M nagu muusika

Muusikaharrastust ja - annet on esinenud nii meie ema- kui isapoolses suguvõsas.
Siin on palju juttu olnud Enn Saluveeri muusika-alasest tegevusest Eestis ja Inglismaal, aga ka tema vendade-õdede heast muusikalisest kuulmisest ja pilli- või laulmisoskusest.
Eeriku ja Ennu mälestustest võib lugeda Rakvere legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakk`u kohta (olevat kaugelt meie sugulane!), kes pannud kõik õpilased pilli mängima ja muusikat armastama. Eerik sai oma ristiisalt kingituseks viiuli ja Rakvere Ühisgümnaasiumis mängis sümfooniaorkestris II viiulit.
See kõlab väga uhkelt.


Hilisemas elus Eerik muidugi (otseses mõttes) viiulit ei mänginud, aga muusikat armastas ta väga. Kui veel puudusid tänapäevased vahendid muusika kuulamiseks ja salvestamiseks, kogus ta vinüülplaate ja lindistas muusikat alguses suurte lintide, hiljem kassettide peale. Üks asi, mis ta endale Inglismaalt tõi, oli väga hea raadio-kassettmakk, mis mängib tänini suurepäraselt.
Laulupidude ülekannete ajal nuttis Eerik meeleliigutusest. Mida vanemaks sai, seda härdamaks muutus ta meel, ja muusika puudutas teda alati...

Aga ka emapoolses suguvõsas on muusikageen kõvasti sees. Vanaema Ksenia oli ise muusikaliselt haritud - mängis klaverit, juhatas koori. Ka tema õde Natalie ( Nata) - oli Tallinna tolleaegses 16. keskkoolis lauluõpetaja ja koorijuht. Nende vend Vaido Radamus oli viiulimeister (emigreerus), viimase tütar Virve Radamus-Rannu oli konservatooriumi lõpetanud viiulikunstnik. Natal lapsi polnud, aga Vaidol jäi Eestisse maha 3 last - Virve, Reet ja Rein.

Vanaema ja vanaisa kinkisid meile oma klaveri. Ma ei mäleta täpselt, millal see meie väiksesse elamisse tuli, igatahes varem kui vanaema ise. Meile, lastele, võeti klaveriõpetaja, kes käis ühe korra nädalas Viljandist kohal. Klaverit pandi õppima mind ja Tiitu. Toomas vist õppis põgusalt. Minust mingit muusikut ei saanud. Aga Tiidust sai, kuigi ta ei viitsinud nii paljugi lapsena klaverit harjutada kui mina.
Meie Tiit on pärinud muusikaande - nüüd mõtlen - ilmselt nii isa kui ema poolt.
Tiit on elukutseline muusik, kes sellega on eluaeg leiba teeninud ja teenib tänini. (pildil)
Ta hakkas oma bändiga esinema juba koolipoisina (oli umbes 7. klassis). Kuigi lõpetanud Viljandi Lastemuusikakooli klarneti erialal, on tema põhipillideks ikka olnud klahvpillid. Õigemini klaver, millle algõpetuse sai kodus ühe uskliku klaveriõpetaja Magda Wühneri käest. Eks ta hiljem õppis üldklaverit juurde.
Kui me olime lapsed, siis me esinesime Tiiduga koos klaveril neljal käel. Läks segamini, alustasime uuesti, ikka ei õnnestunud. Lõpuks saime lavalt minema, aplaus oli tormiline. Vist oli naljakas.


Vanaema klaver elas meil pika elu. Tema peal õppis klaverimängu ka minu tütar Triin (pildil), kellest samuti pole muusikut tulnud.
Lõpuks jäi klaver väga vanaks, teda ei olnud enam võimalik häälestada. Viimase remondi ajal sai klaver "ära kingitud" Ugala teatrile. Ega tast enam asja saanud, ma arvan, võib-olla mõne rekvisiidina kõlbab veel...
Vahel mõtlen, et oleks ta siin toanurgas alles...

P.S. Ma imestan veel selle üle, et tol vaesel ajal mõtlesid meie vanemad selle peale, et lastele pakkuda midagi rohkemat kui ainult seljariiet või kõhutäit. Kust võeti välja see klaveriõpetaja, kes käis Viljandist? Tal oli siin ka teisi õpilasi, aga meile tuli ta hommikul kõige varem - enne kooli juba. Meil pakuti talle hommikukohvi. Selle aja jooksul ajasin mina oma silmad lahti ja istusin klaveri taha. Noote saatis meile Enn Inglismaalt.





