Kas tegemist oli "suure vennaga"?

Tuli meelde üks seik suhtlemisest Inglismaa sugulastega. (isa Lembit kunagi rääkis)
Lugu ise siis selline:
Kord otsustas suguvõsa teha Ennule Inglismaale kingituseks magnetofoni lindi, kus igaüks räägiks midagi. Kas see oli mingiks sünnipäevaks või mis ajal see oli? Minule on nagu meelde jäänud, et lindistamine toimus Manda juures Seewaldi ärklitoas ja meid "pätakaid" pandi laulma "Põdra maja".
Lint valmis - vaja oli see kuidagi Inglismaale toimetada. Niisama lihtne see ei olnud, kuna see ei olnud lihtsalt lubatud. Kellegi tuttav postiametnik soovitas, et saatke raamat millesse on lindipool sisse lõigatud. Seda teed ei mindud ja kuidagi sai kellegagi, kes välismaale reisis, ära sokutatud.
Huvitavaks kujunes aga lindi saatus Inglismaal. Enn olevat ühes oma kirjas maininud, et see lint on temale kullast kallim. Peale seda käisid Ennu kodus vargad ja viisid ära magnetofoni koos nimetatud lindiga.
Kas tegemist oli "suure vennaga"?
Helle ja Tiit, kas teie teate sellest loost midagi?
Ootan põnevusega!
Mihkel - 29.12.2007

Kuidas Eerik Inglismaal vennal külas käis

Pildil paremalt vaadates Eerik, Enn ja Amanda ( istuvad), taga seisavad Tiidu pojad.
Üles võetud 1985. aastal Cambridge´is Ennu kodu tagaaias.

Igaüks, kes on Nõukogude Liidu koosseisus elanud, mäletab, et välismaa oli meie, tavaliste inimeste ees lukku pandud ja ideoloogid tegid suurepäraselt selgeks, et ega seal polegi midagi head, ainult vereimejad kapitalistid, narkomaanid ja mafioosod.

AGA see pole poliitiline blogi, see on tõsielufaktidel ( mitte hinnangutel) põhinev blogi.
Kes tahab midagi järeldada, saab seda ju teha nagunii.

Seda, mitu korda Eerik taotluse venna külastamiseks Inglismaal esitas, ma ei tea. Aga lõpuks ta loa sai. See oli 1985. aastal, kui vend Enn sai 75-aastaseks. See oli muidugi kena, ükskõik kelle poolt see luba siis poleks ka väljastatud. Taaskohtumine sai teoks 41 aastat hiljem!!

Enn oli Eerikust 7 aastat vanem, eelviimane laps, ja pere noorimale suureks eeskujuks ja reaalseks toeks hariduse omandamisel kuni ülikoolini välja.

Mul on kasutada perekonnakroonika, mida Eerik pidas 20 aastat. Seal said ikka kõik tähtsamad sündmused ära nimetatud.

Niisiis kronoloogiliselt:
1985. jaanuar - helistatakse passilauast ja teatatakse loa saamisest
veebruar - asjaajamine, kingituste ostmine, iseseisev sõit Moskvasse Inglise saatkonda, viisa ootamine
5. märts - sõit taas Moskvasse koos Tiidu (Eesti) ja Reeliga, kes läksid saatma, väljasõit Inglismaale
(Ma ei hakka siin pikalt oletama, kuidas sõit läks, aga kohale jõuti. Mäletamist järgi kestis sõit 2 päeva!!!)
Eerik oli Inglismaal ligi kuu aega, jõudes tagasi 3. mail.

Meil on sellest pere ringis korduvalt juttu olnud, kuidas väljamaal käik Eerikule mõjus.
Mitmeti mõjus. Ta oli nii elevil, kui sealt tagasi tuli, kallistas kõiki - nii omi kui veidi võõramaid inimesi. (NB! meil siis veel seda totaalset kallistamise kommet polnud)
Aga ta ei suutnud kodusesse ellu uuesti sisse elada. Läks tükk aega. Meil oli sel ajal aiamaa ja oli vaja maad kaevata, kartuleid panna, peenraid teha...

Kohtumine vennaga ja paljude noorusaja tuttavatega oli Eeriku viimase eluperioodi tipphetki. Pärast seda hakkas ta kurtma üksinduse üle...

