Tammsaare - meie suguvõsa aare ja ühendaja

 Meie järjekordne kokkutulek on nüüd möödas. Lubasin Epule, et kirjutan lühikese kokkuvõtte, et tema siis kirjutab hiljem. Ma ei tea, kas lühidalt on võimalik, aga proovin. 

Kokkutulek, mille ühendavaks jooneks oli meie sugulus Tammsaarega, toimus 5. juunist -7. juunini 2026 Kopra talus. Osavõtjaid olid koos neljajalgsetega 60. Mastaabist annab aimu see ühispilt, mis kahjuks pole kõige parem, kuna päike paistis silma ja inimete näod eriti hästi ei visualiseeru. 

Epp ehk paneb üles rohkem ja ilmekamaid pilte. Pilte ja videosid on väga palju.

Ma nimetan siin minu jaoks kõige olulisemad  momendid. 

Meie  esivanemad Peeter ja Ksenia Lenk on ammu juba teisel pool, kuid õnneks on veel inimesi, kes neid elavatena mäletavad. Teiste jaoks on nad "mälestuste mälestus". Tiit  ja Co mõtlesid välja uue sõna, nimetamaks sugulaste ringist vanimaid (nö kolmandat põlve). Minu meelest on see väga hea leid- TALA (alustala, ehitustala).  Talad on vanuse järjekorras Pille, Helle, Tiit, Toomas, Andres, Karin, Peeter. Tõnu enam pole  ja Pille ei saa osaleda. Kanadast lisanduvad Helle-Mai, Karen- Ann ja Mari-Liis.

Vanaemal-vanaisal oli 3 last: Aino, Valdek ja Heikki. Nendel omakorda 11 järglast nö tala siis. Edasi enam ei hakka  siin ponnistama, selleks peab aega ja abi olema. 

Ja ongi nii, et suguvõsa elujõu ja järjepidevuse tagab ühtekuuluvustunne ja soov kokku saada. See pole meil ju ainuke kokkutulek. Väiksemaid ja suuremaid on aastakümnete jooksul toimunud ... (peast ei oska arvu pakkuda).

praegu jääb pooleli, jätkan  hiljem

Kas esivanemate sünnitalud on alles?

...see on huvitav küsimus ja seda saab küsida igaüks meist kaheksas erinevas suunas (kaheksa esivanemat, ja neist veel edasi...)

Aga praegu: Peeter Lenk, meie vaarisa, tema isapoolse suguvõsa talu. 

Helina uuris: 

 Peeter Lenki esivanemad olid < Hans Lenk < Hans Lenk < Peet Lenk < Koso Peet. See Koso talu peaks olema tänapäevase kirjapildi järgi Koosu.  

Maa-ameti kaardiserveri järgi on praegugi Olustvere külje all Jaska külas üks Koosu talu. Võibolla, et sama koht.

-

Jätkab Epp. Vaatasin ka ja märkasin, et Hans Lenk (Peetri isa) ise olla sündinud Sürgaveres? Nii mainib igatahes geni. Hans Lenk (1845 - 1926) - Genealogy (geni.com)

Sürgavere on meie pere (mina, Elo, Priit, Aap) lapsepõlve-mängumaa, pikk jutt, mis praegusega ei haaku, aga mu emapoolsed vanavanemad juhuslikult kolisid sinna elama, kuigi nende juures sealt pole. Kahjuks ei tea 1) kas tõesti Sürgaverest ja 2) Mis talust ja 3) kas see koht on alles.

Võibolla Helina teab, sest ta on aastaid suguvõsa ajalugu uurinud... 

-

Edasi uurisin Ann Hanseni (Peetri ema) liini: Ann Lenk (Hansen) (1851 - 1905) - Genealogy (geni.com) 

Tema isa, ametliku nimega Peter Hansen, aga tuntud pigem kui "Kolgioja Peeter" Peter Hansen (1801 - 1870) - Genealogy (geni.com), sünni- ja elukoht: Kolgioja talu, Vastemõisa, Põhjaka küla, Suure-Jaani khk... Ja vaatasin guuglist ja maa-ametist järele, täiesti olemas on selline talu ka praegu. Maa-ameti katastrikaartidest võib järeldada, et täiesti asjalik ja toimiv talu. (Põhjaka küla mitte segi ajada kuulsa Põhjaka mõisaga Järvamaal... Võibolla on midagi neil ühist, aga 54 km siiski vahet.)

