Reinu mälestades, kirjad sõjaväest 2

Leidsin ühel päeval Postimehest surmakuulutuse, mis omal moel ehmatas. Rein Radamus on surnud. Täna on matused. Kuigi kaugelt sugulased, pole me enam aastakümneid suhelnud ja tema elust midagi kuulnud. Tiit vist on ikka vahel trehvanud?
Sugulane aga on nii, et on minu vanaema Ksenia vennapoeg ehk siis emale onupoeg ehk siis minule vanaonupoeg. Vanuse poolest kuulus rohkem meie põlvkonda. Tema isa, vanaema vend, oli oma pere maha jätnud ja Ameerikasse pagenud ( Rein oli siis veel sündimata?). Seepärast võtsid sugulased ta oma hoole alla. Vanem õde oli viiulikunstnik, lahkus oma elust vabatahtlikult. Noorem õde Reet õppis arstiks, temaga suhtlesime veel hiljemgi.

Kui me kõik palju-palju nooremad olime, käisime läbi. Rohkemgi veel. Nad elasid Tallinna vanalinnas Säde tänavas ja lapsena olin ma tihti seal külas. Rein vedas mind igale poole kaasa - kinno, staadionile võistlusi vaatama ja linna peale kolama. Kord, kui käisime kooli tantsurühmaga laulupeol, võttis ta mind oma vastutusel välja. Läksime kinno, film aga osutus arvatust pikemaks. Närveerisin hirmsasti, et ei saa enam koolimajja sisse. Tema naeris ja lubas mind akna kaudu ubida. Ta oli lõbus, jutukas ja vahva sell. Viitsis minusuguse maaplikaga jahmerdada.
Minu jaoks oli ta väga huvitav - tegi sporti ( mängis vist tennist, käis üleliidulistel võistlustel), oli musikaalne, mängis klaverit(?), mingid vanaprouad (kuidagi Joel Sangaga seotud?) andsid talle keeletunde, vist oli saksa või inglise keel, mida ta õppis nende juures.
Mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Eks Reet, Reinu õde, oskaks täpsustada!?

Kui ta Vene sõjaväkke võeti, siis kirjutas ta mulle ilmatu pikki kirju, millest üks kimp on tänini alles. Olid need alles kirjad! Pikemad umbes 20-leheküljelised. Mina koolitüdrukuna kirjutasin vastu ja ema-vanaema saatsid pühadeks pakke.
Ta teenis Leedus, mis oli üleüldist konteksti arvestades vist vedamine.
Löön siia tema mälestuseks ühest kirjast mõned lõigud.
-----------

Hallo, labdien- Helle!!

Olin parajasti roodus korrapidaja, kui Sinu kirja sain. Nüüd olen enam-vähem välja puhanud ja kirjutan Sulle vastuse.
Jube tormamine oli see ööpäevane toimkond. Olid ju pühad ja kogu aeg sõelusid meie kõrged ülemused sisse ja välja. Tuli, lapp käes, ringi joosta ja tolmu "otsida". (---)
Öösel käis hirmus trepi pesemine, nimelt meil on ka lõpuks talv tulnud. Lund sadas pidevalt kaks päeva ja trepp oli vett täis. (---)
Mulle meeldib talv küll väga, aga siin on see nuhtluseks. Kogu aeg tuleb lund rookida, nii et maa mustab ja rividrill ei tule sugugi nii välja, kui peab. Vahepeal on pooled pikali või jalg on vale, aga katsu libedaga siis mitte libiseda! Täna oli laskmise peatreening. Püss käes, võltskuulid ka, ja viskusime lumehange, sealt siis läks sihtimiseks, kuulid tuli ära lasta ja püsti!
Pärast vannet pidi elu "huvitavamaks" minema. (---)
Vahepeal tegin veel ühe kavala liigutuse - ostsin ohvitseride nööbid omale ette, neid pole vaja kogu aeg nühkida (üldse mitte) ja 25 kop eest jälle üks töö vähem. Võib natuke raadiot kuulata - magan enamuses lätlastega ühel pool ja neil on raadiod. Ühel pagana kihvt "Philips" - Ameerika toodang. Õhtul on päris hea muusikat kuulata ja oma mõtteid mõelda.
Vahepeal olin nädal aega "haiguslehel" ja isolaatoris oli ka muusika kõrval. Siin tuleb muusikat kogu aeg - Euroopa ikka lähemal!
Ajalehti olen siiani vähe lugeda saanud. Nüüd ema lubab saata. Kodus oli mul esimene asi hommikul leht läbi lugeda (esmases järjekorras sport), nüüd on meil päeva naelaks kirjad. Iga päev peale lõunat on igavene marul selle pisikese vene nässaka postimehe ümber. (---)

