Meie ema Aino: pere loomine, lapsed

Kõrvaloleval pildil on Aino Lenk alles koolitüdruk Paidest. Tegemist on dokumendifotoga. Ema on siin umbes 16aastane.

Kus ja kuidas tutvusid Aino ja Eerik, pole päris selge. Kaudsete tõendite järgi pidi see juhtuma Uuemõisas Haapsalu lähedal sõja ajal. Eerik oli tollal Uuemõisa Kõrgemas Põllumajandus- ja Kodumajanduskoolis õpetaja asetäitja, Aino õppis samas. Tegelikult oli vist nii, et Kehtna Kodumajanduskool oli sõja tõttu evakueeritud Uuemõisa.
Sellest perioodist on säilinud üks käsikirjaline laulik, kus ühe laulu sõnade "Las purtsata!" alla on kirjutanud A. Lenk ( Aino Lenk, hiljem Aino Saluveer).

Ühe perekonnalegendi järgi oli Eerikul plaanis koos vennaga põgeneda 1944. a. Tal olevat paadis koht olnud, aga ta mõelnud siiski ümber. Romantilises variandis olevat Eerik viimasel minutil paadist maha hüpanud!
Imelik - meid polekski siis olnud või vähemalt poleks me olnud need, kes me oleme!!
No läks teisiti, jumal tänatud.
Uhkeid pulmi ei peetud (sõjaaeg ikkagi), aga abielu registreeriti 1944. aasta lõpus Haapsalus.
Meie ema oli siis 22-aastane, isa temast 5 aastat vanem, seega 27-aastane. Elatud on mitmes kohas, näiteks Kehtnas, Sakus ja Abjas, aga kõige kauem muidugi Suure-Jaanis.

Ma ei hakka siin aastaarvudega vehklema, ütlen ainult, et meie emal oli 30-aastaselt 5 last: kaks tüdrukut ja kolm poissi. Sünnijärjekorras Pille, Helle, Tiit, Toomas ja Andres.
Nendel lastel on omakorda 10 last, edasi - järgmise rea peal on 9 last (loodetavasti tuleb juurde!).

Panin siia ühe perepildi. Hea, et omal ajal ikka tehti pilte - on, mida vaadata ja blogisse panna:) Iga pildistamine oli sündmus. Vähemalt meie kodus kutsuti selleks kohale piltnik või mindi ise ateljeesse. See pilt on tehtud Suure-Jaanis meie Nurme tänava kodus 1963. aastal. Vanaema elas sel ajal meie juures.

Raske on kirjutada oma emast, kui lapsepõlvemälestused on veidi ähmastunud ja ema ei ole juba nii kaua olnud. On mõned väga isiklikud mälestused, nagu ilmselt meil kõigil.

Mõtlen praegu, kuidas küll ema suutis nii rasket koormat vedada - suur pere, majapidamine ja selle kõigega toimetulemine. Aga ju tal käiski see üle jõu, kui tema süda väsis ja murdus ikka liiga noorelt. Kõik tema lapsed on tema eluea juba ületanud.

------
Kirjutas helle - 29. detsembril 2007

A nagu Abja...

Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.
A - tähega kohanimesid on siit blogist läbi käinud mitmeid, näiteks Ahila, Aluvere, Abja...
Abja, Mulgimaa süda, oli meie pere elukohaks neli aastat. Mine tea, võib-olla oleks seal kauemgi elatud, kui poleks olnud vaenlast, kes elu kibedaks tegi. See on pikk ja minu jaoks segasevõitu lugu.
Igal juhul on Abja VÄGA TÄHTIS koht meie pere jaoks, sest seal sündisid meie kolm poissi - Tiit, Toomas ja Andres. Pildi peal küll Andrest veel pole, ju ta oli alles silmades...
Kuste elas samuti Abjas, töötas seal koolis koristajana ja aitas emal lehma pidada ja isal heina teha.
Isa Eerik oli Abja keskkooli direktor enne, kui me sealt ära kolisime Suure-Jaani. Imelik, et viimasest saigi meie põhikodu. See ka natuke Mulgimaa.

Kirjutas Helle
15. detsember 2007

Meie kodu Nurme tänav 5

Pilt 1. Esimene kevad Nurme tänaval. Külas on onu Heikki pere, kuid pildil ainult lapsed.



Pilt 2. Vanaisa Peeter Lenki matuste päev. Tagatrepil seisab vanaema (pikem ) ja tema kõrval Juulie-Marie Loo.



