Kaarel

Küsisin Lembitu käest Kaarli kohta…

Kuna Kaarli elulugu ei ole eriline edulugu, siis väga palju kirja panna polegi. Lembit küll ütles, et rääkida võiks ju palju, aga see ei kõlba ju kirja panna. Eks enamik Kaarli lugudest, nagu kogu ta elulugugi, lõppeb viinaga.

Niisiis koolitee algas Ojaveskil ja Kadrinas. Edasi lõpetas ta Jäneda Põllutöö Keskkooli. Abiellus naabritüdruk Therese Kreegiga.
Mingil ajal said Therese kaudu päranduse ja asutasid Tallinnasse toiduainete poe. Paraku lõpetas see ettevõte pankrotiga. Hiljem töötas Arsenali tehases luksepana.
Sõja ajal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kui rinne 1944 taandus, siis tuli Kaarel Läti piiri äärest mööda metsi koju Ahilale.
Oli peale sõda Arkna Põllutöökoolis õpetaja ja lühikest aega (1947) Vihula MTJ-i peaagronoom. Edasi töötas Tallinnas luksepana Harju Segatööstuskombinaadis, Terases ja mujal.
Suri 1958. a. kevadel (kainestusmajas)


Kaarel (väidetavalt) Jaan Paku kingitud viiuliga.

Kaarel (karvakraega) koolipoisina Jänedal.

Johannes, Kaarel, Helene ja Theresa.

Therese koos õe Emiliaga Kaarli haual Tallinna Metsakalmistul.

Mihkel - 23.02.2008

Friedrich Ferdinand

Tagasi mälestuste kogumise retkelt, püüan värskelt kohe kirja panna, mis meelde jäi.
Kuna lapsepõlveaega mälestused ei ulatu, siis algab sealt, kus oli aeg juba tegusid teha...

Niisiis Lembit mäletab...
Kui Priit juba kaela kandma hakkas, siis palus ta isalt (Johanneselt), et teeme talu pooleks. Isa oli vasu, et ei saa, tal 7 last. Hiljem kauples, et andku isa talle paar hektarit heinamaast, aga isa ei tahtnud talu tükeldada. Egas midagi, pidi muudmoodi hakkama saama...
Hooaegadel oli kodutalus abiks ja muul ajal tegutses agendina. Käis külast külasse - talust talusse ja võttis päevapilte suurendada. Ega ta ise ei suurendanud, vaid viis linna fotograafile ja pärast viis valmistoodangu tagasi. Hiljem tegutses ta ka Singeri õmblusmasinate agendina.

Olles hea ärisoone ja jutuga ning veel parema mäluga, võitis ta kergesti usalduse. Kohati oli ta tuntud ka hiromandi ja ennustajana. Saanud küla esimeses peres jutu peale ja kuulanud ära kogu küla uudised ning ajaloo, läks ta järgmisesse peresse juba "teadjamehana", kes täpselt teadis mis kellegiga ennem juhtunud oli.
Vahendanud pilte ja õmblusmasinaid sai ta peagi kokku poe asutamiseks vajaliku kautsioni.

Kui ta Haljalas ärijuhina alustas, siis oli tal kaupa vaid hobusekoorma jagu. Õige pea omas ta juba 5. tonnist veoautot ja sõiduautot. Temal oli lisaks ühisuse(ETK) poele ka viinapood ja kohalik viinamonopol (riiklik viinamüügi regulatsioon).
/Riigiarhiivis on säilik ERA.891.2.18459, mis viitab ettevõtte "Viinakauplus Priit Saluveer (end. Friedrich Schvartsberg)" registreerimistoimikule./

Haljalas tegutses Priidu naise Klaara eestvedamisel maanaiste selts, kus korraldati erinevaid kursuseid. Enn käis seal maanaistele laulmist õpetamas.

Panen siia üles kogu pildimaterjali, mis õnnestus hankida. Ülemine ilupilt on aastast 1928, alumine 22.07.1930. Priit ja Klaara on pildil detsembris 1931.
Ajalehe lõige on Saksa-ajast.
Surmatunnistuse ajas välja Kuste, kuna ta soovis Priidu rehabiliteerimist. Sellega ta teenis ära Kaarli pahameele, kuna sorkis pere asjades ja võis tõmmata võimude tähelepanu ka teistele vendadele. Olid ju kõik Saluveeri poisid "patused" ja hirm uute repressioonide ees oli suur.

Mihkel - 15.12.2007

Amanda (Manda) Kalind

Pildi peal on vasakult esireas Kuste, ema Leena, Marta, tagareas vasakult Eerik, Manda, Amanda (Mants) ja Enn. Pildistatud emadepäeval 1933.a.