Ühel päeval oli poliittunnis ühiskondlik arutelu- kommunismiehitaja moraalikoodeks! Läks lahti nö musta pesu pesemiseks, mida oli selle 1,5 kuu jooksul koguda jõudnud. Venelased tulid välja, et ikka kõik on meie rühmas nagu hundid - rahvused omaette jne. Mitu tundi õiendasid, mina sain rahulikult pealt kuulata seni, kuni jefreitor hakkas seletama, et pakid tuleb koos ära süüa, mitte nagu lätlased, et omaette ( omad poisid koos).(---)
Minu pea küll ei võta, kuidas saab 32kesi seda väikest pakki, mis kodunt tuleb, koos ära süüa?
(---)
Ühel päeval käisime arsti juures, kaaluti ja mõõdeti. Selgus uskumatu - olin võtnud siin 5 kg juurde (76 - 81 kg). Fantastiline! Sellise toidu juures - puder, puder, supitaoline vedelik, heeringas, puder, mingi kala (mitte just väga meeldiva maitsega), jälle puder, tee-leib jne (---)

Õpin läti keelt! Kümmekond sõna on juba selged! Eesti keelega võrrelda ei saa! Koledam!
(---)
Pean lõpetama. Olen isegi nii palju venitanud. Aga ega Sinu vastu ei saa - Sul on nii huvitavad kirjad! Saab ikka lugeda. Ja see ongi siin kõige toredam hetk. Mul jääbki nüüd see mõnusam pool ja ära lase siis kaua oodata.
Mõtlen teatri peale. "Aida" tuli vist alles lavale. Mina üritasin enne ikka veel "Carmeni" ära vaadata- kuulata, aga jäi ära. "Aidat" olen näinud kinos, ei kujuta ette, mis ta laval võib olla. Samal ajal meie seisame lipu all ja anname vannet. Niisugune on see elu!

Sveiki, Helle!

Nägemiseni!
Palju tervisi ja kõiki muid soove kõigile!
Tervitades Rein
Jään siis ootama!!
---------
See kiri oli üks lühemaid, kõigest(!) 6 A4. Trükkisin ära ainult väikese osa.
Reinu õe Reedaga oleme ikka jõulukaarte vahelduva eduga vahetanud. Viimati saime temaga (Reedaga) kokku siis, kui meie ema vend Valdi käis Eestis külas (1995). Rein siis kohtumisele ei tulnud. Tean veel, et tal on tütar, Helen nimeks, ja et ta elas samas, nüüd Pühavaimu tänavas.

Puhka rahus, Rein!

Edit. Umbes sellel ajal, kui ma kirjutasin Reinust mälestusi, leidis Reinu tütar Helen oma isa sugulasi guugeldades selle blogi, võttis kontakti ja me vahetasime mitu e-kirja. Vat selline imeasi on Internet. Ja selline jõud on mõttel. Ma paneks siia üles tema kirjad mulle, aga vist pole sobilik. Liiga isiklik.
Toredad kirjad. Võib-olla saame suvel kokku !? Mul oleks talle üle anda Reinu kirjad.

Kirjutas helle - 2. veebruaril 2008, lisatud 23. veebruaril 08

Haruldane leid: Eeriku esimene kiri Inglismaale

Tiit leidis oma isa paberite hulgast Eeriku esimese kirja Inglismaale. Aastaarvu vaadates (1948) võib järeldada, et onu pere oli hiljuti Inglismaale jõudnud (1947). Järelikult oli Enn kuidagi saanud märku anda ja aadressi saata kodumaale, mille peale siis kirjutas Eerik nii tagasihoidliku, kuid siiski paljuütleva kirja. Erika Kuruli pole keegi muu kui Eerik ise. Iseendast on Eerik kirjutanud kui "Sinu vanema poisi ristiisast". Enn on konspiratsiooni mõttes Tiit Valli (vt ümbrik). Kiri on saadetud selle õpetaja nimele, kes Ennu perele Inglismaal ulualust pakkus. (sellest ma palju midagi ei tea.)