Pilt 3 - legendaarne maja Nurme tänav 5 esifassaadi poolt vaadatuna. Sissekäigutee on palistatud elupuupõõsastega, mis olid seest tühjad, seega hea peidukoht. Maja ees oli teisigi puid ja põõsaid. Kahel pool oli kaseallee, kus kasvasid sügisel isegi kaseriisikad. Muide, tee korrashoidmise kohustus oli meie peal. Hiljem sovhoosi kontori ajal võeti tööle aednik. Meie kanad ei tohtinud maja ees siblimas käia!

Maja ajaloost

Kunagi, vist 20. sajandi esimesel veerandil, oli selles majas - Nurme tänav 5 - Kase kool. Suure-Jaani alevis oli samal ajal teine kool veel - nn Kapi kool. Hiljem viidi Kase kool Lahmuse mõisahoonesse, kus praegu on eriinternaatkool. Vahepealsetest aastatest puudub mul ülevaade, aga vene aja algul oli siin miilitsajaoskond koos siseasjade osakonna ja passilauaga.

1959. aastal kaotati Suure-Jaani rajoon ja kõik tähtsad funktsioonid viidi kokku Viljandisse. Suur maja anti kooli valdusse. Vaat siis meie pere koliski sinna majja elama.
Osa ruume olid trellitatud ja ehitatud kartseriteks, mis olid varustatud väliste aknakõrgendustega. Nii ei näinud kartseriaknast, mis õues toimub.

Kogu majapidamine oli piiratud 2-5 meetri kõrguse plankaiaga.
Milleks see tara oli vajalik? Võib-olla kardeti metsavendade rünnakuid võpsiku poolt?!
Hiljem need muidugi lammutati.

Kui kool sai maja oma käsutusse, tehti sinna kooli internaat ja meie ema sai endale töökoha - internaadikasvataja. Meie pere elas maja õuepoolses osas kahes toas. Hiljem ehitati kartseritest kaks tuba veel juurde.

See oligi esimene aasta Nurme tänaval, kui vanaisa meie juures suri ja vanaema siia elama tuli. Mäletan, et ema saatis internaadilapsi õppimistunni ajal vanaema juurde vene keelt õppima. Selleks ei pidanud isegi õue minema, sai vaheukse kaudu.

Kui uus koolimaja valmis sai, kolis internaat vanasse (koolimajja).
See maja päris tühjaks ei jäänud, siia anti kortereid õpetajatele ja sovhoositöötajatele. Hiljem ehitati teine korrus ka välja ja kuni sovhoosiaja lõpuni oli majas kontor ja söökla.
Pärast oli seal vallamaja kuni valdade ühinemiseni 2005 ja nüüd on noortekeskus.
Selline vinge maja siis.

Oma kodu

Aga meie jaoks oli see esimene "oma kodu" moodi kodu. Minu vennad käivad vahel seal uurimas, mis toimub. Kõrvalhooned on ammu lammutatud, alles on veel suur maa-alune kivikelder ( ei kasutata enam õigel otstarbel).
Elasime seal kokku 13 aastat, kuni sai valmis õpetajate maja. Pere oli jäänud 3-liikmeliseks - neli last olid kodust läinud. Jäi ema, isa ja Pille.

Seal oli ilus elada. Ümberringi oli palju avarust, peaaegu nagu maaelu, kuigi linn oli käeulatuses. Meil oli lehm, lambad, kanad, siga. Ilmselt muidu ei tuldud ots-otsaga kokku või oli selline elustiil, nagu praegu öeldakse. Õue all oli maalapp, kus põhiliselt tegutses vanaema, aga teised ka, täpsemalt naispere. Peenarde rohimine oli raudselt naiste töö.
Hiljem istutas isa ka õunapuid ja marjapõõsaid.
Kevadel laksutasid all kaasikus ööbikud... ja veidi kaugemal kukkusid käod. (Looduskirjeldused pole mu tugevaim külg!)

Lehmalüpsmist mina selgeks ei õppinudki, õigemini tundsin metoodikat küll, aga minu "väikesed käekesed" väsisid ära. Andres oskas lehma lüpsta. Hädaga saime kahepeale hakkama, kui ema pidi kuhugi minema. Ega ta vist palju ära käinudki, suur ärakäija oli meil isa.

Mõned asjad on hästi meeles. Kui isa läks kokkutulekule, ekskursioonile või kursustele, siis andis ta meile tööde nimekirja, mis kõik selle aja sees pidi ära tehtama. Karm kord oli.
Heinategu lehmale ja lammastele oli muidugi ühisettevõtmine. Puude tegemine ja ahjukütmine oli rangelt meeste töö.

Ükskord jäin mina koduhoidjaks. Meil olid tibud, alles udusulis. Hoidsime neid kasti sees, klaas peal, et kass(!) neid ära ei sööks. Eks ma vist olin hooletu või ei osanud asju ette näha, aga päike
paistis läbi klaasi ja tibud "küpsesid" ära. Mitte vist kõik. Küll ma siis nutsin ja elasin üle, aga midagi polnud enam parata.
Kartserisse mind ei pandud ja vitsa ka ei saanud selle eest. Mis sa õnnetut last ikka peksad!