Isa kolmest õest oli Manda vist kõige hakkajam, lõbusam ja elavam. Kui vanaema Leena kohta on öeldud, et ta oli temperamentne ja ärivaimuga ekstravert, siis oli Manda ehk kõige rohkem temasse. Võib-olla.
Manda sündis 1905. aastal Ahilal, kui Ennu mälestuste järgi koliti Pällu-Joosepi tallu, mis oli võlgu ostetud. Juttudest on meelde jäänud, et Manda abiellus oma Eduardiga noorelt ja neil ei olnud tükk aega (vist 10 aastat) lapsi. Siis sündisid lõpuks Mati (1935) ja Mait(1940).
Edaspidise osas jään faktidega hätta. Millalgi ehitasid nad Tõnuhansule oma maja(5 km Kadrinast Viitna poole) Ülejõe lähinaabrusse. Mis ajendil koliti hiljem Tallinnasse elama, ei teagi. Ju see oli pärast sõda, kui maal enam tööd polnud. Kolhoosidesse ei tahetud minna. Ja võib-olla oli veel põhjusi... Lembit kindlasti teab...
Päris kaua aega elasid nad Seevaldi territooriumil imetillukeses ametikorteris. Eduard oli Seevaldi haigla katlakütja ja Manda sanitar. Neil oli küll ainult üks väike katusekamber, kuid alati võeti seal vastu soojalt ja südamlikult - kõht söödeti täis ja magamisase leiti kah.
Manda oli minu ristiema. Kuna tal endal tütart polnud, siis poputas ta mind eriliselt. Manda oli ettevõtlik - mingil ajal pidas ta Tallinnas isegi lehma ja kasvatas maasikaid (kindlasti ka köögivilja ja kartuleid). Toidubloki sanitarina sai ta ka oma perele veidi toidulisa, aga seda ei maksa talle pahaks panna. See kuulus ellujäämisprogrammi.

Eduard oli väga tubli ja täpne mees. Ta oli nii külalislahke, et viksis isegi külaliste kingad ära, kui need juhtusid porised olema. Pärast mitme aastakümne pikkust virelemist eraldati neile Mustamäel kolmetoaline korter. Oh milline õnn see oli!
Kahjuks ei kestnud see pikalt. Eduard haigestus ja suri vähki 70ndate algul. Manda põetas teda kuni viimse hetkeni kodus, vedas kahte koormat - käis tööl ja hoolitses haige mehe eest.

1967. aastal käis Manda Inglismaal Ennul külas. Eks see oli ka üks julgustükk. Ega siis sel ajal pääsenud väljamaale kõige otsemat teed pidi, vaid pidi sõitma Venemaa kaudu ringi. Manda oli sealgi ettevõtlikkust üles näidanud ja ühe kohaliku farmeri juures hooajatöid teinud. Selle eest sai endale musta karakullkasuka. Seal õppis ta ka veidi inglise keelt, näiteks kui Ennu polnud kodus, vastas ta telefonile:"Not at home!" (vene keelt purssis Manda päris talutavalt, inglise keelest ei teadnud ta mõhkugi)

Manda oli lustlik ja lõbus, hea naljasoonega. Oskas ise nalja teha ja ka teiste omast lugu pidada. Tema sünnipäevadel lauldi nagu laulupeol ja naerdi, kõhud kõveras. Manda lemmiklaul oli "Vana pildiraam". (Priit Pihlapi laul Silvi Vraidi esituses.) Sõnad olid tal peas ja ka need sõnadeta kohad laulis ta täpselt välja. Tal oli madal alt. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, siis laulis Manda Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõik kolm salmi ette.
Tema viimased aastad olid rasked, teda tabas mõistusekaotus. Manda suri 1989. aastal, olles 84-aastane. Matused olid jõulude ja vana-aasta vahel.

Minu jaoks oli Manda väga lähedane, ka Eeriku jaoks. Mäletan, kui meie ema suri, oli Manda esimene, kes kohale ruttas - toeks ja abiks.

P.S. Mandat võib näha kõikidel vana aja kodupiltidel siin blogis.

Kirjutas Helle
12. 12. 2007

Auguste, kust august?

Kust võtsid lihtsad maainimesed oma lastele nii peened nimed?