Tsiteerin Eerikut:
"Eks me kõik ole vananenud, aga Ennu nii hallina, õigemini valgena polekski ette kujutanud: nii juudilikult brünett, kui ta oli siis, kui viibis veel Eestimaal.
---Inglismaal olid inimesed vähemalt väliselt lahked ja naeratavad, sellel maal võid kohata ainult morne nägusid.
--- Ma ei kahetse küll Inglismaal käiku (kas midagi ongi mõtet kahetseda) - ometi on mu psüühikas midagi muutunud..."

Siinkohal võiks veel pajatada humoristlikke lugusid samal teemal ehk siis sellest, kuidas Eerik kõigile kingitusi tõi..., aga pole selleks praegu sobivat meeleolu.

Kirjutas helle - 26. detsembril 2007

Haruldane leid: Eeriku esimene kiri Inglismaale

Tiit leidis oma isa paberite hulgast Eeriku esimese kirja Inglismaale. Aastaarvu vaadates (1948) võib järeldada, et onu pere oli hiljuti Inglismaale jõudnud (1947). Järelikult oli Enn kuidagi saanud märku anda ja aadressi saata kodumaale, mille peale siis kirjutas Eerik nii tagasihoidliku, kuid siiski paljuütleva kirja. Erika Kuruli pole keegi muu kui Eerik ise. Iseendast on Eerik kirjutanud kui "Sinu vanema poisi ristiisast". Enn on konspiratsiooni mõttes Tiit Valli (vt ümbrik). Kiri on saadetud selle õpetaja nimele, kes Ennu perele Inglismaal ulualust pakkus. (sellest ma palju midagi ei tea.)

Tiidu nõusolekul pani kirja siia üles Helle - 23. detsembril 2007

Amanda (Manda) Kalind

Pildi peal on vasakult esireas Kuste, ema Leena, Marta, tagareas vasakult Eerik, Manda, Amanda (Mants) ja Enn. Pildistatud emadepäeval 1933.a.

Isa kolmest õest oli Manda vist kõige hakkajam, lõbusam ja elavam. Kui vanaema Leena kohta on öeldud, et ta oli temperamentne ja ärivaimuga ekstravert, siis oli Manda ehk kõige rohkem temasse. Võib-olla.
Manda sündis 1905. aastal Ahilal, kui Ennu mälestuste järgi koliti Pällu-Joosepi tallu, mis oli võlgu ostetud. Juttudest on meelde jäänud, et Manda abiellus oma Eduardiga noorelt ja neil ei olnud tükk aega (vist 10 aastat) lapsi. Siis sündisid lõpuks Mati (1935) ja Mait(1940).
Edaspidise osas jään faktidega hätta. Millalgi ehitasid nad Tõnuhansule oma maja(5 km Kadrinast Viitna poole) Ülejõe lähinaabrusse. Mis ajendil koliti hiljem Tallinnasse elama, ei teagi. Ju see oli pärast sõda, kui maal enam tööd polnud. Kolhoosidesse ei tahetud minna. Ja võib-olla oli veel põhjusi... Lembit kindlasti teab...
Päris kaua aega elasid nad Seevaldi territooriumil imetillukeses ametikorteris. Eduard oli Seevaldi haigla katlakütja ja Manda sanitar. Neil oli küll ainult üks väike katusekamber, kuid alati võeti seal vastu soojalt ja südamlikult - kõht söödeti täis ja magamisase leiti kah.
Manda oli minu ristiema. Kuna tal endal tütart polnud, siis poputas ta mind eriliselt. Manda oli ettevõtlik - mingil ajal pidas ta Tallinnas isegi lehma ja kasvatas maasikaid (kindlasti ka köögivilja ja kartuleid). Toidubloki sanitarina sai ta ka oma perele veidi toidulisa, aga seda ei maksa talle pahaks panna. See kuulus ellujäämisprogrammi.

Eduard oli väga tubli ja täpne mees. Ta oli nii külalislahke, et viksis isegi külaliste kingad ära, kui need juhtusid porised olema. Pärast mitme aastakümne pikkust virelemist eraldati neile Mustamäel kolmetoaline korter. Oh milline õnn see oli!
Kahjuks ei kestnud see pikalt. Eduard haigestus ja suri vähki 70ndate algul. Manda põetas teda kuni viimse hetkeni kodus, vedas kahte koormat - käis tööl ja hoolitses haige mehe eest.