Andres kirjutab:

"Ma mäletan neid kartsereid küll. Meid hirmutati, et kui pahandust teeme, siis pannakse iga poiss eraldi kartserisse.
Need ruumid ehitati ümber alguses internaadi (poiste)tubadeks. Meile kohandati need toad peale seda, kui internaat Hariduse tänavale viidi. Või saime selle vanaema toa natuke varem?
Ma ei kujuta ette, kuidas me kaheksakesi kahes toas ära mahtusime.

Veevärk pandi sisse sovhoosi ajal. Teisel korrusel oli sovhoosi söökla ja neil oli vett vaja. Natuke hiljem toodi toru meie kööki ka.

Ega täpselt ei mäleta ka kõike, aga mõni asi on küll hästi meeles. Näiteks, kuidas me põõningult ja maja ümbrusest relvi otsisime.
Kui spordiga tegelema hakkasime, tegime Nurme staadioni, kus pidasime meistrivõistlusi ja rekordeid.
Ükskord sai lehm Mooni vasaraga kõhtu. Kutsusime ise loomaarsti. Pärast ütlesime emale-isale, et kettaga sai pihta."

Vahel meid ikka hirmutati vitsaga ka. Vitsa toas ei olnud, aga mäletan, kui isa ütles (tavaliselt mõnele poisile!) : "Mine too nüüd endale ise õuest vits!" No kesse nii loll oli!
Ükskord ajas isa Tiitu õue peal taga, aga ei saanud kätte. Lõpuks hakkas naerma ja viha läks üle. Meie isa oli äkilise loomuga mees. Lapsena me hoidusime sellest, et teda millegagi vihastada.


Ikka on veel südames soe tunne, kui näen endist kodu, kuigi seal on palju muutunud. Eriti maja ümbrus, mis on kaotanud oma intiimsuse ja kodususe.
Neid suuri elupuid ja põõsaid pole seal enam ammu.

Kirjutas Helle
30. november 2007

Auguste, kust august?

Kust võtsid lihtsad maainimesed oma lastele nii peened nimed?

Isa Johannes - noorena Kolu mõisas aednikupoiss, hiljem mõisniku kutsar, ema Leena - mõisa toatüdruk, hiljem ärivaimu ja muidu hakkamist täis külakokk ja elav ajaleht, said kokku, abiellusid ja neil sündis 7 last.
Auguste ehk Kuste oli järjekorras teine laps (tütar), sündinud sajandiga koos - 1900.
Kuna temal oli meie kasvamises ja elus nii tähtis osa, siis pühendan temale eraldi sissekande.
Augustega (kõik kutsusid teda Kuste, ise ta kirjutas kirjadele alla mõnikord Guste või Gute, Tiit nimetas vahel ka nalja mõttes Elfrideks teise nime järgi) on seotud ka meie lapsepõlv Abjas, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni koolis koristajana. Ju ta aitas meie emal ka lehma pidada ja isal heina teha. Maaelu oli talle südamelähedane.
Isa rääkis alati, et Kuste oli väga ettenägelik, läks kodust ära riigitööle ja mõtles juba varakult pensionile, samal ajal kui ta vanem õde ei saanudki pensioni ja noorem õde pidi veel vanas eas tööl käima.
Kuste tahtis, et tal oleks oma kindel sissetulek ja hoiuarve. Hämmastav, et tal õnnestus imeväikse palga ja pensioni juures veel säästa. Mingil ajal unistas ta oma majast Suure-Jaanis. Kui see ei täitunud, siis püüdis Eerikule auku pähe rääkida, et hakkaksid koos maja ehitama. No see oli lausa utoopia vallast.
Iga riigikord ja rahareform kooris Kustet, nagu paljusid teisigi - arved läksid peaaegu nulli. Seda viimast, kroonile üleminekut, ta vist hästi ei adunudki. Siis oli ta juba liiga vana ja usaldas oma rahaasjad minu hoolde. Enne, kui ta 1996. aastal suri, näitas mulle, kus on tema matuseraha. Tal oli ka krooniajal oma pensionist õnnestunud kokku hoida 3000 krooni. (Võib-olla te ei mäleta, aga siis oli pensionid väga väikesed ja 3000 oli päris suur raha.)

Kuste ei abiellunud kunagi. Ise tunnistas, et teda keegi ei tahtnud. Ta oli natuke see inimene, keda ära kasutati ja tögati. Päeval, kui ta vaimses mõttes suri (sai insuldi ja siis oli kontaktivõimetu 8 päeva), kurtis ta mulle, et tema elu on olnud mõttetu, et temast ei jää midagi järele. Ma lohutasin teda. Hea, et ma seda tegin, sest mõne tunni pärast poleks seda enam teha saanud.

