Pildil paremalt vaadates Eerik, Enn ja Amanda ( istuvad), taga seisavad Tiidu pojad.Üles võetud 1985. aastal Cambridge´is Ennu kodu tagaaias.
Igaüks, kes on Nõukogude Liidu koosseisus elanud, mäletab, et välismaa oli meie, tavaliste inimeste ees lukku pandud ja ideoloogid tegid suurepäraselt selgeks, et ega seal polegi midagi head, ainult vereimejad kapitalistid, narkomaanid ja mafioosod.
AGA see pole poliitiline blogi, see on tõsielufaktidel ( mitte hinnangutel) põhinev blogi.
Kes tahab midagi järeldada, saab seda ju teha nagunii.
Seda, mitu korda Eerik taotluse venna külastamiseks Inglismaal esitas, ma ei tea. Aga lõpuks ta loa sai. See oli 1985. aastal, kui vend Enn sai 75-aastaseks. See oli muidugi kena, ükskõik kelle poolt see luba siis poleks ka väljastatud. Taaskohtumine sai teoks 41 aastat hiljem!!
Enn oli Eerikust 7 aastat vanem, eelviimane laps, ja pere noorimale suureks eeskujuks ja reaalseks toeks hariduse omandamisel kuni ülikoolini välja.
Mul on kasutada perekonnakroonika, mida Eerik pidas 20 aastat. Seal said ikka kõik tähtsamad sündmused ära nimetatud.
Niisiis kronoloogiliselt:
1985. jaanuar - helistatakse passilauast ja teatatakse loa saamisest
veebruar - asjaajamine, kingituste ostmine, iseseisev sõit Moskvasse Inglise saatkonda, viisa ootamine
5. märts - sõit taas Moskvasse koos Tiidu (Eesti) ja Reeliga, kes läksid saatma, väljasõit Inglismaale
(Ma ei hakka siin pikalt oletama, kuidas sõit läks, aga kohale jõuti. Mäletamist järgi kestis sõit 2 päeva!!!)
Eerik oli Inglismaal ligi kuu aega, jõudes tagasi 3. mail.
Meil on sellest pere ringis korduvalt juttu olnud, kuidas väljamaal käik Eerikule mõjus.
Mitmeti mõjus. Ta oli nii elevil, kui sealt tagasi tuli, kallistas kõiki - nii omi kui veidi võõramaid inimesi. (NB! meil siis veel seda totaalset kallistamise kommet polnud)
Aga ta ei suutnud kodusesse ellu uuesti sisse elada. Läks tükk aega. Meil oli sel ajal aiamaa ja oli vaja maad kaevata, kartuleid panna, peenraid teha...
Kohtumine vennaga ja paljude noorusaja tuttavatega oli Eeriku viimase eluperioodi tipphetki. Pärast seda hakkas ta kurtma üksinduse üle...
Tsiteerin Eerikut:
"Eks me kõik ole vananenud, aga Ennu nii hallina, õigemini valgena polekski ette kujutanud: nii juudilikult brünett, kui ta oli siis, kui viibis veel Eestimaal.
---Inglismaal olid inimesed vähemalt väliselt lahked ja naeratavad, sellel maal võid kohata ainult morne nägusid.
--- Ma ei kahetse küll Inglismaal käiku (kas midagi ongi mõtet kahetseda) - ometi on mu psüühikas midagi muutunud..."
Siinkohal võiks veel pajatada humoristlikke lugusid samal teemal ehk siis sellest, kuidas Eerik kõigile kingitusi tõi..., aga pole selleks praegu sobivat meeleolu.
Kirjutas helle - 26. detsembril 2007
