanega korvi täis virsikuid. Arbuusegi oli vahel suve lõpus võimalik Viljandi turult osta.
Aga banaan!
Esimene kokkupuutumine selle erilise viljaga oli mul kord, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli lapsena astma. Ja ööbisime siis (minu onu ja onunaise) Tiidu ja Reeli juures.
Mäletan, kuidas kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.
Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, maatüdruk, nagu ma olin. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Tiit ja Reeli käitusid, nagu see oleks täiesti igapäevane asi, et neil kodus banaanid on.
Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suures toas akna alla ja Lasnamäe tulede saatel vaatasin neid banaane. Otsustasin ühe lahti võtta ja otsast maitsta.
Võtsingi kätte. Ma vist ei teadnudki täpselt, kuidas banaane süüakse, sest olin neid lihsalt pildi peal varem näinud. Üritasin vist koort kakkuda, siis lõin hambad sisse.
See banaan oli plastmassist! Samamoodi nagu apelsinid, mis seal kausis olid. Sellised moodsad kodukaunistuselemendid siis Tallinnas... Ma ei rääkinud kellelegi, et öösel salaja sinna sisse hambad sisse olin löönud.
---
Nii elasin paar aastat ära ilma banaanideta, aga kord teatas Lengi Helina, et neil on kodus KAST PÄRIS BANAANE! Et Peeter (Helina onu, meile siis vanaonu poeg) oli kusagilt tuttavate kaudu saanud. Või töötas Peeter ise sel ajal kaugsõidu auto juhina?
Läksime siis Helinale külla ja ta tõigi meile banaani näha. Mul ei ole meeles, et oleksin tervet kasti oma silmada näinud näinud... Selle ühe banaani koorisime lahti ja maitsesime.
Tohutu pettumus. Mingi mõttetult magus, jahune ollus. Ootasin midagi hoopis teistsugust.
Tegelikult ei ole banaan mulle siiani iseäranis maitsema hakanud. Aga välismaa sümboliks jäi see vili sel ajal ikkagi, kuigi oli selline kehva maitsega... Kui meie koolist rühm noori mõne aja pärast Rootsis käisid, siis pajatasid nad tagasi tulles muuhulgas: "Ja banaanid on seal vaeste inimeste toit!"
Banaanid ja vaeste inimeste toit? See tundus absurdikas.
Nüüd tundub see nii loogiline. Ma ise ka olen oma rännakute ajal siin või seal riigis rahahädas ostnud kobara banaane ja ära söönud, tõepoolest on see üks odavamaid ja kõhtu täitvamaid kiirtoite, tervislik ka pealekauba.

T nagu talverõõmud ;)

Jätkame siis tähestiku ladumist. Täna tuli siin New Yorgi lähistel pisut lund maha ja selle auks kirjutan oma lapsepõlve talvedest.
Me käisime esimesed kolm aastat Longi Algkoolis, see asus kilomeeter maad asulast väljas ja suur sahk lükkas meile seda teed lahti. Keset põldu olid niisiis kaks suurt lumevalli ja selle keskel kitsuke tee. Seal me siis ukerdasime. Kui vahel mõni auto seda teed pidi sõitis (seda juhtus üsna harva, näiteks õpetajate autod), siis ronisime kiiresti lumevalli otsa, et masin meist mööda saaks.
Sealjuures tekkis pisike probleem: meid oli koolis õpetatud, et kõigile kooliteel mööduvatele autodele pidid noormehed kummardama ja kraapsu tegema ning tüdrukud pidid sügava kniksu tegema. (Jah! Ma ei tea, kust see komme pärit on! Kujutan ette, et sada aastat enne meid pidid talulapsed mööda sõitvatele mõisahobustele samamoodi kummardama.)Aga kui sa pead samal ajal lumevalli otsa ronima, mida sa seal siis kniksutad või kraapsutad?!

---

Kord leidsin Sürgaveres papa laua alt väga ägeda loomaarsti kohvri, see oli raskest tumepunasest kunstnahast ja laia nelinurkse põhjaga, nähes kokkuvõttes välja nagu pisike kapp. Minu palumise peale andis papa selle mulle ja hakkasin seda koolikotina kasutama. Oli talvine aeg ja me asusime mu kohvrit kasutama lumesaanina: üks tüdruk istus kohvri otsas, jalad ette sirutatud, teine lükkas jooksuga tagant. Iga ilmaga seda teha ei saanud, aga kui teed olid piisavalt jääga kaetud, siis oli see väga vinge sõiduriist ja tee kooli ja koju läks kiirelt!
Aga kevadeks oli see kohver õmblustest lahti sõidetud.

---

Ka Longi koolis pidime talvel kehalise kasvatuse tundides suusatama, aga sellest pole mul suurt midagi meeles. Kooli kõrval põllu peal oli suur kastmise aparaat, pidime sellele suuskadega ringi peale tegema.
Rohkem on meeles Nuia kooli suusatamise orjus. Pidime kooli minema bussiga, sest kool asus 3 kilomeetri kaugusel. Hommikul siis läksid, ühe õla peal koolikott ja teises käes kokku köidetud suusad, otsa seotud kilekott, et sa bussis kogemata kellelgi silma peast ei torkaks. Lisaks oli tavaliselt veel käe otsas kilekott pesemisvahendite ja rätikuga, vahetussärgiga ja võibolla ka suusasaabastega (kuigi need võisid sul ka juba jalas olla).
Küll oli ebamugav selle laadungiga end bussi pressida.
Kui muidu oli meil koolivorm (kuni vist 1990. aasta paiku lasti see vabaks, kui ma keskkoolis olin), siis kehalise kasvatuse päevadel võis koolis olla suusatamisriietega. Hea seegi.
Vahetund enne kehalise kasvatuse tundi tuli kiiresti tegutseda, et õigeks ajaks staadionile jõuda, suusad all.
45 minutit on ju lühike aeg. Pidime selle ajaga kas kusagil "ringe tegema" või, mis hulle, kooli taga internaadimäel alla laskma. Mõlemal pool olid puud ja põõsad ja lase sealt keskelt siis alla! Ja mägi oli Eesti mõistes ikka päris kõrge ja järsk.
Veidi enne tunni lõppu saime minema, et siis tuletõrjujate kiirusel dushi alla hüpata ja riietuda ja tagasi tundidesse joosta. Sageli ei jäänud aega dushi alla minna, nii et järgmises tunnis istusid enda higilõhna sees. Kui tunnid läbi, võtsid enda suusad ja kaks kotti ja pressisid end taas bussi. Mõeldes kergendatud ohkega, et vähemasti homme ei ole kehalise tundi ja on parem päev.
Kõige selle pärast mulle ei meeldinudki suusatada.
Mäletan küll, et paar korda käisime sõpradega niisama, nädalavahetustel suuskadega õues. Aga peale on mälestustes jäänud siiski see ebamugav ja ebameeldiv koolisuusatamine. Nüüd olen lubanud Justini ja Martaga suusatama minna, võibolla on nüüd nii palju aega koolist möödas, et see hakkab mulle lõpuks ometi meeldima.

--

Vahel on mingid kummalised mälestused, milles mitte midagi erilist pole, aga need on kogu aeg kusagil siinsamas, ujuvad väga sageli pähe. Mu lapsepõlve ainus uisutamise mälestus on selline. Olime Suure-Jaanis Triinul külas. Olime just Sürgaverest papa-mamma juurest leidnud oma onude vanad uisud ja läksime siis staadioni juurde "uisutama". Triinul olid vist korralikud valged uisud, mis hoidsid ka pahkluud kinni, meil Eloga olid vanaaegsed poiste uisud ja loomulikult ei püsinud me püsti.
Muud ei midagi. Selline mälestus ongi. Justnagu oleks see pilt mul kogu aeg silme ees. Imelik.
Võibolla jäi see nii tugevalt pähe, sest lõin pepu nii valusasti ära. Kuuldavasti jäävat valuga seotud mälestused meelde.

--

PS. Võiks kirjutada ka vastlapidudest ja kelgutamisest, aga seda teen vastlapäeval ;)
PPS. Ja veel tuli meelde, et koolis oli talvel mingi talispordinädal ja lumelinna ehitamine. Kui teised meie kooli omad (Helina, Elo, Kaisa vms)seda loete ja mäletate, siis kirjutage. Mul endal on talispordinädalast meeles vaid see, et tegime meie pool kodus seinalehe ja meie klass võitis seinalehtede ülekoolilise võistluse. Talispordist sel nädalal ei mäleta ma aga midagi.

Minu näärimälestused

(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!

Vanaaja jõuludest ja nääridest

Pildil naised ühel aastavahetusel. Külas on Eeriku õed - tagareas vasakult Manda, Marta, Kuste. Keskel istub vanaema Ksenia, ääre peal ema Aino. Ees paremal mina ja Pille.
Võis olla nii, et ema ja isa pidasid oma hõbepulma (tegelikult neil pärispulmi üldse polnudki). Vanaema järgmisel aastal enam polnud.

Näärid, mitte jõulud

Meie kasvasime üles sel ajal, kui jõulusid ei lubatud pidada. Ma tean küll, et seda tehti kõigele vaatamata. Aga meie isa Eerik oli koolis õppealajuhataja, mis nõudis seda, et tuli olla lihtsalt seaduskuulekas.
Isa kuulas Saksa või Soome pealt jõululaule küll ja meie käisime emaga surnuaias vanaisa hauale küünlaid panemas. Isegi kirikusse ei tohtinud minna! See oli keelatud!!! Kontrolliti, karistati. Ükskord läksin koos vanaemaga kirikusse kaasa. Pärast kartsin, et nüüd visatakse pioneerist välja. Ei olnud ma mingi julge dissident. (Tegelikult ei olnud vanaema kirikuinimene, aga jõulude ajal käivad ka kõige suuremad ateistid kirikus ju.)