1967. aastal käis Manda Inglismaal Ennul külas. Eks see oli ka üks julgustükk. Ega siis sel ajal pääsenud väljamaale kõige otsemat teed pidi, vaid pidi sõitma Venemaa kaudu ringi. Manda oli sealgi ettevõtlikkust üles näidanud ja ühe kohaliku farmeri juures hooajatöid teinud. Selle eest sai endale musta karakullkasuka. Seal õppis ta ka veidi inglise keelt, näiteks kui Ennu polnud kodus, vastas ta telefonile:"Not at home!" (vene keelt purssis Manda päris talutavalt, inglise keelest ei teadnud ta mõhkugi)

Manda oli lustlik ja lõbus, hea naljasoonega. Oskas ise nalja teha ja ka teiste omast lugu pidada. Tema sünnipäevadel lauldi nagu laulupeol ja naerdi, kõhud kõveras. Manda lemmiklaul oli "Vana pildiraam". (Priit Pihlapi laul Silvi Vraidi esituses.) Sõnad olid tal peas ja ka need sõnadeta kohad laulis ta täpselt välja. Tal oli madal alt. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, siis laulis Manda Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõik kolm salmi ette.
Tema viimased aastad olid rasked, teda tabas mõistusekaotus. Manda suri 1989. aastal, olles 84-aastane. Matused olid jõulude ja vana-aasta vahel.

Minu jaoks oli Manda väga lähedane, ka Eeriku jaoks. Mäletan, kui meie ema suri, oli Manda esimene, kes kohale ruttas - toeks ja abiks.

P.S. Mandat võib näha kõikidel vana aja kodupiltidel siin blogis.

Kirjutas Helle
12. 12. 2007

Enn Saluveer

Kirjutan meie onu Ennust, keda ma oma ihusilmaga küll näinud pole, kuid kelle elust ma siiski üht-teist tean (mul on spikker ka, üks artikkel temast - ilmunud 18. märtsil 2000 Ennu 90. sünniaastapäeva puhul).

Enn sündis oma pere eelviimase ehk 6. lapsena 1910. aastal. Temast noorem oli ainult Eerik, meie isa (sünd 1917). Seega oli nende vanuse vahet 7 aastat.


Enn oli universaalselt andekas. Kindlasti ei oska ma kõiki ta võimekusi siinkohal välja tuua, aga püüan vähemalt.
Enn lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari, õppis Tallinna Konservatooriumis, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja jätkas filosoofiateaduskonnas. Ta oli üks nooremaid koolijuhatajaid kogu Eestis, asudes Aluvere algkooli juhatajaks 19aastasena. Samal ajal juhatas ta Rakvere linnas koori ja orkestrit. Hiljem töötas Tartu Linna 4. algkoolis muusikaõpetajana ja juhatas ÜENÜ Tartu osakonna mees- ja segakoori. Sooritas Pedagogilise Instituudi juures keskkooliõpetaja kutseeksami ühiskondlike ainete alal.
1942. aastal määrati Enn Järvamaa koolide inspektoriks, millisel kohal oli 1944. aasta septembri lõpuni, lahkudes siis perega kodumaalt.
Sellest ajast on kirjutanud tema naine Amanda (Vall) Saluveer.
Kas tema lahkumine kodumaalt oli hädavajalik? Ilmselt küll, sest ta tundis ennast ja oma peret ohustatud olevat. Vanem vend Priit oli küüditatud 1941. aastal Siberisse. Me kõik teame, et uus küüditamise laine oli veel ees...

Pärast kolme aastat Saksamaal jõudis pere 1947. aastal Inglismaale. Vahepeal oli Enn vastu võetud Bonni ülikooli doktorantuuri. Inglismaal töötas ta end taas üles, lõpetades 1954. aastal Cambridge`i ülikooli matemaatikaõpetaja kutsega B. A. staatuses, olles samal ajal ka õigusteaduse magister.

See ei ole veel kaugeltki kõik. (Ma annan võimaluse Tiidul täiendada.)
Pikka aega töötas ta erinevate ülikoolide juures riigieksamitel eksamineerijana, õpetas ka eestlastele eesti keelt. Paljud neist sooritasid ühe võõrkeelena eesti keele sisseastumiseksami ülikooli.

Ka see ei ole veel kõik. Ta oli aktiivne, kirjutas ajalehtedesse artikleid, juhatas koore, pidas ulatuslikke kirjavahetusi. Ma ei oska siin täpselt öelda, kui paljusid võõrkeeli ta valdas. Need pidid talle nagu muuseas külge jääma, sest näiteks vene keele omandas ta mingi sõjavangiga kodutalus suheldes (folkloor?).