Kirjutas helle - 31. detsembril 2007, lisas 2. jaanuaril 2008

Enn: 50 aastat muusikalist tegevust

Artikkel ilmus Londoni eesti ajalehes, 1976.

Pilt, mille suhtes oli lahkarvamusi

Saluveerid olid (on) muusikalembesed ja neil oli (mõningatel on ka tänapäeval) keskmisest rohkem muusikalist kuulmist, lauluhäält ja pillimängimisoskust.

Selle pildi peal istub vasakul Enn, tema kõrval Manda, taga Kaarel (algul arvati, et see on Priit). Selline armas perekondlik trio. Aasta oli 1922.

Foto saatis mulle Tiit isikute tuvastamiseks. Lõpliku otsuse tegi Lembit.

Helle - 16.12.07

Amanda (Manda) Kalind

Pildi peal on vasakult esireas Kuste, ema Leena, Marta, tagareas vasakult Eerik, Manda, Amanda (Mants) ja Enn. Pildistatud emadepäeval 1933.a.

Isa kolmest õest oli Manda vist kõige hakkajam, lõbusam ja elavam. Kui vanaema Leena kohta on öeldud, et ta oli temperamentne ja ärivaimuga ekstravert, siis oli Manda ehk kõige rohkem temasse. Võib-olla.
Manda sündis 1905. aastal Ahilal, kui Ennu mälestuste järgi koliti Pällu-Joosepi tallu, mis oli võlgu ostetud. Juttudest on meelde jäänud, et Manda abiellus oma Eduardiga noorelt ja neil ei olnud tükk aega (vist 10 aastat) lapsi. Siis sündisid lõpuks Mati (1935) ja Mait(1940).
Edaspidise osas jään faktidega hätta. Millalgi ehitasid nad Tõnuhansule oma maja(5 km Kadrinast Viitna poole) Ülejõe lähinaabrusse. Mis ajendil koliti hiljem Tallinnasse elama, ei teagi. Ju see oli pärast sõda, kui maal enam tööd polnud. Kolhoosidesse ei tahetud minna. Ja võib-olla oli veel põhjusi... Lembit kindlasti teab...
Päris kaua aega elasid nad Seevaldi territooriumil imetillukeses ametikorteris. Eduard oli Seevaldi haigla katlakütja ja Manda sanitar. Neil oli küll ainult üks väike katusekamber, kuid alati võeti seal vastu soojalt ja südamlikult - kõht söödeti täis ja magamisase leiti kah.
Manda oli minu ristiema. Kuna tal endal tütart polnud, siis poputas ta mind eriliselt. Manda oli ettevõtlik - mingil ajal pidas ta Tallinnas isegi lehma ja kasvatas maasikaid (kindlasti ka köögivilja ja kartuleid). Toidubloki sanitarina sai ta ka oma perele veidi toidulisa, aga seda ei maksa talle pahaks panna. See kuulus ellujäämisprogrammi.

Eduard oli väga tubli ja täpne mees. Ta oli nii külalislahke, et viksis isegi külaliste kingad ära, kui need juhtusid porised olema. Pärast mitme aastakümne pikkust virelemist eraldati neile Mustamäel kolmetoaline korter. Oh milline õnn see oli!
Kahjuks ei kestnud see pikalt. Eduard haigestus ja suri vähki 70ndate algul. Manda põetas teda kuni viimse hetkeni kodus, vedas kahte koormat - käis tööl ja hoolitses haige mehe eest.

1967. aastal käis Manda Inglismaal Ennul külas. Eks see oli ka üks julgustükk. Ega siis sel ajal pääsenud väljamaale kõige otsemat teed pidi, vaid pidi sõitma Venemaa kaudu ringi. Manda oli sealgi ettevõtlikkust üles näidanud ja ühe kohaliku farmeri juures hooajatöid teinud. Selle eest sai endale musta karakullkasuka. Seal õppis ta ka veidi inglise keelt, näiteks kui Ennu polnud kodus, vastas ta telefonile:"Not at home!" (vene keelt purssis Manda päris talutavalt, inglise keelest ei teadnud ta mõhkugi)

Manda oli lustlik ja lõbus, hea naljasoonega. Oskas ise nalja teha ja ka teiste omast lugu pidada. Tema sünnipäevadel lauldi nagu laulupeol ja naerdi, kõhud kõveras. Manda lemmiklaul oli "Vana pildiraam". (Priit Pihlapi laul Silvi Vraidi esituses.) Sõnad olid tal peas ja ka need sõnadeta kohad laulis ta täpselt välja. Tal oli madal alt. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, siis laulis Manda Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõik kolm salmi ette.
Tema viimased aastad olid rasked, teda tabas mõistusekaotus. Manda suri 1989. aastal, olles 84-aastane. Matused olid jõulude ja vana-aasta vahel.