Tiidu nõusolekul pani kirja siia üles Helle - 23. detsembril 2007

Enn Saluveer

Kirjutan meie onu Ennust, keda ma oma ihusilmaga küll näinud pole, kuid kelle elust ma siiski üht-teist tean (mul on spikker ka, üks artikkel temast - ilmunud 18. märtsil 2000 Ennu 90. sünniaastapäeva puhul).

Enn sündis oma pere eelviimase ehk 6. lapsena 1910. aastal. Temast noorem oli ainult Eerik, meie isa (sünd 1917). Seega oli nende vanuse vahet 7 aastat.


Enn oli universaalselt andekas. Kindlasti ei oska ma kõiki ta võimekusi siinkohal välja tuua, aga püüan vähemalt.
Enn lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari, õppis Tallinna Konservatooriumis, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja jätkas filosoofiateaduskonnas. Ta oli üks nooremaid koolijuhatajaid kogu Eestis, asudes Aluvere algkooli juhatajaks 19aastasena. Samal ajal juhatas ta Rakvere linnas koori ja orkestrit. Hiljem töötas Tartu Linna 4. algkoolis muusikaõpetajana ja juhatas ÜENÜ Tartu osakonna mees- ja segakoori. Sooritas Pedagogilise Instituudi juures keskkooliõpetaja kutseeksami ühiskondlike ainete alal.
1942. aastal määrati Enn Järvamaa koolide inspektoriks, millisel kohal oli 1944. aasta septembri lõpuni, lahkudes siis perega kodumaalt.
Sellest ajast on kirjutanud tema naine Amanda (Vall) Saluveer.
Kas tema lahkumine kodumaalt oli hädavajalik? Ilmselt küll, sest ta tundis ennast ja oma peret ohustatud olevat. Vanem vend Priit oli küüditatud 1941. aastal Siberisse. Me kõik teame, et uus küüditamise laine oli veel ees...

Pärast kolme aastat Saksamaal jõudis pere 1947. aastal Inglismaale. Vahepeal oli Enn vastu võetud Bonni ülikooli doktorantuuri. Inglismaal töötas ta end taas üles, lõpetades 1954. aastal Cambridge`i ülikooli matemaatikaõpetaja kutsega B. A. staatuses, olles samal ajal ka õigusteaduse magister.

See ei ole veel kaugeltki kõik. (Ma annan võimaluse Tiidul täiendada.)
Pikka aega töötas ta erinevate ülikoolide juures riigieksamitel eksamineerijana, õpetas ka eestlastele eesti keelt. Paljud neist sooritasid ühe võõrkeelena eesti keele sisseastumiseksami ülikooli.

Ka see ei ole veel kõik. Ta oli aktiivne, kirjutas ajalehtedesse artikleid, juhatas koore, pidas ulatuslikke kirjavahetusi. Ma ei oska siin täpselt öelda, kui paljusid võõrkeeli ta valdas. Need pidid talle nagu muuseas külge jääma, sest näiteks vene keele omandas ta mingi sõjavangiga kodutalus suheldes (folkloor?).

Kui meie ellu onu Enn naases, ei teadnud me sellest kõigest tuhkagi. Meile lihtsalt ei räägitud. Kirjavahetust peeti väga ettevaatlikult, kasutades igasuguseid varjunimesid. On alles üks Kuste kiri, ilmselt esimene, kus õigete nimedega on nimetatud ainult lapsi!! Hiljem oli kirjade vahetamine vabam. Enn pidas meeles kõiki oma sugulasi, saatis pakikesi ja oli siinse eluga üllatavalt hästi kursis. Veel puistas ta mängleva kergusega vemmalvärsse ja komponeeris viisikesi...

Kui Eerik käis 1985. aastal Inglismaal, siis ütles mulle onu Enn, et järgmine olen mina. Ei saanud ma tol ajal minna mitmel põhjusel. Nii jäi mul Enn nägemata. Telefoniga rääkisime küll mitu korda ja kirju vahetasime ka.
Ennu 80. sünnipäeva ja hiljem surma puhul avaldati artikleid ka siin.

Ma arvan, et Enn oli meie isapoolse suguvõsa üks eredamaid isiksusi.

Lisatud. 23. dets 2007
Kuna vahepeal on ajaloolaekad avanenud ja välja on tulnud Eeriku esimene kiri Inglismaale, siis on selles postituses mõned asjad veidi ebatäpsed. Ei hakka siin parandama, vaid panen lingi täpsemale sissekandele.