Keerulisse ja vaesesse aega sündinud lapsed, nagu me olime, ei teadnud paremat tahtagi. Kõik, nii TV kui muu meedia, oli orienteeritud aastavahetusele. Poed ja vaateaknad kaunistati (kui ikka kaunistati üldse?) rangelt pärast jõule. Enne ei müüdud isegi mitte küünlaid. Koolis toodi kuusk sisse ka umbes 28. või 29. detsembril, tunnid käisid aasta lõpuni välja.
Kodus kaunistasime kuuse alles aasta viimastel päevadel. Kuuse peal põlesid pärisküünlad küünlajala sees, elektri omasid siis veel polnud leiutatud.
Kuuse kaunistamine oli laste privileeg. Ehteid riputati külge palju. Igal lapsel olid omad lemmikud. Tiit tahtis alati tippu tähekest panna. Kulda ja karda puistasime kah ohtralt peale, nii et rohelist suurt paistnudki.

Tuleb meelde, et nääriküünlad olid väga suur defitsiit - hea, kui õnnestus mõni karp hankida. Mingid suured majapidamisküünlad olid küll pidevalt müügil, neid viisimegi haudadele. Ümber oli vaja ehitada lumest (siis ikka oli lund, jah) kaitsevallid, et tuuleõhk küünalt ära ei puhuks. Tuulisema ilmaga ei õnnestunudki küünalt süüdata. Juba siis lummas jõuluõhtune küünlasära kalmistul, mis aga polnud ligilähedanegi sellega, mis praegu on.

Vana-aastaõhtu kodus

Aga ka näärid olid toredad. Käis näärivana ja tõi kingitusi, ütlesime salme ja olime õhinas.
Ma ei tea, mida vanemad mõtlesid. Meile ei räägitud, et vat muu maailm tähistab jõulusid ja Jeesus Kristuse sünnipäeva. Mis meil sellest!
Lastele oli hoopis tähtsam, et saaks kingitusi ja kommi süüa volilt. Vanaema ja ema tegid eraldi igale pakid. Põhiliselt kingiti ikka vajalikke asju - riideid, koolitarbeid, sokid-kindad, mida nagunii oleks pidanud muretsema. Jumal hoidku - meil polnudki mingeid suuri nõudmisi! Vaene aeg kasvatas tänulik olema ka pisku eest.

Toiduga küll ei koonerdatud. Siga tapeti ära (sellest juba kirjutasin!), piparkooke tehti, plaadisaia ja pirukaid küpsetati. Tihti käis meil ka külalisi. Vahel kutsuti isa õed külla, vahel koolist kolleege (sõpru). Kui õpsid tulid, siis meie hoidsime varju. Kui veidi suuremaks saime, siis lausa pidime seltskonnas viibima ja viisakalt vestlema vähemalt osa õhtust.

Mitte kunagi ei läinud me selleks õhtuks kodust ära. Ei tulnud pähegi. Ka hiljem, kui meil juba oma elu oli, sõitsime ikka vana-aastaõhtuks koju kokku. Isegi siis, kui meil juba omad lapsed-pered olid, tulime kokku. Ma mäletan aegu, kui pidin magama sättima 14 inimest.
(Mäletan ainult ühte korda, kui ma ei tulnud. See oli siis, kui Tiidul olid jõulude ajal pulmad. Pärast seda sõitsin vana-aastaks hoopis Kohtla-Nõmmele oma sõbrale külla, sest alles ju olime kogu suguvõsaga koos - pidasime pulmi.)

Nüüd on muidugi asjaolud muutunud. Peaks saali üürima koos magamistubadega, et kogu laienenud perekond ära mahutada.

Jõulud tagasi

Jõulud tulid tagasi siis, kui kõik muugi - vabadus, oma riik, üleilmastumine, kliimasoojenemine :-)) - või isegi varem. Ühel ajal enam ei keelatud kirikusse minna ega jõuludeks kuuske tuppa tuua. Hakkasime tegema nii nagu muu kristlik maailm - asjad nimetati õigeks, pühadeaeg pikenes, ostupaanika haaras kõiki meeli. Nüüd kirutakse hoopis seda, et jõulud on muutunud liiga kommertslikeks. Ära on kadunud õige pühadetunne.
Ja ärge unustage masendust, mis selle kõigega võib kaasneda! Aga muidugi ei pea kaasnema!!

Kirjutas helle - 21. detsembril 2007, lisas mõtteid ja ühe pildi 23. detsembril 2007

A nagu Abja...

Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.
A - tähega kohanimesid on siit blogist läbi käinud mitmeid, näiteks Ahila, Aluvere, Abja...
Abja, Mulgimaa süda, oli meie pere elukohaks neli aastat. Mine tea, võib-olla oleks seal kauemgi elatud, kui poleks olnud vaenlast, kes elu kibedaks tegi. See on pikk ja minu jaoks segasevõitu lugu.
Igal juhul on Abja VÄGA TÄHTIS koht meie pere jaoks, sest seal sündisid meie kolm poissi - Tiit, Toomas ja Andres. Pildi peal küll Andrest veel pole, ju ta oli alles silmades...
Kuste elas samuti Abjas, töötas seal koolis koristajana ja aitas emal lehma pidada ja isal heina teha.
Isa Eerik oli Abja keskkooli direktor enne, kui me sealt ära kolisime Suure-Jaani. Imelik, et viimasest saigi meie põhikodu. See ka natuke Mulgimaa.

Kirjutas Helle
15. detsember 2007

Katki rebitud suguvõsad

Mul on väga hea meel, et ka Tiit (Inglismaa-Tiit, nagu me teda ikka kutsume, mitte segi ajada teise Tiiduga) meiega ühines.

Tahtsin kiirelt kirja panna, kuidas mina mäletan Inglismaad. Me olime veel väga väikesed, kui see sõna meelde jäi. Saadeti ju meile Inglismaalt vanaonult vahetevahel pakke ja seal oli sees lasteriideid. Suure osa meie peoriietega käis kaasas see fraas - "Inglismaalt saadetud". Siiamaani on need rõivad silme ees.
Selle saime ka päris varakult selgeks, et "Inglismaa", see on midagi nii tohult kauget ja sinna niisama külla minna ei saa. Näiteks Venemaa, see tuli uksest ja aknast sisse (Ärkasime hommikuti kell 7, raadiost tulid sel ajal venekeelsed Moskva raadio uudised...).
Kanada oli teine selline kauge ja samas lähedane koht - teadsime, et seal elavad meie inimesed, kes saadavad meile ilusaid laulvaid sünnipäevakaarte, aga külla minna sinna ei saa ja ka nemad ei saa meile külla tulla...

Sellest peaks kirjutama Helle, kuidasmoodi sai see ime tõeks, et taat Inglismaale reisile lasti. Ma ei mäleta aastat, aga see oli ilmselt kunagi 1980ndate esimesel poolel või keskpaigas.
Kui ma õigesti mäletan, siis taat mitte ei lennanud sinna, vaid läks mitme transpordivahendiga - ka laevaga ja rongiga? Aga võibolla oli see vaid lapse fantaasia. Ta oli seal umbes kuu aega. Kui tagasi tuli, siis särasid silmad nii nooruslikult ja ta muudkui naeris. Meie läksime külla Suure-Jaani ja saime kõik Inglismaalt saadetud kingitusi. Näiteks tolli-mõõtmissüsteemiga pinalid. Mis see "inches" tähendab, uurisime sõnaraamatust. Mäletan ka mingit raskesti seletatavat "välismaa lõhna", mis tookord Suure-Jaani korteris oli.

Kunagi umbes samal ajal üritasin ma kirjutada sellele salapärasele kaugele sugulasele, Tania Sveale. Niikaua, kui mäletan, siis teadsin, et selline tüdruk on olemas: minuvanune, samal aastal sündinud. Kirjutasin talle hoolega, täitsa pika inglisekeelse kirja. Hiljem sain Tanialt tervitusi, aga kirja mitte...
Kohtusime Taniaga 2002. aasta alguses, kui ma olin oma rännakutega jõudnud Inglismaale ja läksin ka Ennu perele Cambridgesse ja Tiidu perele Gloucesterise külla. Enn ja Tiit olid niisiis minu vanaonu, vana Ennu pojad.
Ja Ennu sahtlis oli alles hoitud ka minu vana kiri Taniale!

2002. aasta juunis käisime uuesti Inglismaal külas, Hellega (kellele Enn ja Tiit olid ju lausa lihased nõbud - selleks ajaks olid nad muidugi kohtunud korduvalt, sest Tiit ja Enn olid Eestis külas käinud).
Mäletan, kord ühel hilisõhtul andis Tiit mulle lugeda hunniku vanu kirju, mis Eestist olid omal ajal saadetud. See oli kummaline, kurb aga samas ka helge retk minevikku. Istusin hommikuni üleval ja lugesin. Ma loodan, et ehk avaneb mul võimalus kunagi uuesti neid kirju lugeda, sest juba hakkavad faktid segamini minema. Kui kaua pärast Teist Maailmasõda ei olnud kirjavahetus võimalik? Kas alguses tuli kirjutada kuidagi salaja? jms.

...Kui hirmus see suguvõsade lahti rebimine võis olla, ei suuda meie hästi ettegi kujutada. Vana Enn ja meie vanaisa Eerik olid ju mitte lihtsalt vennad, vaid väga lähedased vennad - nagu mulle meelde on jäänud, aitas Enn oma noorimat venda Eerikut koolitada. Ja järsku sai kõik läbi - üks on ühel ja teine teisel pool "raudset eesriiet". Kui kiiresti üldse teada saadi, kas sugulased seal "teisel pool" elus on?

Teine asi, koduigatsus. Eelkõige sel põlvkonnal, kes Eestis kasvanud (Tiit ja Enn olid vist umbes 3-5aastased, kui üle mere põgenesid? Teie ilmselt kohanesite kiirelt, aga ma kujutan ette, kui raske see oli teie vanematel.)
Mulle meenub, kuidas eelmisel aastal ajasin telefonitsi juttu meie Kanada vanaonu naisega, Maiga. Ja kuidas ta ütles: "Iga suve alguses ja igal jõuluajal on niisugune Eesti igatsus!"
Küsisin tookord Mailt, et kas ta on kunagi mõelnud, et kui koliks tagasi. Aga sain isegi aru - nüüd, rohkem kui 60 aastat hiljem on seda raske, peaaegu võimatu teha. Kõik on muutunud. Ja lapsed elavad ju uuel maal, see on nende kodumaa.