Isa Johannes - noorena Kolu mõisas aednikupoiss, hiljem mõisniku kutsar, ema Leena - mõisa toatüdruk, hiljem ärivaimu ja muidu hakkamist täis külakokk ja elav ajaleht, said kokku, abiellusid ja neil sündis 7 last.
Auguste ehk Kuste oli järjekorras teine laps (tütar), sündinud sajandiga koos - 1900.
Kuna temal oli meie kasvamises ja elus nii tähtis osa, siis pühendan temale eraldi sissekande.
Augustega (kõik kutsusid teda Kuste, ise ta kirjutas kirjadele alla mõnikord Guste või Gute, Tiit nimetas vahel ka nalja mõttes Elfrideks teise nime järgi) on seotud ka meie lapsepõlv Abjas, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni koolis koristajana. Ju ta aitas meie emal ka lehma pidada ja isal heina teha. Maaelu oli talle südamelähedane.
Isa rääkis alati, et Kuste oli väga ettenägelik, läks kodust ära riigitööle ja mõtles juba varakult pensionile, samal ajal kui ta vanem õde ei saanudki pensioni ja noorem õde pidi veel vanas eas tööl käima.
Kuste tahtis, et tal oleks oma kindel sissetulek ja hoiuarve. Hämmastav, et tal õnnestus imeväikse palga ja pensioni juures veel säästa. Mingil ajal unistas ta oma majast Suure-Jaanis. Kui see ei täitunud, siis püüdis Eerikule auku pähe rääkida, et hakkaksid koos maja ehitama. No see oli lausa utoopia vallast.
Iga riigikord ja rahareform kooris Kustet, nagu paljusid teisigi - arved läksid peaaegu nulli. Seda viimast, kroonile üleminekut, ta vist hästi ei adunudki. Siis oli ta juba liiga vana ja usaldas oma rahaasjad minu hoolde. Enne, kui ta 1996. aastal suri, näitas mulle, kus on tema matuseraha. Tal oli ka krooniajal oma pensionist õnnestunud kokku hoida 3000 krooni. (Võib-olla te ei mäleta, aga siis oli pensionid väga väikesed ja 3000 oli päris suur raha.)

Kuste ei abiellunud kunagi. Ise tunnistas, et teda keegi ei tahtnud. Ta oli natuke see inimene, keda ära kasutati ja tögati. Päeval, kui ta vaimses mõttes suri (sai insuldi ja siis oli kontaktivõimetu 8 päeva), kurtis ta mulle, et tema elu on olnud mõttetu, et temast ei jää midagi järele. Ma lohutasin teda. Hea, et ma seda tegin, sest mõne tunni pärast poleks seda enam teha saanud.

Kustel pole kunagi olnud oma kodu, ta on alati elanud kellegi juures või olnud siis maal näiteks koduhoidjaks oma õdede majas. Oma eluviisilt oli Kuste vähenõudlik, oskas piskuga läbi ajada. Kogu tema varandus oli paaris kohvris ja sajas kotikeses. Ta ei raatsinud midagi ära visata ja uusi asju kasutusele võtta. Kui ta suri, siis leidsin ta kohvritest veel hinnasiltidega pesu, öösärke, käterätikuid ootamas oma aega.

Kuste oskas teha käsitööd ja ka õmmelda. Kus õppis, et tea. Üldiselt ei antud sel ajal naistele mingit erilist haridust. Kolm talve külakooli ja kõik. Kuste oli siiski 6 aastat koolis käinud. Ta kirjutas huvitavaid ja veidi ka poeetilisi kirju oma sugulastele. Tal oli väga hea mälu. Mul on siiani kahju, et ei kirjutanud ta jutte üles. Siis tundusid need parasjagu tüütud ja sada korda kuuldud. Praegu oskaks ma tema ajaloolist mälu hinnata.

Kuste elas ka aastaid Tiidu ja Reeli peres (põhiliselt küll talviti). Kui ta jäi juba vanaks ja viletsaks, tuli ta meile elama, oma noorima venna juurde. Siin nad veetsid koos 5 ühist vanadusaastat ja surid üksteise järel pooleaastase vahega, õde enne ja vend pärast.

"Kuniks elu" oli Kuste lemmikväljend. Pärast mingit pikemat heietust või kurtmist tegi ta lühikese pausi ja ohkas siis: "Kuniks elu!"

Kirjutas Helle
23. november 2007, parandanud ja täiendanud 11. detsembril s.a.

Vanaema Ksenia Lenk

Pildil vanaema ja vanaisa pensionipõlves (Järva-Jaanis) jalgu puhkamas. Mõnusa auraga pilt.