Kui meie ellu onu Enn naases, ei teadnud me sellest kõigest tuhkagi. Meile lihtsalt ei räägitud. Kirjavahetust peeti väga ettevaatlikult, kasutades igasuguseid varjunimesid. On alles üks Kuste kiri, ilmselt esimene, kus õigete nimedega on nimetatud ainult lapsi!! Hiljem oli kirjade vahetamine vabam. Enn pidas meeles kõiki oma sugulasi, saatis pakikesi ja oli siinse eluga üllatavalt hästi kursis. Veel puistas ta mängleva kergusega vemmalvärsse ja komponeeris viisikesi...

Kui Eerik käis 1985. aastal Inglismaal, siis ütles mulle onu Enn, et järgmine olen mina. Ei saanud ma tol ajal minna mitmel põhjusel. Nii jäi mul Enn nägemata. Telefoniga rääkisime küll mitu korda ja kirju vahetasime ka.
Ennu 80. sünnipäeva ja hiljem surma puhul avaldati artikleid ka siin.

Ma arvan, et Enn oli meie isapoolse suguvõsa üks eredamaid isiksusi.

Lisatud. 23. dets 2007
Kuna vahepeal on ajaloolaekad avanenud ja välja on tulnud Eeriku esimene kiri Inglismaale, siis on selles postituses mõned asjad veidi ebatäpsed. Ei hakka siin parandama, vaid panen lingi täpsemale sissekandele.

Kirjutas Helle
10. detsember 2007

Katki rebitud suguvõsad

Mul on väga hea meel, et ka Tiit (Inglismaa-Tiit, nagu me teda ikka kutsume, mitte segi ajada teise Tiiduga) meiega ühines.

Tahtsin kiirelt kirja panna, kuidas mina mäletan Inglismaad. Me olime veel väga väikesed, kui see sõna meelde jäi. Saadeti ju meile Inglismaalt vanaonult vahetevahel pakke ja seal oli sees lasteriideid. Suure osa meie peoriietega käis kaasas see fraas - "Inglismaalt saadetud". Siiamaani on need rõivad silme ees.
Selle saime ka päris varakult selgeks, et "Inglismaa", see on midagi nii tohult kauget ja sinna niisama külla minna ei saa. Näiteks Venemaa, see tuli uksest ja aknast sisse (Ärkasime hommikuti kell 7, raadiost tulid sel ajal venekeelsed Moskva raadio uudised...).
Kanada oli teine selline kauge ja samas lähedane koht - teadsime, et seal elavad meie inimesed, kes saadavad meile ilusaid laulvaid sünnipäevakaarte, aga külla minna sinna ei saa ja ka nemad ei saa meile külla tulla...

Sellest peaks kirjutama Helle, kuidasmoodi sai see ime tõeks, et taat Inglismaale reisile lasti. Ma ei mäleta aastat, aga see oli ilmselt kunagi 1980ndate esimesel poolel või keskpaigas.
Kui ma õigesti mäletan, siis taat mitte ei lennanud sinna, vaid läks mitme transpordivahendiga - ka laevaga ja rongiga? Aga võibolla oli see vaid lapse fantaasia. Ta oli seal umbes kuu aega. Kui tagasi tuli, siis särasid silmad nii nooruslikult ja ta muudkui naeris. Meie läksime külla Suure-Jaani ja saime kõik Inglismaalt saadetud kingitusi. Näiteks tolli-mõõtmissüsteemiga pinalid. Mis see "inches" tähendab, uurisime sõnaraamatust. Mäletan ka mingit raskesti seletatavat "välismaa lõhna", mis tookord Suure-Jaani korteris oli.

Kunagi umbes samal ajal üritasin ma kirjutada sellele salapärasele kaugele sugulasele, Tania Sveale. Niikaua, kui mäletan, siis teadsin, et selline tüdruk on olemas: minuvanune, samal aastal sündinud. Kirjutasin talle hoolega, täitsa pika inglisekeelse kirja. Hiljem sain Tanialt tervitusi, aga kirja mitte...
Kohtusime Taniaga 2002. aasta alguses, kui ma olin oma rännakutega jõudnud Inglismaale ja läksin ka Ennu perele Cambridgesse ja Tiidu perele Gloucesterise külla. Enn ja Tiit olid niisiis minu vanaonu, vana Ennu pojad.
Ja Ennu sahtlis oli alles hoitud ka minu vana kiri Taniale!