Kirjutas Helle
10. detsember 2007

Kirjad sõjaväest, 1

Kirjavahetuse teema on nii intrigeeriv, et ma ei saanud enne rahu, kui otsisin välja "sada aastat" tagasi sõjaväest saadud kirjad, mida olen mingil emotsionaalsel põhjusel alles hoidnud. Neid pole küll palju, ilmselt ilusamad. Kirjutajateks on kolm erinevat poissi (ajateenijat). Eesti poisid, mitte mingid vasjad.

Kirjad sõjaväest on pikad, üksikasjalised, südamlikud. Ma saan aru - polnud ju sugugi kerge kusagil Venemaa sügavustes 3-4 aastat roodinat teenida. Igatsus mingi inimliku ja koduse järele oli tappev.

Järgnevalt mõned näited (katkendid, sest kes suudaks neid tervikuna ümber trükkida või ka hiljem läbi lugeda).

Esimene on Mati (nimi ja kirjaviis muutmata), teenis mereväes Arhangelski kandis.

Tere, Helle!

Olen ära rääkimata tänulik Sinule ja lõpmatuseni õnnelik! Jah, aga ilma visa hingeta ei ole vist üldse mõtet elada(muidugi ma võisin ka eksida sellise otsuse tegemisel, aga mulle tundub, et nii ta on). Kui ma poleks Sinule neid kirju kirjutanud, ei oleks ma täna Sinult seda kirja saanud.
----
Kirjutad, et ma vist mõtlesin, et Sina ööd-päevad tuubid. Tõsi, midagi sellist ma mõtlesin küll ja paistab, et ma väga palju ei eksinudki. Ega ole naljaasi end õppimisega nii nässu ajada, et peaaegu oleksid ära surnud.
Kallis inimene, igal asjal peab olema piir. Mina igatahes, isegi eksamite ajal, ei öelnud ära mõnest toredast tegevusest või ajaviitest. Sai teinekord päev läbi jahiga merel oldud. Muidugi raamatud olid kaasas, aga ma olen kindel, et sellist inimest, kes võiks sellist naudingut vahetada niigi äratüüdanud raamatute vastu, pole siiani veel sündinud.
Helle, edaspidi ole ikka ettevaatlikum! Kui tunned, et hakkab liiale minema, viska õpikud nurka.
---
Edasiõppimiseks oled tõesti hea ala valinud. Aga neid sisseastumiseksameid ei tasu karta. Sinul on kogu see "koolitarkus" veel hästi värskelt meeles. Suvel võib-olla võtad veel kord õpiku kätte ja vaatad üht-teist.
Helle, kunagi ära midagi karda, ei tohi alavääristada ennast, tuleb kindel olla teadmisele, et ka mina olen võimeline tegema kõike seda, mis teisedki.
---
Üldiselt oled aga igati tubli tüdruk! Eksamid koolis on edukalt ajalukku läinud ja ka suurkoolieksamitega saad sama hästi hakkama. Mina millegipärast ei kahtle Sinu võimetes. Hea oleks, kui ka Sina ise sellisel arvamusel oleksid.
---
Mis minu elusse ja teenistusse puutub, siis julgen ette kanda, et midagi uut ja huvitavat pole juhtunud. Aga siiski...Hiljuti sain ajalehest küllaltki toreda sõnumi. Seal oli üles tähendatud järgmine: sõjaväes teenivad isikud, kes on enne teenistust olnud koolmeistrid...jne jne, lastakse koju augustis. Muidugi muu mind ei huvitanudki. Uurisin järgi, millist paberit läheb vaja, et siit tulema saada augustis.
---
Nüüd siis ootan, saab võib-olla varsti tulema.
Jah, hinge kinni pidades ootan. Natuke liiga kahju on kadumaläinud neljast aastast.
---
Homme läheme jälle veepeal sõitmise masinatega merele. Millal tagasi saame, ei teagi täpselt. Loodan, et tagasi tulles on kiri Sinult mind ootamas.
Jään ootama!
Parimate tervitustega!
Mati
P.S. Olen kindel, et esimesel septembril oled tudeng.
------

(Muidugi ei viitsinud ma 4 lehekülje pikkust kirja ümber lüüa, aga siiani liigutab mind, kui südamlik, ütleksin isegi, et isalik kiri.)

Mõtlesin järele, mille peale ta mind nii kangesti manitseb. Meelde tuli! Ma jäin eksamite keskel haigeks - kukkusin kops ja kops igal pool kokku. Olin vist verevaene. Hädaga sain ikka viimased eksamid ka tehtud. Meie ajal oli ju kooli lõpus vähemalt 9 eksamit paaripäevaste vahedega.