Pärast vanaisa äkilist surma tuli vanaema meie juurde elama. Ta oli siis 62aastane.
Olen hiljem mõelnud, miks ta sellise otsuse tegi. Meil oli ju niigi suur ruumikitsikus (2 tuba ja seitsmeliikmeline pere). Tal polnud ju lootustki omaette olemisele ja privaatsusele. Tulla endisest vaiksest vanainimeste kodust paljulapselisse perekonda, ehkki oma tütre juurde, oli suur elumuutus.

Vanaema tulek tegi meie elu mõnes mõttes lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Ema sai minna tööle, sest vanaema võttis enda peale toidutegemise, riiete eest hoolitsemise ja kinnaste-sokkide kudumise. Ka aitas ta meid koolitükkides, kui mõni vajas abi, eriti vene keeles. Endise õpetajana oli ta väga pedantne. Kui läksid tema käest mõnda vene keele harjutust küsima(ta oli vene keele õpetaja), siis ta enne järele ei jätnud, kui olid ka näiteks kõik sõnad ja käänamise selgeks saanud. Ma parem ei küsinudki...

Pille oli vanaema laps. Vanaema õppis koos Pillega, aitas teda käsitöös ja vabastas mõnest majapidamistööst, tehes seda tema asemel ise. Siis ei saanud ma sellest aru, aga nüüd küll. Pillel oli niigi õnnetu saatus. Las tal siis oli vanaema armastust rohkem kui näiteks minul. Vanaema heitis seda ette, et mulle kõik kergelt kätte tuli. Olin vahel selle peale solvunud.

Meie ema oli kannatlik ja leebe inimene, aga vanaema oskas teda endast välja viia. Tülid tulid laste kasvatamise pärast. Vanaema ja isa koos temaga nõudsid kõikide korralduste silmapilkset täitmist. "Mine too kaevust vett!"... ja kohe pidi jooksma. Ema viitsis mitu korda öelda. Laste asi! Eks me proovisime venitada, lõpuks ikka tegime.

Vanaema kolmest lapsest oli üks poeg sõja ajal läinud Kanadasse, seal pere loonud. 1967. aastal käis vanaema neil seal külas. See oli ikka ime küll, et üldse lasti ja et vanaema sai üksi mindud. Ta oli Kanadas pool aastat.
Pärast seda jäi ta varsti haigeks. Mis haigused tal olid, ei teagi. Mina olin siis juba ülikoolis.
Mul oli valus vaadata, kuidas vanaema kokku kuivas. Endine tüsedusele kalduv inimene jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni ühel saatuslikul päeval kukkus oma puusaluu katki. Haiglas pidas ta vastu nädalapäevad ja siis suri.

Elu koos vanaemaga õpetas meile siiski palju. Vanaema tegi alati kõikidele pereliikmetele jõulukingitused. Oma pensioniraha jagas ta laiali. Andis emale toidu eest (milleks tal seda oli vaja teha?) ja meile, lastele, mõne teene eest. Kui ülikoolist koju tulin käima, siis torkas mullegi pihku, et osta midagi vajalikku. Mõned korrad aastas käis ta Tallinnas oma õel külas või siis oli Lillis poja juures. Kui ta sealt tagasi tuli, tõi ta meile alati eeskujuks, kui tublid ja sõnakuulelikud selle pere lapsed on.

Vanaema oli äärmiselt korralik. Tema õpetas, et kodust ei tohi enne välja minna, kui tuba on korras. Alati peavad puhtad riided seljas olema ja taskurätik kaasas. Pesu peab olema triigitud ja ilusasti lappesse pandud. Ja ihu pealt ei tohi karvu ajada, sest siis tõuseb selle asemele mets. Tema oli lolli aruga oma väikseid vuntsikesi kääridega lõiganud ja nüüd pidi seda kogu aeg tegema.

Vanaema võttis elu surmtõsiselt. Tal ei olnud minu meelest eriti naljasoont või oli see teistsugune. Vahel ta solvus kellegi peale, istus siis oma toas, nuttis seal natuke, rahunes, ja elu läks edasi. Isa suhtes oli tal ülisuur respekt ja vastupidi ka. Ma isegi imestasin vahel, et nad ei teieta.

Kui vanaema suri, siis isa mattis teda. See oli vanaema soov. Isa oli ilmalike matuste korraldaja mitukümmend aastat.

Kirjutas Helle

Vanaisa Peeter Lenk

Meie ema Aino vanemad olid õpetajad. Vanaema õpetas vene keelt ja vanaisa matemaatikat. Nad olid väga soliidsed inimesed. Meie, lapsed, lausa pelgasime neid. Piisas vaid vanaisa pilgust, kui kõik jäid vakka - ei mingit laste kisa ega vaidlemist enam.
Nad elasid Järva-Jaanis. See oli naljakas, sest meie elasime Suure-Jaanis.
Kui nad pensionile jäid (küllalt eakatena), siis käisid nad meil oma tütre ja Lillis oma poja perel päris tihti külas. Alati toodi kaasa kingitusi - uued riided, toitu- sest meie elasime väga vaeselt.