Kustel pole kunagi olnud oma kodu, ta on alati elanud kellegi juures või olnud siis maal näiteks koduhoidjaks oma õdede majas. Oma eluviisilt oli Kuste vähenõudlik, oskas piskuga läbi ajada. Kogu tema varandus oli paaris kohvris ja sajas kotikeses. Ta ei raatsinud midagi ära visata ja uusi asju kasutusele võtta. Kui ta suri, siis leidsin ta kohvritest veel hinnasiltidega pesu, öösärke, käterätikuid ootamas oma aega.

Kuste oskas teha käsitööd ja ka õmmelda. Kus õppis, et tea. Üldiselt ei antud sel ajal naistele mingit erilist haridust. Kolm talve külakooli ja kõik. Kuste oli siiski 6 aastat koolis käinud. Ta kirjutas huvitavaid ja veidi ka poeetilisi kirju oma sugulastele. Tal oli väga hea mälu. Mul on siiani kahju, et ei kirjutanud ta jutte üles. Siis tundusid need parasjagu tüütud ja sada korda kuuldud. Praegu oskaks ma tema ajaloolist mälu hinnata.

Kuste elas ka aastaid Tiidu ja Reeli peres (põhiliselt küll talviti). Kui ta jäi juba vanaks ja viletsaks, tuli ta meile elama, oma noorima venna juurde. Siin nad veetsid koos 5 ühist vanadusaastat ja surid üksteise järel pooleaastase vahega, õde enne ja vend pärast.

"Kuniks elu" oli Kuste lemmikväljend. Pärast mingit pikemat heietust või kurtmist tegi ta lühikese pausi ja ohkas siis: "Kuniks elu!"

Kirjutas Helle
23. november 2007, parandanud ja täiendanud 11. detsembril s.a.

Kolm venda

Mul on kolm venda. Pildil vasakult Toomas, Tiit ja Andres.
Nad sündisid kõik umbes aastaste vahedega Abja-Paluojal. Lapsepõlv ja kooliiga möödus Suure-Jaanis.

Imestan siiani, et ühes peres ja samades oludes kasvanud ühtede vanemate lapsed võivad nii erinevad olla. Nad olid nii erinevad, et neil polnud õieti omavahel tülisidki. Lapsepõlvekodus oli neil ühine tuba, kust võis õhtuti üksnes vaikust kuulda, ja siis ütles üks neist:"Kustuta tuli ära!"

Siiski - paljud huvid kattusid. Sport, fotograafia, kalastamine.
Tiit räägib siiani perekondlikel kokkusaamistel, kuidas nad kord kodust ära põgenesid ja mõnesaja meetri kaugusel päev otsa kaarte tagusid. Isa ei sallinud kaardimängu, pidas seda millegipärast kahjulikuks. Ta õpetas kõikidele poistele juba lapsena selgeks malemängu.

Hiljem huvid lahknesid. Tiit hakkas bändi tegema ja sellega endale raha teenima. Isa kartis, et poiss läheb hukka ja katsus seda harrastust piirata või kontrolli alla saada. Asjatult.
Toomas oli loodushuviline ja meisterdamise peale mihkel. Näiteks tegi ta poisikesena vanaemale kerilauad ja emale pudrunuia, mida mäletan veel hiljutisest ajast.
Andres oli vaikne ja endassetõmbunud. Tal olid lapsena nõrgad kopsud ja pidi seepärast aasta õppima sanatoorses koolis. Kui ta sealt tagasi tuli, oli ta kodustest nii võõrdunud, et ei rääkinud mõnda aega kellegagi.

Kõik nad võtsid naise 21aastasena ja neist said noorelt väga tublid isad. Neil on kolme peale kokku 9 last ja 9 lapselast.
Andres on Epu ja Elo isa.

Kui Tiidul oli juubel (50), siis tehti tema eluloo tundmise kohta peokülalistele viktoriin. Selle võitis ülekaalukalt Andres, mis oli mulle mõnes mõttes üllatuseks.
Andres oli koolis meie poistest kõige parem õppija. Eriti kõva käpp oli reaalainetes.

Kõik olid kooliajal kõvad spordipoisid, käisid Kirmi kergejõustikutrennis. Tiit koostas spordi edetabeleid ja kogus marke. Toomas tegi kõige ilusamaid pilte. Andres oskas lehma lüpsta ja võttis ükskord vasika vastu, kui ema-isa polnud kodus. (Meil oli lehm, siga, lambad ja kanad ka.)

Kirjutas helle