Üks mälestus ühest vanast pildist

"Epp, võta komm suust ära!"
"Võta siis see komm suust ära! Muidu jääb pildil näha!"
Fotograaf palus. Ema palus. Mina aga ei võtnud kommi suust ära. No kuidas sa võtad kommi suust ära, mustaks saab ju? Alla neelata ka ei saanud. Oli selline kõva lutsukomm.
Nii ongi kõigil selle seeria piltidel minu põsk punnis. (Mina - paremalt esimene lapsuke).

Priit on siin selles vanuses nagu praegu Ilona ja Anna - 4,5-5kuine. Ma arvan. Või siis kuu aega vanem.

Meie kodu Nurme tänav 5

Pilt 1. Esimene kevad Nurme tänaval. Külas on onu Heikki pere, kuid pildil ainult lapsed.



Pilt 2. Vanaisa Peeter Lenki matuste päev. Tagatrepil seisab vanaema (pikem ) ja tema kõrval Juulie-Marie Loo.



Pilt 3 - legendaarne maja Nurme tänav 5 esifassaadi poolt vaadatuna. Sissekäigutee on palistatud elupuupõõsastega, mis olid seest tühjad, seega hea peidukoht. Maja ees oli teisigi puid ja põõsaid. Kahel pool oli kaseallee, kus kasvasid sügisel isegi kaseriisikad. Muide, tee korrashoidmise kohustus oli meie peal. Hiljem sovhoosi kontori ajal võeti tööle aednik. Meie kanad ei tohtinud maja ees siblimas käia!

Maja ajaloost

Kunagi, vist 20. sajandi esimesel veerandil, oli selles majas - Nurme tänav 5 - Kase kool. Suure-Jaani alevis oli samal ajal teine kool veel - nn Kapi kool. Hiljem viidi Kase kool Lahmuse mõisahoonesse, kus praegu on eriinternaatkool. Vahepealsetest aastatest puudub mul ülevaade, aga vene aja algul oli siin miilitsajaoskond koos siseasjade osakonna ja passilauaga.

1959. aastal kaotati Suure-Jaani rajoon ja kõik tähtsad funktsioonid viidi kokku Viljandisse. Suur maja anti kooli valdusse. Vaat siis meie pere koliski sinna majja elama.
Osa ruume olid trellitatud ja ehitatud kartseriteks, mis olid varustatud väliste aknakõrgendustega. Nii ei näinud kartseriaknast, mis õues toimub.

Kogu majapidamine oli piiratud 2-5 meetri kõrguse plankaiaga.
Milleks see tara oli vajalik? Võib-olla kardeti metsavendade rünnakuid võpsiku poolt?!
Hiljem need muidugi lammutati.

Kui kool sai maja oma käsutusse, tehti sinna kooli internaat ja meie ema sai endale töökoha - internaadikasvataja. Meie pere elas maja õuepoolses osas kahes toas. Hiljem ehitati kartseritest kaks tuba veel juurde.

See oligi esimene aasta Nurme tänaval, kui vanaisa meie juures suri ja vanaema siia elama tuli. Mäletan, et ema saatis internaadilapsi õppimistunni ajal vanaema juurde vene keelt õppima. Selleks ei pidanud isegi õue minema, sai vaheukse kaudu.

Kui uus koolimaja valmis sai, kolis internaat vanasse (koolimajja).
See maja päris tühjaks ei jäänud, siia anti kortereid õpetajatele ja sovhoositöötajatele. Hiljem ehitati teine korrus ka välja ja kuni sovhoosiaja lõpuni oli majas kontor ja söökla.
Pärast oli seal vallamaja kuni valdade ühinemiseni 2005 ja nüüd on noortekeskus.
Selline vinge maja siis.

Oma kodu

Aga meie jaoks oli see esimene "oma kodu" moodi kodu. Minu vennad käivad vahel seal uurimas, mis toimub. Kõrvalhooned on ammu lammutatud, alles on veel suur maa-alune kivikelder ( ei kasutata enam õigel otstarbel).
Elasime seal kokku 13 aastat, kuni sai valmis õpetajate maja. Pere oli jäänud 3-liikmeliseks - neli last olid kodust läinud. Jäi ema, isa ja Pille.

Seal oli ilus elada. Ümberringi oli palju avarust, peaaegu nagu maaelu, kuigi linn oli käeulatuses. Meil oli lehm, lambad, kanad, siga. Ilmselt muidu ei tuldud ots-otsaga kokku või oli selline elustiil, nagu praegu öeldakse. Õue all oli maalapp, kus põhiliselt tegutses vanaema, aga teised ka, täpsemalt naispere. Peenarde rohimine oli raudselt naiste töö.
Hiljem istutas isa ka õunapuid ja marjapõõsaid.
Kevadel laksutasid all kaasikus ööbikud... ja veidi kaugemal kukkusid käod. (Looduskirjeldused pole mu tugevaim külg!)

Lehmalüpsmist mina selgeks ei õppinudki, õigemini tundsin metoodikat küll, aga minu "väikesed käekesed" väsisid ära. Andres oskas lehma lüpsta. Hädaga saime kahepeale hakkama, kui ema pidi kuhugi minema. Ega ta vist palju ära käinudki, suur ärakäija oli meil isa.

Mõned asjad on hästi meeles. Kui isa läks kokkutulekule, ekskursioonile või kursustele, siis andis ta meile tööde nimekirja, mis kõik selle aja sees pidi ära tehtama. Karm kord oli.
Heinategu lehmale ja lammastele oli muidugi ühisettevõtmine. Puude tegemine ja ahjukütmine oli rangelt meeste töö.

Ükskord jäin mina koduhoidjaks. Meil olid tibud, alles udusulis. Hoidsime neid kasti sees, klaas peal, et kass(!) neid ära ei sööks. Eks ma vist olin hooletu või ei osanud asju ette näha, aga päike
paistis läbi klaasi ja tibud "küpsesid" ära. Mitte vist kõik. Küll ma siis nutsin ja elasin üle, aga midagi polnud enam parata.
Kartserisse mind ei pandud ja vitsa ka ei saanud selle eest. Mis sa õnnetut last ikka peksad!

Andres kirjutab:

"Ma mäletan neid kartsereid küll. Meid hirmutati, et kui pahandust teeme, siis pannakse iga poiss eraldi kartserisse.
Need ruumid ehitati ümber alguses internaadi (poiste)tubadeks. Meile kohandati need toad peale seda, kui internaat Hariduse tänavale viidi. Või saime selle vanaema toa natuke varem?
Ma ei kujuta ette, kuidas me kaheksakesi kahes toas ära mahtusime.

Veevärk pandi sisse sovhoosi ajal. Teisel korrusel oli sovhoosi söökla ja neil oli vett vaja. Natuke hiljem toodi toru meie kööki ka.

Ega täpselt ei mäleta ka kõike, aga mõni asi on küll hästi meeles. Näiteks, kuidas me põõningult ja maja ümbrusest relvi otsisime.
Kui spordiga tegelema hakkasime, tegime Nurme staadioni, kus pidasime meistrivõistlusi ja rekordeid.
Ükskord sai lehm Mooni vasaraga kõhtu. Kutsusime ise loomaarsti. Pärast ütlesime emale-isale, et kettaga sai pihta."

Vahel meid ikka hirmutati vitsaga ka. Vitsa toas ei olnud, aga mäletan, kui isa ütles (tavaliselt mõnele poisile!) : "Mine too nüüd endale ise õuest vits!" No kesse nii loll oli!
Ükskord ajas isa Tiitu õue peal taga, aga ei saanud kätte. Lõpuks hakkas naerma ja viha läks üle. Meie isa oli äkilise loomuga mees. Lapsena me hoidusime sellest, et teda millegagi vihastada.


Ikka on veel südames soe tunne, kui näen endist kodu, kuigi seal on palju muutunud. Eriti maja ümbrus, mis on kaotanud oma intiimsuse ja kodususe.
Neid suuri elupuid ja põõsaid pole seal enam ammu.

Kirjutas Helle
30. november 2007

Üks kiri Triinult Epule

Epu kirjasõprade lugu meenutas mulle, et te vahetasite kirju ka omavahel ehk siis Triin kirjutas teile ja vastupidi. Triinul on sahtlid täis vanu kirju, aga ma ei taha tema asjades sortima hakata. Ühe kirja mustandi leidsin oma asjade hulgast. Süda sulas, kui seda lugesin.

Kirjutan selle siia ümber. Dateerimata, aga Triin ei saanud siis veel väga vana olla, võib-olla oli siis 2. või 3. klassis. Kirjaviis muutmata.

Lp. Epp!

Ka mina sain su kirja kätte. Oma arust olen ma loomulikum teise pildi peal. Mina sain näärivana käest ussi, pitšaama, öösärgi, vildikad, seebi, hambaharja ja hambapasta. Kokku sain ma viis pakki. Koolist sain kaks kommipakki. Ka meie ei olnud nääridel kodus, olime Viljandis.
Minu tunnistus nägi välja hea. Mul oli üks neli, kirjatehnika. Nagu näed ei ole mul üldse ilus käekiri. Ma ei tea kas ma lähen või ei lähe kuhugi.

Kirjuta veel! Sinuga on hea kirjasõber olla!

Triin Suure-Jaanist.

----
Mäletan, et Triin sai Elolt ühe kirjasõbra, kelle eesnimi oli Riin, perekonnanimi oli meiega sama. Elas Tartus. Meie sugulane ei olnud, aga Eestis on sama perekonnanimega inimesi palju. Olen neid vahel guugeldanud.

Veel mäletan seda, kuidas Sina, Epp, tulid meile, kui Triinul see Rootsi Linda külas oli. Tegid temaga mingi intervjuu. Kas see ilmus ka? Remember?

Mäletan ka seda kirja, mis ma Elole ja Epule kahepeale kirjutasin, kui teie ema oli juba haige. Kirjutasin, ja ise nutsin. Ma tahtsin teile südamele panna, et te oma ema ikka hoiaksite, sest teda pole enam kauaks.