Minu jaoks oli Manda väga lähedane, ka Eeriku jaoks. Mäletan, kui meie ema suri, oli Manda esimene, kes kohale ruttas - toeks ja abiks.

P.S. Mandat võib näha kõikidel vana aja kodupiltidel siin blogis.

Kirjutas Helle
12. 12. 2007

Enn Saluveer

Kirjutan meie onu Ennust, keda ma oma ihusilmaga küll näinud pole, kuid kelle elust ma siiski üht-teist tean (mul on spikker ka, üks artikkel temast - ilmunud 18. märtsil 2000 Ennu 90. sünniaastapäeva puhul).

Enn sündis oma pere eelviimase ehk 6. lapsena 1910. aastal. Temast noorem oli ainult Eerik, meie isa (sünd 1917). Seega oli nende vanuse vahet 7 aastat.


Enn oli universaalselt andekas. Kindlasti ei oska ma kõiki ta võimekusi siinkohal välja tuua, aga püüan vähemalt.
Enn lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari, õppis Tallinna Konservatooriumis, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja jätkas filosoofiateaduskonnas. Ta oli üks nooremaid koolijuhatajaid kogu Eestis, asudes Aluvere algkooli juhatajaks 19aastasena. Samal ajal juhatas ta Rakvere linnas koori ja orkestrit. Hiljem töötas Tartu Linna 4. algkoolis muusikaõpetajana ja juhatas ÜENÜ Tartu osakonna mees- ja segakoori. Sooritas Pedagogilise Instituudi juures keskkooliõpetaja kutseeksami ühiskondlike ainete alal.
1942. aastal määrati Enn Järvamaa koolide inspektoriks, millisel kohal oli 1944. aasta septembri lõpuni, lahkudes siis perega kodumaalt.
Sellest ajast on kirjutanud tema naine Amanda (Vall) Saluveer.
Kas tema lahkumine kodumaalt oli hädavajalik? Ilmselt küll, sest ta tundis ennast ja oma peret ohustatud olevat. Vanem vend Priit oli küüditatud 1941. aastal Siberisse. Me kõik teame, et uus küüditamise laine oli veel ees...

Pärast kolme aastat Saksamaal jõudis pere 1947. aastal Inglismaale. Vahepeal oli Enn vastu võetud Bonni ülikooli doktorantuuri. Inglismaal töötas ta end taas üles, lõpetades 1954. aastal Cambridge`i ülikooli matemaatikaõpetaja kutsega B. A. staatuses, olles samal ajal ka õigusteaduse magister.

See ei ole veel kaugeltki kõik. (Ma annan võimaluse Tiidul täiendada.)
Pikka aega töötas ta erinevate ülikoolide juures riigieksamitel eksamineerijana, õpetas ka eestlastele eesti keelt. Paljud neist sooritasid ühe võõrkeelena eesti keele sisseastumiseksami ülikooli.

Ka see ei ole veel kõik. Ta oli aktiivne, kirjutas ajalehtedesse artikleid, juhatas koore, pidas ulatuslikke kirjavahetusi. Ma ei oska siin täpselt öelda, kui paljusid võõrkeeli ta valdas. Need pidid talle nagu muuseas külge jääma, sest näiteks vene keele omandas ta mingi sõjavangiga kodutalus suheldes (folkloor?).

Kui meie ellu onu Enn naases, ei teadnud me sellest kõigest tuhkagi. Meile lihtsalt ei räägitud. Kirjavahetust peeti väga ettevaatlikult, kasutades igasuguseid varjunimesid. On alles üks Kuste kiri, ilmselt esimene, kus õigete nimedega on nimetatud ainult lapsi!! Hiljem oli kirjade vahetamine vabam. Enn pidas meeles kõiki oma sugulasi, saatis pakikesi ja oli siinse eluga üllatavalt hästi kursis. Veel puistas ta mängleva kergusega vemmalvärsse ja komponeeris viisikesi...

Kui Eerik käis 1985. aastal Inglismaal, siis ütles mulle onu Enn, et järgmine olen mina. Ei saanud ma tol ajal minna mitmel põhjusel. Nii jäi mul Enn nägemata. Telefoniga rääkisime küll mitu korda ja kirju vahetasime ka.
Ennu 80. sünnipäeva ja hiljem surma puhul avaldati artikleid ka siin.

Ma arvan, et Enn oli meie isapoolse suguvõsa üks eredamaid isiksusi.