2002. aasta juunis käisime uuesti Inglismaal külas, Hellega (kellele Enn ja Tiit olid ju lausa lihased nõbud - selleks ajaks olid nad muidugi kohtunud korduvalt, sest Tiit ja Enn olid Eestis külas käinud).
Mäletan, kord ühel hilisõhtul andis Tiit mulle lugeda hunniku vanu kirju, mis Eestist olid omal ajal saadetud. See oli kummaline, kurb aga samas ka helge retk minevikku. Istusin hommikuni üleval ja lugesin. Ma loodan, et ehk avaneb mul võimalus kunagi uuesti neid kirju lugeda, sest juba hakkavad faktid segamini minema. Kui kaua pärast Teist Maailmasõda ei olnud kirjavahetus võimalik? Kas alguses tuli kirjutada kuidagi salaja? jms.

...Kui hirmus see suguvõsade lahti rebimine võis olla, ei suuda meie hästi ettegi kujutada. Vana Enn ja meie vanaisa Eerik olid ju mitte lihtsalt vennad, vaid väga lähedased vennad - nagu mulle meelde on jäänud, aitas Enn oma noorimat venda Eerikut koolitada. Ja järsku sai kõik läbi - üks on ühel ja teine teisel pool "raudset eesriiet". Kui kiiresti üldse teada saadi, kas sugulased seal "teisel pool" elus on?

Teine asi, koduigatsus. Eelkõige sel põlvkonnal, kes Eestis kasvanud (Tiit ja Enn olid vist umbes 3-5aastased, kui üle mere põgenesid? Teie ilmselt kohanesite kiirelt, aga ma kujutan ette, kui raske see oli teie vanematel.)
Mulle meenub, kuidas eelmisel aastal ajasin telefonitsi juttu meie Kanada vanaonu naisega, Maiga. Ja kuidas ta ütles: "Iga suve alguses ja igal jõuluajal on niisugune Eesti igatsus!"
Küsisin tookord Mailt, et kas ta on kunagi mõelnud, et kui koliks tagasi. Aga sain isegi aru - nüüd, rohkem kui 60 aastat hiljem on seda raske, peaaegu võimatu teha. Kõik on muutunud. Ja lapsed elavad ju uuel maal, see on nende kodumaa.

Tiit Inglismaalt

Meie blogijate tiimis on nüüd uus liige - Tiit, kes elab Inglismaal. Meie oleme Tiiduga nõod ehk siis vendade lapsed. Tema isa Enn ja meie isa Eerik olid ühe pere pojad, pärit Virumaalt Aaspere vallast Ahila külast Pällu talust.

Pildil: Tiit (vasakul) külastamas Eestit 1992. aastal.
Teised: Eerik, Ave-Liis, Triin ja meie koer Bibi.

Kirjutas Helle
7. detsember 2007

Luuletus "Mälestusi kodust"

Meie isa Eerik luuletas vahel ajaviiteks.
Üks - pealkirjaga "Mälestusi kodust"- on 18 salmi pikk. Selle tegi ta siis, kui läks Inglismaale oma vennale Ennule külla. Luuletatud venna 75. sünnipäeva puhul.
Trükin sellest ära salmid, kus ta oma perest kirjutab.
Muidugi vääriks see terves mahus äratrükkimist, aga olgu siis praegu ainult osa.




Aeg justkui linnulennul lendab,
päev päeva järel, kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ja mõttekangas välistan kõik muu.

---
Veel mõtlen vanemaist nii kalleist:
me isa - aus, tasane ja arg.
Ja ema - selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meid oli seitse nagu laulusalmis
ning vahe aastateski oli küllalt pikk.
Meid kõiki töö ja vaev on vormind.
Kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed, just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam.
Neid jutuvada saatnud kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkuses ja andes
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim.
Neil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ning naer - need vaevalt otsa said.

"Nüüd lännu," nagu lauldud laulusalmis,
"nood õndsa aja ammugi.
Me latse nagu essind linnu
kik ilmalaanes laiali."

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
Sul täitumas on seitsekümmend viis.
Nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab,
ja ikka jäänd Sul kalliks koduraja viis.

----
On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna.
Eks minulgi jäänd ahtaks sõnariim.
Tõemeeli pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda -
ma lõpuks siiski olen siin.
(1985)

Kirjutas Helle