Eks see suur kirjavahetus oli ettevalmistus blogimiseks, milles me nüüd nii osavad oleme?:)

P.S. Ja neid kunstfotosid, mis siis sai tehtud, ei jõua kokku arvatagi. Ah et kõik läksid kirjasõpradele?
Ma olen oma elus ainult paar korda suure hädaga piltniku juures ateljees käinud, ja neidki pilte ei tahtnud kellelegi jagada. Nii koledad olid minu arvates.

Kirjasõpradest

See on pilt, mida ma tellisin Viljandi teenindusmaja "Leola" fotograafilt 60 tükki (kui õigesti mäletan).
Foto taha on kirjutatud "1985. aasta. 11-aastane".

See oli aeg, kui mul oli kümneid kirjasõpru ja nendele ma selle foto saatsingi. Taha kirjutatud "Mäleta mind alati, muidu teen sust salati" ja ümbrikule "Postimees, sa lisa sammu, sõber kirja ootab ammu!"
Ma ei mäleta, kuidas ja millal täpselt see kirjasõprade hullus alguse sai. Umbes sellesse aega jäi ajalehe "Säde" muutumine popimaks ja noortepärasemaks "Meie Meeleks", lehe uue atribuutika hulka kuulus ka aadresside rubriik. Minu meelest said seal avaldatud nii minu kui Elo aadressid. Ja järgnev elu jagunes kaheks: päriselu ja kirjasõbrad. Koolist koju tulles ootas ees päeva parim osa - postkasti lahti tegemine. Kellelt täna kirju on? Ja hommikul kooli minnes tuli ikka poeseina-postkasti juurest läbi käia, et uued kirjad teele panna. Taskuraha läks kõik markidele ja ümbrikutele.

Kõige esimene kirjasõber oli Maret Tartumaalt - tema sain ma toona veel "Sädeme" kaudu, sel ajal vist veel ei avaldatud aadresse, lihtsalt saadeti lastele üksteise kontakte. Kirjutasin temaga alates 9ndast kuni 18nda eluaastani! Korra käis ta ka meil külas. Erilist sooja sõprust ei kujunenud, aga ta oli eriline. Ja jääb alati eriliseks. Minu esimene ;).
Üks huvitav kuju oli Elo sõber Kerttu, ka Tartumaalt (muide, osa kirjasõpru olid lausa Viljandimaalt! Peaaegu et kiviviskke kaugusest.) Olime siis umbes 13-14 aastased ja Kerttu kirjutas Elole iga päev paksu ümbrikutäie. Ta oli meie auditooriumist tugevas sõltuvuses! Ja meie tema juttudest. Sarnane mehhanism blogimisele. Kõik Kerrtu armumised elasime üle, kahepäevases nihkega. Lõpuks oli ta kirju mitu kilekoti täit ja neid oli huvitav ka hiljem üle lugeda. Kui korterist ära majja kolisime, panime kõik need kirju täis kotid - nii Kerttu kui teiste omad - teisele korrusele rõdutupa. Ja seal nad siis põlesid ära... Olime nalja teinud vahel, et Kerttu kirjadest teeme kunagi noorsooromaani.


Maja tulekahjust pääses aga ära mu kirjasbra-piltidega album, lehitsen praegu seda ja ootan, kuidas erinevate inimeste nimed ja lood meenuvad. Vist kõik Eesti maakonnad olid esindatud. Enamik kirjasõpru olid tüdrukud, mõni üksik poiss ka sekka.

Selgelt on meeles paar päeva, kui just äsja oli kas minu või Elo aadress ajalehes avaldatud... Ja postkastis oli üle kümne uue kirja, jälle. Panime neid põrandale vaiba peale maha ja sorteerisime.

See aga pole veel midagi, võrreldes sellega, mis Helinaga juhtus! Ta saatis oma aadressi kusagile Vene ajakirjale ja sealt saadeti see edasi - Indiasse, ühte noorteajakirja! Ühel ilusal päeval sai ta Indiast hunniku kirju, ja järgmisel päeval, ja järgmisel päeval... Ma tõesti ei tea täpselt, kui suurejooneliseks see asi kujunes, aga mäletan, et Helina kurtis - liiga palju kirju tuleb, ja jagas kirjasõpru kõigile soovijatele. Sain minagi.

Minul lõppes Venemaale aadressi saatmine rahulikumalt - ajakiri "Murzilka" saatis mulle vastu ühe aadressi. See oli Natalja Uuralitest, Verhnjaja Bõšma linnast. Huvitav, mis elu ta praegu seal elab...
Vene keel oli mul suuliselt hea, tänu kesktelevuisiooni vaatamisele, aga kirjalikult üsna äbarik. Mäletan, et kirjutasin Nataljale ja vahel küsisin emalt, et kuidas seda või toda öelda, ning panin selle siis kuulmise järgi kirja. Kord luges ema mu valmis kirja üle ja ajas silmad suureks: "Sa teed nii palju vigu!" Aga ümber kirjutama ja õpetama polnud tal ka mahti hakata. Ka vene keele tundides sain häid hindeid tänu suulisele keelele, aga vigadeta kirjutama ei õppinud korralikult kunagi...

---

Edasi, olin umbes 15, kui "Meie Meeles" avaldati välismaa kirjasõprade klubi aadress. Tuli saata rahakaart ning vastu lubati saata hulk - vist 10 - aadressi. Ma siis investeerisin oma suvel teenitud rahast osa sinna - ja saabusidki aadressid. Aplikeerudes oli tulnud valida oma huvid ja ma olin kirjutanud ajakirjandus. Kõik mu 10 uut sõpra olid samuti ajakirjandushuvilised. Ja eranditult kõik olid põnevad kujud ja pikad kirjutajad (sest vaat lühikeste kirjadega kirjasõber pole ikka see õige...). Inglise keel läks mul paljuski tänu sellele lahti - hakkasin ju nüüd iga päev selles keeles suhtlema. Mõne aja pärast tegin teise kümnese "sõprade ostu" veel ja võibolla isegi kolmanda. Säravamalt on meeles näiteks:

Dong Ha Koreast, noormees, kes saatis mulle paki - ja seal olid värvilised tintenpenid! Salatiroheline ja oranzh. Lõhnavad! Istusin ja nuusutasin neid.

Noriko Jaapanist, kes oli alguses väga korralik, aga siis läks ta vahetusõpilasena USAsse ja läks seal päris hulluks, nagu ma tagantjärgi mõtlen. Läks oma ameerika kasuvanematega tülli, sest need ei lubanud tal "make love" poistega ja kolis elama tolerantsemate kasuvanemate juurde. Hakkasin ta kirjade kaudu USA slängi aduma. Aga, ikka veel USAs, ta järsku lõpetas kirjutamise. Ei tea, mis temaga juhtus.

Nimi-pole-meeles tüdruk Taiwanist, kes siiralt ja pikalt mulle kirjktas oma armuvaludest ja küsis nõu. Mina andsin nõu, aga see jõudis enamasti ju 10päevase ajavahega talle pärale, uues kirjas oli tal juba uus olukord...

David Saksamaalt, kes kirjutas pikalt poliitikast. Ja Juha Soomest, kes ka poliitikast tahtis kirjutada. Octavi Barcelonast, tulihingeline kataloonlane, kes hakkas ka Eesti vabadusvõitluse fänniks (tema käis mul ka külas, aga see oleks omaette jutt)... Lynne USAst, kes saatis alati oma kirju vanapaberist tehtud paberile, kuhu oli kirjutatud "Save the Earth", "Treehugger" ja muud sellist.

Leedus oli mul kirjasõber Inga (temaga kohtusin Balti vabadusmatkal, kah omaette jutt), kelle abiga õppisin leedu keelt... üritasin talle leedu keeles kirjutada ja ta siis saatis parandatud kirjad tagasi. Teiseks panin alati kaasa paar paberit, kuhu olin kirjutanud venekeelseid kilde, millele ootasin leedukeelseid vasteid. Muud suhtlust ei mäletagi, kõik tiirles temaga keeleõppimise-õpetamise ümber.
Õigus-õigus, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis sel ajal oli mul ju suurejooneline plaan minna õppima Vilniuse ülikooli... Seda ma ei mäletagi, mida. Ilmselt siis leedu keelt. Aga see tuhin läks umbes poole aastaga mööda.

---

Ühe kirjasõbra, Anna Rootsist, sain meie Triinu kaudu, kel õnnestus koolist rühmaga Rootsis külas käia. See oli vist aastal 1991. Triinu enda kirjasõber ja sõber oli Linda ning minu omaks sai tema sõber Anna.
Huvitaval kombel tahtis ka Anna saada ajakirjanikuks ja me isegi pidasime plaane, kas me saaks koos mingi loo kirjutada (mina olin juba asunud kohalikku ajalehte ja samasse "Meie Meelde" koostööd tegema), aga ei saanud meie riikidevahelisest koostööartiklist ikka asja...

Kord olin kodus pärast kooli ja käis uksekell. Ukse taga oli üks mees, kes väitis, et mulle on Rootsist pakk. Pakk! "Jah, teised pakid tuli mul viia Suure-Jaani, aga see üks pakk oli siia."
Selgus, et seesama kool, kus Triin külas käis ja kust ma Anna olin endale saanud, oli saatnud spetsiaalse autoga Stockholmi lähistelt meile söögiabi.
Avasin selle paki ja siiani on meeles, käed täitsa värisesid. Et mis seal sees küll olla võiks?! Me ei olnud muidugi näljas, aga... See talv oli tõesti kõige üksluisema toiduga, mida ma elus tunda olen saanud. Poes oli müügil ainult leiba. Ainus magus asi, mida seal oli - pakikissellid, mis oli siis kunstipäraselt poe tühjadele riiulitele laotud.
Anna saadetud pakis oli suur kott lumivalget suhkrut ja mannat. Tegime päevade kaupa järjest mannaputru...
Anna veel vabandas mu ees, et ega ma pahaks pane, et selle paki niimoodi saatsin. Natuke imelik tunne oli küll, sest nii enne kui pärast suhtlesime võrdsetel alustel, aga siis oli korraks selline tunne, et... tjah, mulle oli vaja mannat saata.