Lisatud. 23. dets 2007
Kuna vahepeal on ajaloolaekad avanenud ja välja on tulnud Eeriku esimene kiri Inglismaale, siis on selles postituses mõned asjad veidi ebatäpsed. Ei hakka siin parandama, vaid panen lingi täpsemale sissekandele.

Kirjutas Helle
10. detsember 2007

Luuletus "Mälestusi kodust"

Meie isa Eerik luuletas vahel ajaviiteks.
Üks - pealkirjaga "Mälestusi kodust"- on 18 salmi pikk. Selle tegi ta siis, kui läks Inglismaale oma vennale Ennule külla. Luuletatud venna 75. sünnipäeva puhul.
Trükin sellest ära salmid, kus ta oma perest kirjutab.
Muidugi vääriks see terves mahus äratrükkimist, aga olgu siis praegu ainult osa.




Aeg justkui linnulennul lendab,
päev päeva järel, kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ja mõttekangas välistan kõik muu.

---
Veel mõtlen vanemaist nii kalleist:
me isa - aus, tasane ja arg.
Ja ema - selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meid oli seitse nagu laulusalmis
ning vahe aastateski oli küllalt pikk.
Meid kõiki töö ja vaev on vormind.
Kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed, just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam.
Neid jutuvada saatnud kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkuses ja andes
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim.
Neil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ning naer - need vaevalt otsa said.

"Nüüd lännu," nagu lauldud laulusalmis,
"nood õndsa aja ammugi.
Me latse nagu essind linnu
kik ilmalaanes laiali."

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
Sul täitumas on seitsekümmend viis.
Nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab,
ja ikka jäänd Sul kalliks koduraja viis.

----
On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna.
Eks minulgi jäänd ahtaks sõnariim.
Tõemeeli pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda -
ma lõpuks siiski olen siin.
(1985)

Kirjutas Helle

Kolm venda

Mul on kolm venda. Pildil vasakult Toomas, Tiit ja Andres.
Nad sündisid kõik umbes aastaste vahedega Abja-Paluojal. Lapsepõlv ja kooliiga möödus Suure-Jaanis.

Imestan siiani, et ühes peres ja samades oludes kasvanud ühtede vanemate lapsed võivad nii erinevad olla. Nad olid nii erinevad, et neil polnud õieti omavahel tülisidki. Lapsepõlvekodus oli neil ühine tuba, kust võis õhtuti üksnes vaikust kuulda, ja siis ütles üks neist:"Kustuta tuli ära!"

Siiski - paljud huvid kattusid. Sport, fotograafia, kalastamine.
Tiit räägib siiani perekondlikel kokkusaamistel, kuidas nad kord kodust ära põgenesid ja mõnesaja meetri kaugusel päev otsa kaarte tagusid. Isa ei sallinud kaardimängu, pidas seda millegipärast kahjulikuks. Ta õpetas kõikidele poistele juba lapsena selgeks malemängu.

Hiljem huvid lahknesid. Tiit hakkas bändi tegema ja sellega endale raha teenima. Isa kartis, et poiss läheb hukka ja katsus seda harrastust piirata või kontrolli alla saada. Asjatult.
Toomas oli loodushuviline ja meisterdamise peale mihkel. Näiteks tegi ta poisikesena vanaemale kerilauad ja emale pudrunuia, mida mäletan veel hiljutisest ajast.
Andres oli vaikne ja endassetõmbunud. Tal olid lapsena nõrgad kopsud ja pidi seepärast aasta õppima sanatoorses koolis. Kui ta sealt tagasi tuli, oli ta kodustest nii võõrdunud, et ei rääkinud mõnda aega kellegagi.

Kõik nad võtsid naise 21aastasena ja neist said noorelt väga tublid isad. Neil on kolme peale kokku 9 last ja 9 lapselast.
Andres on Epu ja Elo isa.

Kui Tiidul oli juubel (50), siis tehti tema eluloo tundmise kohta peokülalistele viktoriin. Selle võitis ülekaalukalt Andres, mis oli mulle mõnes mõttes üllatuseks.
Andres oli koolis meie poistest kõige parem õppija. Eriti kõva käpp oli reaalainetes.

Kõik olid kooliajal kõvad spordipoisid, käisid Kirmi kergejõustikutrennis. Tiit koostas spordi edetabeleid ja kogus marke. Toomas tegi kõige ilusamaid pilte. Andres oskas lehma lüpsta ja võttis ükskord vasika vastu, kui ema-isa polnud kodus. (Meil oli lehm, siga, lambad ja kanad ka.)

Kirjutas helle