Vanaisa Peeter Lenk oli Tammsaarega lähedalt sugulane. Nad olid nõod, nagu Triin ja Epp- Elo või nagu Simona ja Marta. Nad olid isegi ühte nägu. Ma ei tea küll, kas nad omavahel ka suhtlesid, sest kas mina oskasin lapsena seda küsida. Tammsaare oli vanaisast 5 aastat vanem ja suri juba 1940. aastal ära.

Vanaisast on mul kõige selgemini meeles tema surm, sest me nägime kõik seda pealt. See oli esimene surmaga kokkupuude nii otseselt.
Vanaisa ja vanaema tulid meile järjekordselt külla. Vanaisa aitas isal lambasõime parandada. Isa polnud selliste asjade juures eriti osav. Oli oktoobrikuu ja maas juba veidi lund.
Vanaisa tuli tuppa ja tuikus diivanile. Siis tõmbas paar korda sügavalt hinge ja oligi läinud. Sel ajal polnud meil telefonigi. Isa jooksis arsti kutsuma. Mina läksin õue ja karjusin kõigest kõrist.
Terve öö istusime üleval, väiksemad lapsed vist magasid. Vanaema ja ema nutsid.
Vanaisa oli nii võõra näoga.

Andres kirjutab:

" Ma mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-aastane siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli, ja nägin, kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib-olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib-olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit, siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas."

Järgmisel päeval sõitis vanaema Järva-Jaani vanaisale riideid tooma ja asju ajama. Minu võttis ta kaasa. Olin alles väike tüdruk, vist 5. klassis. Ju ta lootis minust mingit abi. Ma ei kannatanud bussisõitugi ja olin väga õnnetu seal vanaema juures.

Matust mäletan ka. Pärast matust jäi vanaema meile elama, kuigi meil oli endilgi väga kitsas. Elasime seitsmekesi kahes toas. Hiljem saime kaks pisikest tuba juurde.

Vanaema oli vanaisast 13 aastat noorem ja elas pärast vanaisa surma veel 13 aastat. Ema ja isa kutsusid neid "mammi" ja "papi", meie ikka ainult vanaema ja vanaisa.

Kirjutas Helle

Brežnevi surm

Täna möödub 25 aastat Brežnevi surmast. Mul on sellega seoses mitu mälestust.

Surmapäeval veel "saladust" ei avalikustatud. Vähe sellest, isegi ei räägitud, et isake oleks haige või midagi. Järgmisel päeval lasti raadiost ainult viiulimängu. Koolis ütles üks poiss, et B on surnud. Mina veel noomisin, et sellise asjaga nalja ei tehta. Selgus, et tõsi. Kuulutati välja ülemaailmne lein. Kõik lõbusamasisulised üritused jäeti ära. Meie aga pidime minema Tartusse teatrisse. See siiski ära ei jäänud, oli vist mõni tõsisem tükk seekord.
Triin jäi Pillega koju. Ma ei tahtnud, et ta televiisorit lahti teeks(oli alati väike hirm, et telekas läheb põlema, vana juba teine). Ütlesin siis, et ega sealt nagunii midagi tule, Brežnev ju surnud. Triin küsis: "Kas Brežnev tegi siis kõiki saateid?" Triin sel ajal veel koolis ei käinudki.

Töökohtades korraldati leinavalved, tunnid jäeti ära. Töökollektiiv pidi graafiku alusel maja valvamas käima. Üksinda ei tahtnud olla, siis istusime sõbrannadega koos 6 tundi pimedas koolimajas. Võtsime kaasa kudumise, söögipoolist, ja naersime nagu koerad, sest kõik tundus nii absurdne. Õõvastav oli ka, sest keegi käis akna taga koputamas. Hiljem selgus, et üks tuttav, kes oli pommis peaga koduteelt eksinud.

Matust mäletan ka. Telekast kanti seda täies mahus üle. Seda ei saagi unustada, kuidas kadunukese kirst kolinal hauda pillati. Korduses oli see koht välja lõigatud.

Hiljem surid veel järjepanu kaks riigimeest, aga nende surmaga seoses nii eredaid mälestusi pole. Peasekretäride surm muutus juba tavaliseks sündmuseks.