Aga tõepoolest, sel talvel ei olnud Karksi poes vabalt saada ei suhkrut ega mannat. See oli vist majanduslikult kõige hullem periood, mis vabaduse poole pürgival Eestil üle tuli elada.

Järgmisel aastal sai mul keskkool läbi ja läksin Tartusse. Algas uus elu ja tasapisi vajusid kõik need kirjasõbrad ära... Kahjuks ei tea ma mitte ühegi oma kirjasõbra edasist saatust...

Sünnipäevadest

See pilt on tehtud Toomase sünnipäeval 1984 aastal.
PILDIL: Kõik taadi ja vanaema Aino lapselapsed peale Oti (kes ei olnud sel sünnipäeval, elas oma emaga Tallinnas) ja Aabi ning Ave-Liisi (kes polnud siis veel sündinud). Vasakult: Priit, Krista, Triin, Elo, Epp, Tomi, Lauri.

Minul ja Priidul olid sünnipäevad lähestikku, minul 16 ja temal 20 november. Vanematel vedas, nad said kaks sünnipäeva korraga ära pidada. Tegelikult ega tollel ajal mingit erilist pidamist polnudki, paar sõpra tuli või mõni sugulane.Võrreldes tänapäeva laste uhkete pidudega .
Oma kümnendaks sünnipäevaks kauplesin küll suurema peo välja, kutsusin selliseid klassikaaslasi keda ma varem polnud kutsunud. Ähmaselt mäletan, et Priidul vist oli ka lubatud minu peole oma sõbrad kutsuda. See mulle väga ei meeldinud :)
Millised siis olid sellel ajal sünnipäeva road ? Lastel oli lihtsalt kartulisalat ja tort. Kui mõnel täiskasvanul oli sünnipäev, no siis sai juba igasugust head - paremat. Soe söök(liha kindlasti), kartulisalat, rosolje, heeringas hapukoorega....
ja magustoiduks oli meie peres kombeks pidupäevadeks tarretist teha, mida söödi magusa piimaga. Ja tort, ilma selleta poleks sünnipäevagi ju !
Ma mäletan isa 30 aasta juubelit.Olin siis seitsmene kuskil. Siis oli terve isapoolne suguvõsa külas. Lastele oli eraldi väike laud kaetud, suured sõid suure laua taga. Pärast tantsiti. Mina tantsisin vist kõikidega ära, isegi taadiga.
Kingitustest. Meie papa ja mamma tegid alati kõige paremaid kingitusi, nii jõuludeks kui ka sünnipäevadeks.Ja alati, kui minul ja Priidul oli sünnipäev, siis ei unustaud ka Eppu.Sest ei saa ju kolmandat last nukrutsema jätta. Kui Aap sündis, siis sai muidugi tema alati nendelt boonuskingituse.
Selline lugu siis, Epu tellimisel - kirjasõpradest võid ise kirjutada, sul kukub see palju paremini välja .

Kulbiga allikal vett joomas...

Eerik on oma lapsepõlvemälestustes kirjutanud nii:

"1904. aastal osteti Aaspere vallas Ahila külas "Põllu Joosepi"(Pällu) 34 hektari suurune talukoht. Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud. Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Ta tundis küll huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana kõige paremini ei läinud."

Edasi:

"Elumaja oli väike, põllud Kuruli künkal kivised, karjamaa vesine, mis hiljem maaparandusega kuivendati. Kaevu ei olnud ning vett toodi Ülejõe karjamaalt allikast.
Vee kandmisega oli probleeme. Kui tüdrukud polnud vett toonud, käisid poisid kordamööda ratsahobusega allikal kulbiga vett joomas.

Hiljem kaevati kaev ja ehitati uus elumaja. Heameelest elamise laienemise üle lauldi uue maja köögis suure laua ümber isamaalisi laule."

Kilde lapsepõlvest: kaardimängust ja muust

Meie isa Andres oli lapsena matemaatikas väga andekas, võitis isegi mingeid olümpiaade. (Kahjuks need matemaatiku-geenid on siiani järeltulijates peitu jäänud..)

Aga kui meie lapsed olime, siis tahtis isa käia koos sõpradega kord nädalas bridži mängimas.
Emale see jälle eriti ei meeldinud (minu meelest).Vahel isa läks ikkagi, tal oli mingisugune kaustik, kuhu ta bridzhipäevikut pidas, aga sageli jättis minemata ka.
Siis õpetas ta hoopis meid kaarte mängima (tagantjärgi tundub, nagu kompensatsiooniks - et välja mängima ei lubatud minna ;)). Selle mängu nimi oli "Bismark" ja see oli bridži lihtsustatud versioon. Mängijaid pidi samamoodi neli olema ja mängul oli kaheksa vooru. Ka seda tuli paberi peale üles tähendada ja kõik kaheksa vooru võttis... no umbes pool päeva. Sai ka juppide kaupa mängida - tunnike nüüd, tunnike hiljem.

Tundub, et emale see ka eriti ei meeldinud, kui kõik pereliikmed peale tema kodus bridži, vabandust, bismarki mängisid. Aga vähemasti oli isa kodus :).

Hiljem hakkasid nad maja ehitama ja meie hakkasime oma sõpradega-sugulastega bismarki mängima.

LISATUD. Bismarki mängiti siiski kolmekesti ja isa ainult nõustas meid, ise polnud "käsi".

--

Teine asi, kus isa matemaatiline veri välja lõi, oli spordiloto. Tal oli paks kaustik, kuhu ta pani kirja võitnud numbrid ja siis arvutas mingisuguste tõenäosusteooriatega välja midagi ja soovitas meile numbreid.
Me siis kriipsutasime soovitatud numbrid läbi ja saatsime ära. Järgmisel nädalal pani isa jälle kirja ja soovitas uusi numbreid...
Aga vaat seda küll meeles pole, et me kordagi midagi võitnud ka oleks!

--

1988. aasta suvel, kui Aap sündis, jõudis just meie kätte järjekord autoostu loa saamisel ja saimegi endale koos väikevennaga ka auto.
Alguses isa ei osanud hästi sõita, sest polnud ju suurt praktikat olnud. Kui Aap oli 1,5 kuud vana, sõitsime Hellenurme (Elva lähedal) vanavanaema 90. juubelile ja pidime autos vait olema, et isa juhtida saaks. Aap oli isegi üllatavalt vait sel reisil (nagu ka muidu - ta oli väga hea laps).
Aga see meie tumeroheline Moskvitš on ainuke auto mu elus, mida ma hakkasin hääle järgi ära tundma. Korteris oli minu voodi akna all ja kuulsin juba kaugeltblahtisest aknast "meie mosse häält", kuni see akna alla jõudis ja peatus. Siiani müstika, kuidas ma selle ikka ära tundsin. Näiteks Toomase oranžhil Moskvitšil oli teistmoodi hääl.

Seal akna all oli permanentselt teine auto ka - see oli Lejka ja Nadja isa Ljonka vana Saporožets. Vaat see oli lahe auto! Praegu on sellised uunikumid. Meenutab kujult umbes Volkswageni-põrnikat. Selle taga oli mõnda aega ka Ljonka suur auto, tänapäeval nimetatakse neid vist rekkadeks. Mõnda aega saime selle autoga hommikuti kooli (siis käisime juba Nuia koolis). Ma ei saa siiani loogiliselt aru, kuidas saab sellise suure ja pika autoga Karksi ja Nuia vahelise ürgoru teekäänakutel manööverdada... Istusime seal juhi kõrval kõrgel kabiinis ja ma panin lihtsalt silmad kinni, kui kurvides olime.

--

Üks naljakas asi tuli veel meelde, eile, kui Martale luuletusi raamatust lugesin. Nimelt olin ma mõnda aega (umbes 4-7 klassis) tunnustatud deklameerija. Lugesin kooli aktustel luuletusi ja käisin isegi korra Viljandis deklamaatorite konkursil. Õpetaja Aino Kauts korraldas seda asja ja oli mulle valinud patriootliku-nõukogudeliku luuletuse. See oli lapse ja isa dialoog.
""Isa, miks sinelis augud sul sees?"
- "Aukudes mul käidud teed.."" jms.
Õpetaja oli mind juhendanud, et ma lapse rollis deklameeriksin peenikese häälega, aga isa rollis jämeda häälega.
Viljandis konkursil olin natuke pabinas ka. Hääl oli kuidagi kinni ja kui lugema hakkasin, tuli eriti kõrge peenike hääl välja. Siis üritasin sobivuse mõttes ka isa häält hästi jämedalt teha.
Mäletan, kuidas esimeses reas istus žürii ja ühel tädil nägu tõmbles mind kuulates... Tuli vist päris koomiline deklameerimine välja.
Aga ka seal ei võitnud ma midagi ;).

Mälestusi Elost

32 aastat tagasi sündis Viljandi sünnitusmajas (praeguses hotellis "Oma Kodu") lapsuke. Mina seda ei mäleta, sest olin siis ise alles veidi vähem kui 16 kuud vana.
Panengi siia algatuseks natuke legendilaadseid jutte kirja, keegi vanem olija võiks neid kinnitada või ümber lükata.

Sel ajal elasid ema ja isa Sürgaveres, papa-mamma tagatoas, st neil oli eraldi sisekäiguga tuba, mis oli samas ühendatud ka teiste tubadega. Minu esimene eluaasta oli kõik seal möödunud, kusjuures mind aitas hoida palju papa, kel oli sel ajal haigusleht (mingi neerujama vist), aga ema ja isa käisid ülikoolis edasi... Vist nii, et teisipäeva hommikul läksid ja neljapäeva õhtul tulid...

Aa, ma lubasin ju Elost kirjutada ;)!

Kui Elo sündis, võttis ema mu teada akadeemilise puhkuse, nii et Elo sai igapäevasemalt emaaarmu, aga samas, eks me pidime seda armu nüüd jagama hakkama.