Sain Mati käest samal suvel veel paar kirja, aga jätsin häbematult vastamata. Ju ta tundus mulle siiski liiga korralik, ja ma läksin Tartusse õppima ka. Pole temast rohkem midagi kuulnud.


See postitus on ajendatud kukupai vastavast sissekandest ja Epu ärgitusest.

Võib-olla jätkan veel seda teemat:)

Kirjutas helle
28. n0vember 2007

Üks kiri Triinult Epule

Epu kirjasõprade lugu meenutas mulle, et te vahetasite kirju ka omavahel ehk siis Triin kirjutas teile ja vastupidi. Triinul on sahtlid täis vanu kirju, aga ma ei taha tema asjades sortima hakata. Ühe kirja mustandi leidsin oma asjade hulgast. Süda sulas, kui seda lugesin.

Kirjutan selle siia ümber. Dateerimata, aga Triin ei saanud siis veel väga vana olla, võib-olla oli siis 2. või 3. klassis. Kirjaviis muutmata.

Lp. Epp!

Ka mina sain su kirja kätte. Oma arust olen ma loomulikum teise pildi peal. Mina sain näärivana käest ussi, pitšaama, öösärgi, vildikad, seebi, hambaharja ja hambapasta. Kokku sain ma viis pakki. Koolist sain kaks kommipakki. Ka meie ei olnud nääridel kodus, olime Viljandis.
Minu tunnistus nägi välja hea. Mul oli üks neli, kirjatehnika. Nagu näed ei ole mul üldse ilus käekiri. Ma ei tea kas ma lähen või ei lähe kuhugi.

Kirjuta veel! Sinuga on hea kirjasõber olla!

Triin Suure-Jaanist.

----
Mäletan, et Triin sai Elolt ühe kirjasõbra, kelle eesnimi oli Riin, perekonnanimi oli meiega sama. Elas Tartus. Meie sugulane ei olnud, aga Eestis on sama perekonnanimega inimesi palju. Olen neid vahel guugeldanud.

Veel mäletan seda, kuidas Sina, Epp, tulid meile, kui Triinul see Rootsi Linda külas oli. Tegid temaga mingi intervjuu. Kas see ilmus ka? Remember?

Mäletan ka seda kirja, mis ma Elole ja Epule kahepeale kirjutasin, kui teie ema oli juba haige. Kirjutasin, ja ise nutsin. Ma tahtsin teile südamele panna, et te oma ema ikka hoiaksite, sest teda pole enam kauaks.

Eks see suur kirjavahetus oli ettevalmistus blogimiseks, milles me nüüd nii osavad oleme?:)

P.S. Ja neid kunstfotosid, mis siis sai tehtud, ei jõua kokku arvatagi. Ah et kõik läksid kirjasõpradele?
Ma olen oma elus ainult paar korda suure hädaga piltniku juures ateljees käinud, ja neidki pilte ei tahtnud kellelegi jagada. Nii koledad olid minu arvates.

Toomase kiri Ahilalt

Meil olid kuidagi lapsed erinevate sugulaste vahel ära jaotatud, kes kus suvevaheajal külas käis. Andres oli näiteks rohkem Lillis. Toomas aga isa kodus Ahilal (Virumaal).
On alles üks Tooma kiri aastast 1964. Toomas oli siis 12-aastane või äsja saanud 13.

Tere, kodused!
Nagu ma teie kirjast aru sain, pole te meie kirja kätte saanud. Ma ostsin Paidest olümpialoteriipileti, millega võib võita autosid, sporditarbeid ja sõidupileti Tokiosse. Mati oli ka neid ostnud. Ta loodab autot võita.
Kui ma siia tulin, olid siin tädi Manda, onu Eduard ja Eve. Mati ja Elvi käisid peaaegu iga päev siin.
Välismaalt tuli kiri ja selle peal oli üks ehtne mark, mida Tiidul pole. Kui Tiit siia tuleb, siis näeb.
Sovhoosis ma tööl ei käi, aga kodus teen üht-teist. Siis kui Tiit ja sa tuled, siis korjame jälle kirsse - on teised juba päris ilusad.
Marta-tädi tuli 1,5 nädalat tagasi. Tunnen igavust ja igatsust ujumise järgi. Olin vahepeal haige. Kõige enne hakkas tädi Kuste ja onu Eduard, siis jäin mina. Ma arvan, et mõni nakkushaigus.
Nägemiseni!
Toomas