Meeles on selline udujutt, justkui taheti talle nimeks panna hoopis Leelo, aga siis ütles keegi, et mis siin ikka edvistada, pange Elo. Teine versioon: mina olin hakanud ütlema Elo ja nii otsutasidki vanemad minna lühema versiooni peale. Hiljem juhtus mitu korda, et teda peeti poisiks - tal olid lühikesed juuksed ja veidi poisilik olemine, lisaks veel selline nimi. (Minu meelest on Elo ainuke o-lõpuline nimi eesti keeles, mis pole mehenimi. Või mis?) Ühel suvel oli ta mitu nädalat külas Suure-Jaanis ja sõbrunes seal ühe poisiga. Tol päeval, kui läks hüvasti jätma, et tagasi koju minna, oli tal esimest korda kleit seljas... Vaene poiss oli sügavalt üllatunud olnud, sest tema oli oma arust poisiga sõbrunenud.

---

Mul on kaks mälestust, mis pretendeerivad "esimese mälestuse" tiitlile. Üks on ujumisest ühe järve ääres (ema ja Toivoga), teine on aga seotud Eloga. See oli mingi voodi, akna juures, ilmselt sealsamas tagatoas - ja inimesed vahtisid Elot, kõvasti kiites: "Vaadake, tõstab pead!" Mina seisin seal nende selja taga ja liigutasin oma kaela ägedalt, aga keegi ei märganud ;)

Nii et mõnes mõttes täiesti kade mälestus.

Erilist kadedust ma tegelikult ei mäleta, ei lapsepõlvest ega hiljem. Saime Eloga hästi läbi, see-eest Priiduga (Elost 2 aastat noorem) kaklesin ma nii, et mitte ainult saapad, vaid ka taburetid lendasid ja adrenaliin möllas. Elo oli selline mahedam kuju, kes vähem kakles ja kes meie mõlemaga läbi sai.

Naljakas, aga mulle tundub, et päris ühiseid sõpru samaaegselt meil polnud. Kui mina sain paremini läbi Lesjaga, siis sai Elo Nadjaga, ja mõni aeg hiljem vastupidi. Kaisa oli kas minu või sinu sõber, mitte korraga mõlema oma. .. seda teemat peaks kunagi täpsemalt arutama.

Aga kõige mõnusamad olid õhtud, kui tuli oli ära kustutatud ja kui me veel pikalt pimedas sosistasime. Meil olid voodite peatsid kokku pandud. Mõtlesin vahel, et Priit, vaeseke, peab seal oma toas üksinda magama!

---

Teismeeas tekkis meil Eloga mõlemal sama sündroom - minestamine. See kestis vist umbes kaks-kolm aastat: umbsetes ruumides püsti seistes kukkusime kokku. Ema ütles, et ka temal oli teismeeas sama häda. Bussiga sõites. Ooteruumis oodates. Isegi koolis! Mäletan, et kord kutsuti mind tunnist välja, sest õde oli teises klassis ära minestanud. Meie klassi omad vaatasid mind imelikult - eelmisel nädalal oli just minul paha hakanud. Ja need paar matust, mis sellesse aega jäid (onu Heiki, vanavanaema Adeele, äkki keegi veel?) möödusid minestades.
Siis kasvasime sellest välja.

Elole meeldis süüa teha. Siiamaani meeldib. Alles eile käisin tema pool ja sain isetehtud imehäid pirukaid. Justiniga arutasime pärast, et miks on Elo juures küll alati nii hubane olla. Sellele asjale on raske näppu peale panna. Ahi praksub ja pirukad lõhnavad... ja midagi veel.

Pirukaid oskab ta nii hästi teha sellepärast, et ta on õppinud pagar-kondiiter. Juba põhikooli lõpus hakkas ta ajama, et tahab seda ala õppima minna. Mäletan, et ema üritas rääkida, et jää ikka keskkooli. Papa-mamma hurjutasid, et paljalt kondiiter pole hea ala, mingi siis parem laia profiiliga kokk-kondiitriks õppima. Mina ja vist ka isa ütlesime aga, et iga inimene otsustagu ise, mida tema teha tahab.

Ja nii läkski Elo 1991. aastal Tartusse. Nii et tema lendas pesast välja enne, mina jäin veel aastaks koju, keskkooli viimast klassi tegema. Mäletan tollest aastast, kuidas Elo tuli nädalavajetustel ja me võtsime ette tegevusi, mille ajal ta sai palju rääkida. Näiteks istusime ja puhastasime villa (sel ajal olid meil lambad) ja suu muudkui käis. Tema jutustas ja mina küsisin. Ma polnud kordagi neid ta kursusekaaslaseid ja ühikasõpru näinud, aga kujutasin neid elavalt ette.

Võibolla just sellepärast tundub mulle vahel, justkui hoopis Elo oleks vanem õde, mitte mina. Kaks olulist asja tegi ta ilmas enne: lahkus vanematekodust õppima ja sai lapse. Nii et ma olen talt palju nõu küsinud (ja vahel ka ilma küsimata saanud ;).

---

Järgmisel aastal läksin ka mina Tartusse ja kuna ma sain kohe raadiosse töökoha, hiljem ka ajakirjatöö, ning pärast esimest semestrit pandi mind veel hea õpilase stipi peale, siis oli mul täitsa palju raha. Meeles on, kuidas me üksvahe harrastasime poes käimist kahekesti: ladusime korvi igasugust mõnusat toitu täis ja tegime ennustuse: mis arve võiks tulla. Siis läksime minu poole (ma elasin erakas) ja vohmisime mõnuga.

Sain ka Elo ühika-kaaslastega sõpradeks. Mäletan, et paar korda käisid nad mul külas ja õpetasid meile "taldriku keerutamist" ehk vaimudega rääkimist. Meeles on ka see, et ilma Elo käteta ei hakanud taldrik keerlema. Tal on väga tugev bioväli vist. Või misiganes.

Vahel olen ma mõelnud, et Elo on vana hing, sest ta ei viitsi sebida. Elab mõnusalt oma Tartu kodus, samal ajal kui minul on ikka olnud vaja ära kontrollida, kas vastab tõele jutt, et maakera on ümmargune. Elol pole vaja kontrollida - ta teab seda niigi.

Palju õnne sünnipäevaks!

Pikantne mälestus

Epp küsib aina, kas ma Abja ajast midagi mäletan. Üks mälestus on, kuigi Tiidule see vist ei meeldiks.
Olime haiglas, sest meil olid paelussid. Mina ja Tiit. Neid vihmaussitaolisi solkmeid aeti välja vist mingite rohtudega. Tiit sai oma ussi kätte ja tegi selle juppideks. Päris palju juppe tuli.

Vat selline mälestus siis.

Pilte lapsepõlvest

Pilt 1. Vanaema Ksenia ja vanaisa Peeter Lenk oma vanemate lastega - tüdruk on meie ema Aino ja poeg tema vend Valdek(Valdi). Kolmas laps Heikki on veel sündimata.
Aino ja Valdi vanuse vahet oli 2 aastat, Heikki (Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem.


Pilt 2. Lillis koos vanaema ja vanaisaga(tagareas). Keskel istub mamma, kellel Tõnu süles. Tema kõrval Helle (paremal) ja Pille (vasakul). Taga seisab veel Ingrid, onu Heikki naine. Onu Kii oli vist sel ajal sõjaväes.

Pilt 3. Ikka Lillis, ainult rahvast on vahepeal juurde tulnud. Ees Helle (paremal), keskel Tiit, siis Pille. Teises reas istuvad paremalt ema Aino, süles Andres, keskel mamma, süles Tõnu, siis vanaema, süles Toomas. Tagareas paremalt meie isa Eerik, vanaisa Peeter Lenk, Ingrid, Heikki.
Lapsed on poseerimisest silmnähtavalt tüdinud.

Tahan veel tähelepanu osutada sellele, et meil olid Pillega alati ühtemoodi kleidid (vaata ka ülemist pilti!) ja poistel ühtemoodi mängupüksid. Kõik riided õmbles meile vanaema. Poest polnud ju tuhkagi saada ja vanaema oli selline osavnäpp.





Pilt 4. Õed Helle (väiksem) ja Pille (raamatuga). Aa, mul on ka raamat!


Suur aitäh Elole piltide eest ja palju õnne homse sünnipäeva puhul!

Maja põleng, minu mälestused

(Pilt: Aap vaatab rõdul põlenud asju, suvel, pool aastat pärast põlengut.)

See oli niisiis pärast jõule 1994, ma olin just käinud Karksi kodus ja tulnud tagasi Tartusse. 30. detsember oli tavaline tööpäev ja marssisin sisse Favoriidi toimetusse. Pullerits istus seal, mureliku näoga, ütles, et ma peaks helistama oma sugulasele Randile, sest kodus olevat väike tulekahju juhtunud.
See uudis ei viinud mind sugugi endast välja. Kujutasin ette, et kusagil limpsas tuli lae tahmaseks või nii. Helistasin Randile, sealstsamast Favoriidi toimetusest (sest see oli ju veel aeg, kui meil polnud mobiile ega olnud isegi Tartu kodus veel telefoni! Ka ema surmast kuulsin järgmisel sügisel sealtsamast Favoriidi toimetuse telefonist.)
"Epp, sa peaks Karksisse tulema," ütles Randi. "Siin oli väike tulekahju."
"Kui väike?" küsisin mina.
"No tule siia. siis näed.." Midagi sellist ta ütles. Aga ta mainis ka seda, et meie omad olid öö veetnud nende juures, nii et ma juba aimasin halba.
Kui üleskorrusele Kulleri toimetusse Jaani juurde läksin, olevat ma juba näost punaselapiline olnud.
Panime siis autole hääled sisse ja Karksi poole. Kui jõudsime meie maja juurde, siis ma ei uskunud oma silmi... Nii kurb ja kõle oli seal.
Jaan sõitis kohe minema, ta oli lubanud oma emale, et on aastavahetuse temaga, mina jäin sinna koos teiste meie pere liikmetega. Meie ema oli juba öösel papa-mamma juurde viidud, aga meie,ülejäänud, olime seal. Kui nüüd mõelda, siis tegime üsna totrat tööd. Nii sel päeval kui ka järgmistel: üritasime kuivatada ära päästetud raamatuid... Kuidagi nii sümboolne! Raamatud oli vist ainuke asi, mille poolest me tõesti rikkad olime. Meil oli nii palju raamatuid ja nüüd olid need alumise korruse omad küll füüsiliselt päästetud, aga tegelikult tuletõrjeveest läbi vettinud. Praegu on need raamatud kuuri all, kortsu kuivanud. Ma pole ühtegi neist hiljem puutunud, kas keegi teine on? Arvatavasti haisevad nad siiani tulekahju järele.

Öö veetsime vist Lenkide juures. Uusaastaöö olime Viljandis Toomase ja Merle juures, ka Tiit ja Reeli olid seal ja me laulsime südaöösel kõik koos ringis, kätest kinni hoides, Tiidu laulu "See polegi tähtis, see üldse ei loe, meil üheskoos ikka on mõnus ja soe..."
See oli kõik nagu unenägu.
Varahommikul ärkasin selle peale, et isa istus, riides, valmis hakkama Karksi poole sõitma. Lihtsalt ootas seal. Isale oli selle maja põleng kindlasti kõige suurem hoop. Mäletan, kuidas naabrinaine Galina rääkis (ma ei tea, kas ta nägi seda ise või räägiti seda hiljem külajutuna): Andres istus kaevukaane peal (need kaevud, mis on seal, kus tee meie maja juurde keerab) ja vaatas, ei liigutanud kätt ega jalga.
Isa oli sel ajal Karksis tööl, kui saabus uudis majapõlengust. Talle olevat helistanud üle oja Bergmannid, kes olid Longi koolimajja mõni aeg tagasi oma kodu teinud.
"Kui juba nendeni üle oja oli tuli näha, siis polnud seal midagi päästa," ütles isa - see olevat olnud ta esimene mõte.
Mis ta siis edasi mõtles, kui ta Karksist meie maja juurde kõndis (või sõitis? ma ei tea)?. Aga siis edasi olevat ta muidugi aidanud asju päästa. Ma ise polnud seal, aga mitme inimese juttude põhjal kujutan ette. Karksist kõndis ja sõitis kohale ridamisi inimesi, vahtisid maja ümber ringis - tulekahjut on ju ikka huvitav vaadata... Mingi hetk sõitis kohale Jassik Mati auto ja sealt hüppasid välja mehed, kes sõnagi vahetamata olevat majja sisse jooksnud ja kohe asjadega jälle välja. Ja sellepeale olevat sealt vaatajate massist ka keegi veel majja sisse jooksnud. Küllap nad alguses kartsid, et ei tasu enam sisse minna. Viimased asjad olevatki toodud nii, et lagi põles ja varises kohe nende selja taga sisse.
Elo olevat esimese asjana päästnud piparkoogitaigna kausi. Mis on väga sümboolne. Hiljem lugesin, et vanad eestlased päästsid tulest esimeste asjadena tööriistad ja leivataigna juuretise.
Aap oli siis kuueaastane ja olevat seal lume peal ringi silganud sukapükste väel, kuni Toomas ja Merle Viljandist kohale jõudsid ja ta autosse viisid.

Tegelikult on kõige tähtsam, et mitte ükski hing sisse ei jäänud.

Uue aasta esimene päev möödus endiselt raamatute ja riiete kuivatamise tähe all. Me olime saanud vallalt ühed vabad ruumid endises mõisa aidahoones, sinna panime pesunöörid ja seal kuivasid päästetud riided. Põrandatel olid ajalehed ja seal kuivasid raamatud. Kõik haises vingu järgi. Vastik hais. Ka maja haises selle järgi. Alumisest korrusest jäi pool päris hästi alles, teisel poolel langes lagi sisse. Teine korrus oli kõik läinud. Kui allkorruse kööki sisse läksid, siis kõik lirtsus jala all ja laest tilkus vett. Väga trööstitu vaatepilt. Ja kõikjal see kohutav hais.

Sel uue aasta esimesel päeval töötasime maniakaalselt - Elo, Priit, mina - seal "kolikambris", nagu me selle aidahoone nimetasime. Isa käis vahepeal meil abiks, vahepeal kusagil ära, ilmselt põlenud maja peal midagi tegemas. Mingil hilisel õhtutunnil küsis ta: "kas te täna midagi söönud olete?"
Mõtlesime. Selgus, et ei olnud keegi meist mitte midagi sel päeval söönud. Isa ka mitte. Aga see oli 1. jaanuar, puhkepäev. Siis ta läks kusagile (kas ta vist teadis, kus poemüüja elab ja sai erandkorras midagi osta?) ja tuli tagasi mõne aja pärast mingite saiadega ja joogiga. Seisime seal kolikambris oma haisevate vettivate asjade vahel ja sõime ja jõime. Vaat selline uue aasta esimene päev. Hilisööl läksime jälle Lenkide juurde.

Taastamistöödest kirjutan teinekord.

Kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa?

Ma olin umbes 8-9 aastat vana, kui ema ja isa hakkasid üha rohkem rääkima sellest, et me võiks ehitada maja. Minu mälu järgi oli ema initsiaator, aga võibolla jäi see mulje lihtsalt sellepärast, et ta oli jutukam.

Tagantjärgi vaadates võib öelda, et majanduslikus mõttes sai selle majaga tehtud nii mõnigi viga.

1. Oleks võinud nõustuda kolhoosi majaga. Sel ajal olid ema ja isa mõlemad üsna rikka, Karksi kolhoosi liikmed ja peredele ehitati maju mitmele poole. Näiteks Helina ja Ivo said kolhoosi maja, samamoodi mitmed meie klassiõed ja -vennad. Aga millegipärast otsustasid ema ja isa, et nemad ei taotle kolhoosimaja ja tahavad individiduaalmaja. Ma ei teagi, mis on täpselt nende kahe vahet? Ilmselt oleks saanud indviduaalmaja müüa, see oli su enda oma, aga kolhoosimajast oleks pidanud lihtsalt välja kolima, kui tahtnuks edasi liikuda. Igatahes kolhoosimaju ehitati konkreetsetesse Karksi piirkondadesse, aga ka individuaalmaja jaoks pakuti krunte ju piiratud piirkondadesse. Mäletan, et käisime vaatamas paari krunti, enne kui ühe kasuks otsustasime.
Hiljem, kui nõukogude aeg läbi sai, siis said kolhoosimajade elanikud EVP-de eest enda majad ära erastada, aga meie vanemate maja oli ikka pooleli, samas kui korterist oli just välja kolitud ja ka selle erastamiseks ei saanud EVP-sid kasutada.

(2. viga: Tegelikult oleks saanud küll selle korteri erastada ka, sest korter oli veel ametlikult isa nimel, aga ta ei teinud seda. Ei tahtnud vist uuele sisse kolinud perele käru keerata ja lihtsalt loobus oma korterist.Mis oli üllas, aga majanduslikus mõttes mitte tark tegu. Aga see selleks.)

3. See meie maja pidi tulema ilmatu suur! Sellest olen mina oma elus õppida üritanud, et suur tükk ajab suu lõhki. Pigem teha väiksemalt.
Mul on meeles, kuidas me näitasime kord, kui seinad olid püsti ja katuse all, seda maja Tiidu ja Reeli perele. Ja kuidas Reeli küsis: "Kas see teile liiga suur ei ole?" Ema ütles: "Ei, las ikka igal lapsel olla korraliku suurusega tuba!" Ülevale oli planeeritud neli magamistuba ja kolm rõdu ja kaks rõdutuba(konkut),allakorrusele kaks tuba, verandatuba ja suur köök. Ehitamine jäi venima ja venis aega, kui kogu Eesti jäi vaeseks... Siis tuli otsa maja põleng (ja hoone oli kindlustamata!) - nii et tohult nihu läks see asi majanduslikus mõttes. Kui oleks olnud väiksem maja, saanuks selle valmis.
Aga see on selline "oleks-poleks".
Ma parem kirjutan, mismoodi majaehitus oli meie pere elu osa. Kirjutan kuni põlenguni, sellest siis järgmisel korral.

Krunt, mille me valisime, oli metsa ääres, ülejäänud külast eemal. Otse üle oja oli vaid üks hoone - Longi kool oma aiaga.
Seal oli kunagi Eesti ajal olnud üks talupidamine, aga midagi juhtus selle majaga (tapeti? küüditati? põles maha?), igatahes olid alles vaid vundament ja veidi varemeid, vaarikavõsa sees. Esimesel suvel tegime krundil heina, mis koosnes peamiselt putketest. Lihtsalt oli vaja kusagilt otsast hakata seda maad puhastama. Vana vare löödi laiali. Isal oli vist tellitud projekt, või tegi ta selle ise? Ma ei tea, aga ma mäletan, et oli uhke maja projekt, mida oli mõnus sirvida ja ette kujutada, kui see kõik kunagi valmis saab... Esialgu aga ehitati hoopis majake, millele pandi nimeks "putka" - puust, üks magamistuba ja üks tööriistade tuba.

Vist järgmisel suvel (olin siis vist 11 a ja Elo 10a?) läks vundamenditeoks. Palju käisid abiks isa vend Toomas ja tema naine Merle, kes elasid Viljandis ja kel sel ajal mingit oma ehitamist polnud. Ja nende lapsed Krista ja Lauri, kes olid meile nagu nooremad õde-venda mõnda aega. Siin ongi pilt: lapsed koos vanaisaga (kes ka vahel jõudumööda abiks käis ja tegi sageli samu tööd mis meie, lapsed. Eks ta vist ikka üks lapsemeelik oli! Ja on.)



Edasi lähevad mul aastad sassi. Longi kool pandi kinni, koolitamine kolis ära Karksi keskusesse, jäime sinna metsa äärde üksi. (Mis Longi koolist sai? Kas tehtigi koolmuuseumiks mingil ajal või ainult plaaniti? Hiljem müüdi see eramajaks.) Müürid said üsna kiirelt püsti ja isa hakkas õhtuti pärast tavalist tööpäeva tegema teist tööpäeva, maja peal nokitsedes. Me isa õhtuti eriti ei näinudki. Millest on tagantjärgi kahju. Ema käis ka majas abiks, aga oli siiski sagedamini kodus. Mäletan, kuidas klassiõde Külma Külli mulle rääkis, mismoodi tema ema imetles ja imestas: "Küll see Saluveeri Andres on ikka tubli mees!" Nende majast paistis täpselt üle välja ära, kui meie krundil hilisel õhtutunnil tuli põles. Ja siis olevat Külli ema oma meest utsitanud: sa võiks ka õhtul koduseid töid teha, vaata, kuidas Andres teeb...

Suvisel ajal pidime palju abiks käima. Lastele leiti igasuguseid töid. Näiteks pidime telliskivide hunnikuid ühest kohast teise tõstma - tegime seda tavaliselt ahelana ja "tõstsime" üksteisele sõnu. Lisaks oma perele oli sageli krundil abiks ka meie naaberkorteri lapsed, kes olid meile peaaegu nagu kasuõed, nii palju olime ninapidi koos - Lesja ja Nadja. Siia panen ühe pildi, kus oleme meie ja Nadja. Oleme putka ees, selga pannud vanad riided, et hakata katuse-eterniiti värvima, aga siis tuli peale laulutuju, sest ema oli koos meiega ja ta oli fotoaparaadi kaasa võtnud, oli vaja poseerima ja edvistama hakata. Mäletan isegi, mida laulsime: "oot, oot, oot, ott, otsalõppi, otsalõppi, laulukene..." Taamalt paistab Longi kooli katus.



Peagi pärast seda jäi ema last ootama ega saanud isal nii palju abiks käia. Minu ja Elo jaoks hakkas peale raamatukogu-töö. Ema jättis endale raamatukoguhoidjaposti alles, pool päeva igal argipäeval, aga tema asemel käisime meie, vahel koos, enamasti kordamööda. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.

Sisetöid maja peal meie ei teinud, vähemalt pole meeles. Meie, tüdrukute elu oli kool-kodu-raamatukogu. Priitu nõuti rohkem maja peale appi, nii et ta üritas koolist koju tulles kiiresti õue lipata, lapseelu elama. Maja muudkui kerkis tasapisi... Vahel käisid abiks ema tädipoeg Jaanus ja vanaonu Väino - kui nemad meile appi tulid, siis edenes maja kohe suurte sammudega! Nad elasid siis nädal-paar meie elutoas, ema tegi igaks õhtuks korralikud suured toidud.

Kui olime Eloga põhikooli lõpus, siis oli maja juba nii valmis, et ema ja isa kolisid poolenisti sisse. Nemad koos väikese Aabiga elasid seal, meie kolmekesti aga olime korteris. Plaanis oli minu meelest lõplikult ära kolida sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin - 1992 suvel - see jäi mulle meelde, sest tundus mulle nii iroonilisena. Et kogu lapsepõlv ja noorusaeg oli oodatud, et see maja valmis saaks, ja lõpuks kolitakse sisse siis, kui mina ära ülikooli lähen!

Aga tegelikult ei kolitudki tol suvel ära, sest just siis avastati ema allergiate ja kaelavalude põhjus - peakasvaja - ja tuli operatsioon... Ära koliti vist kunagi 1993 või 1994 - ja 1994. aasta lõpus põles see maja maha. Ning kohe järgmisel nädalal hakkasime seda taastama!

Aap oli sel ajal 6aastane. Mäletan, et tegime kord mõistatusi. Mina küsisin: mis see on, kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa? (õige vastus: kuu). Aap mõtles veidi ja pakkus: meie maja?

Kui sai jääda koju

Täna hommikul täitsin Martale antud lubaduse - kui mu raamat valmis saab, siis ta võib üheks päevaks lasteaiast koju jääda.
Õues on äsjasadanud uus lumi ja Marta on kodus, vaatab telekast "Polar Express" jõulufilmi ja pärast hakkame koos mängima ja ta tuba koristama-sorteerima.

Mulle tuli meelde see eriti mõnus tunne, kui omal ajal sai koolist koju jääda. Väga sageli juhtus seda, et Elo ja Priit läksid kooli, aga mina mitte, sest mina olin haige. Juba lapsest saati olin mina kõige haigem - ma olin näiteks kaks kuud sanatooriumis, kooli ajal olin kehalise kasvatuse erirühmas, sest kopsud olid nõrgad. Lasteaias ma üldse ei käinud, sest jäin kollektiivis kohe haigeks - olin selle asemel emaga raamatukogus kaasas. Kui algas kooliaeg, siis jäin haigena lihtsalt üksi koju.

See oli eriti mõnus tunne, kui uks teiste järel kinni langes ja sai omaette olla. Vaadata, mis telekast tuli. Veel parem - raamaturiiulites sobrada. Meil oli nii palju raamatuid, et need olid riiulites kahes reas. Sikutasin seda esimest rida ära, et saaks tagantpoolt raamatuid uurida. Lugesin mingisuguseid raamatuid ikka täiesti valel ajal - näiteks mäletan selgelt, et käisin Longi koolis, kui lugesin antisemiitlikku raamatut "Kuumalaine Berliinis".

Hiljem läks mul tervis paremaks, aga tegelikult mulle ikka koolis käia eriti ei meeldinud. Õigemini käis see hoogudena. Vahel tuli peale selline vajadus, et tahaks olla omaette ja lugeda, aga ei saa - vaja kooli minna. Üksvahe hakkasin ma poppi tegema - läksin hommikul koos Eloga kodust välja ja siis ronisin keldris tsiviilkaitse ruumi ja lugesin seal raamatuid, mis olin kotiga kaasa viinud. Meeles on, et lugesin Leo Metsari "Keiser Julianuse" lugusid seal, rõske keldrilõhna sees. Elo aitas mu saladust hoida. Ükskord tuli ema midagi meie keldrist võtma (see oli tsiviilkaitseruumi vastas), mina hoidsin hinge kinni... ei jäänud vahele. Kui ema läks kella 11 paiku tööle, siis hiilisin üles korterisse (vahel ei hiilinud ka, sest kartsin, et isa võib lõuna ajal koju sööma tulla). No miks oli seda jama vaja? Pole aimugi, aga nii see oli... Kui nooremad põlved siit kunagi seda loevad, siis teie ärge nii tehke.

Veel mõni aeg hiljem nakatasin ka Elot popitegemisse. Kui ma heegeldamisega käsitöötunnis maha jäin: "Ärme lähme täna kooli!" Ühest korrast on eriti markantne olukord meeles: oli südatalv, pime hommik, me hiilisime õue ja ootasime aiamaa taga kuuse all! pimedas! - kuni ema raamatukokku läks, siis läksime tuppa tagasi. See on mul uduselt meeles, äkki oli hoopis unenägu? Justkui me oleks kerra tõmbunult lume peal oodanud.
Kusjuures kui Elol koolis probleeme tekkis ja ta üritas siis ka: "Teeme homme poppi!", siis olin ma hea vanem õde ja uurisin, et mis probleem on - las ma parem õpetan. Ja läksime ikka kooli.

Siiamaani naudin seda, kui jään keset tööpäeva üksi (või Annaga) koju. Täna naudime seda siis koos Martaga.

"Ilus tädi"

(Algusesse pilt Aabist tänasel päeval, koos oma tulevase ristitütre Annaga.)

Täna ma kirjutan üles ühe mälukillukese, mida Aap ise kindlasti ei mäleta, aga mille peategelane tema on.
Ja kui ta peaks kunagi mulati pruudi koju tooma, siis me teame, kust see arhetüüp pärit on...
Et kõik algusest ära rääkida, siis: me saime kunagi, vist aastal 1990, endale koju satelliit-televisiooni. Süsteem oli alguses küll väga kummaline: Salujärv Andres, kelle oma satelliiditaldrik oli, vahetas oma kodus kanalit ja seepeale vahetusid kanalid KÕIGIS temaga ühendatud telekates, vist lausa kõigis Karksi kortermajades. Koolibussis koju sõites ikka kõlas neid kõnekatkeid: "Oh, oleks Salukal Filmneti peal..." ja "Pagan, eile vahetas poole filmi ajal kanalit!" Ja meile helistati ka vahel koju (sest meie isa oli Andres Saluveeri nimeline, kah Salukas!) ja paluti, et kas me saaks panna Pro7 peale, sealt hakkab hea film... Aga meie ei saanud panna. Sest me olime valed Salukad.
Hiljem vist muudeti see süsteem normaalsemaks: iga inimene sai endale kanalid. Vähemasti on mul meeles, et mõne aja pärast vaatasime pidevalt MTV-d. Ahnelt, ööd läbi (ema ja isa ja väike Aap elasid sel ajal juba põhiliselt maja peal ja meie korteris, nii et meil oli üsna vabakasvatus selleks ajaks). Kord oli Triin meil ja hommikul läksid nad Eloga poodi, öö otsa magamata. Tulid tagasi ja Triin aina vangutas omaette nõutult pead: "Mõelda vaid!" Teises poe otsas (nojah, Karksis polnud just väga suur pood) oli ühel vanamutil kepp maha kukkunud ja Triin tormas talle appi. Väga õilis tegu. Millegipärast oli ta sellest ise väga shokeeritud.

Ahjaa, ma pidin ju rääkima Aabi "ilusast tädist"! Aap oli sel ajal 2-3aastane ja MTV-s oli üks laul, mille peale ta alati teleka juurde jooksis, kasvõi teisest toast. "Ilus tädi, ilus tädi!"
See oli Rick Astley "Cry for help".
http://www.youtube.com/watch?v=pfRfPon9vmU
Alguses laulab mees üksi, aga siis saabuvad klaveri juurde naised. Aap ootas kannatamatult teleka ees ja kui tema tädi saabus, siis näitas teda alati näpuga. Miks just see tädi? Üks pikkade juustega mulatitar. Meie itsitasime, aga kindlasti meie seda tädi talle ei soovitanud, ta ise valis selle välja ja järjepidevalt fännas teda.
Elo, kas sa mäletad seda?
Aap, kas sina tunned videost oma "tädi" ära ;)?

Selline lugu. Ma tean küll, et pole ilus öö otsa telekat vahtida ja väike laps poleks ka tohtinud telekale liiga lähedal olla (need tema tädi-fännamised toimusid küll päeval), aga selline see elu oli. Žili-bõli.