Ja seal Kolgiojal on ka Anto Hanseni (Tammsaare) isa sünnikodu mälestusmärk. See siis seesama meie ühine esivanem kuulsa kirjanikuga. Kolgioja veski – WeskiWiki - sinna minnes oled juurte juures :). Anton Hanseni isa ja ema kiriklik laulatus oli Suure-Jaani kirikus ja sealt hakkasid nad siis edasi põhja poole minema... (Meenutagem "Tõde ja õigus" algust. Kust nad sinna soode vahele tulid? Suure-Jaani kandist! :))

-

Ka Anni vanaisa (Hans Hansen) (Kolgioja) Hans Hansen (1762 - 1822) - Genealogy (geni.com) on sündinud geni andmetel Kolgiojal, ta vanavanaisa sünnikohta pole genis antud, see-eest aga nimi "Vanaõue Jaan" Vanaõue Jaan [Hansen] (1720 - 1809) - Genealogy (geni.com) ja seal on kogu suguvõsa edasi "Vanaõue". Ilmselt seesama Vanaõue, kus me suguvõsa kokkutulekut tegime? Puhkekeskus, majutus ja peoruumid Viljandimaal - Vanaõue puhkekeskus (vanaoue.ee)

Need mainitud kohad on kõik üksteisele lähedal, Suure-Jaani kandis.

Mul on küsimus: kuidas valmis Ainol ja Peetril otsus kolida Suure-Jaani? See oli 1950ndatel, kui taat (Eerik) oma Saksa sõjaväe-mineviku tõttu oli pidevalt kaebetule all ja kolisite ringi. Kas Suure-Jaani tulek oli ka seotud kuidagi sellega, et Aino sügavad juured olid seal, kas seda teadvustati?

-

Visualiseeriks seda toonast maailma moodsa vahendiga, navisüsteemiga. Selline oli meie esivanematte maailm, vaat sellised piirid. Kui sõita Sürgaverest Jaska külla ja sealt Põhjakasse ja sealt Vanaõuele, siis see autoga kokku - peatusteta - võtaks alla poole tunni. Ja jala - peatusteta - alla kahe tunni. Nii see endiste aegade elu oli, kohalik... ja kaugele eriti ei vaadatud, ei käidud. 

Kas teate, et esimene tõsine "kaugele minek" enamikule ärksatele eestlastele oli 1869. aasta laulupidu Tartus? Mindi hobustega ja moonakottidega, vastu seiklusele, ja mindi end üheks rahvaks laulma. Kohalikust sai ühine.

Huvitav, kas ka meie liinist ka keegi sinna laulupeole läks?... Seda pole vist enam kelleltki küsida. 

Viktoriin Peeter Lenki ja Ann Hanseni järglastele :)

Viktoriin toimus suguvõsakokkutulekul 14. juulil 2023.

1. Kellele kuulub tsitaat: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta"?
Juhan Liiv. (Aga guugeldus olla väitnud ka, et Winston Churchill.)

2. Millal sündis Peeter Lenk seenior (edaspidi Peeter Lenk)?
16. juunil 1883.

3. Kus sündis Peeter Lenk?
Imavere-kandis.

4. Peeter Lenk oli esimese Eesti vabariigi ajal koolijuhataja. Millises koolis?
Kõik õiged vastused: Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus, Öötlas.

5. Mida Peeter Lenk õpetas?
Ta oli matemaatika-füüsika õpetaja.
(Paljud vastanud arvasid, et eesti keele...)

6. Mitu aastat oli Peeter Lenk Kseniast (oma naisest) vanem?
13 aastat.
(seda me ei tea, kuidas tutvusid, aga teooria on, et ehk oli Peeter alguses Ksenia õpetaja.)

7. Mis oli Peeter Lenki ja Eerik Saluveeri ehk siis äiapapa ja väimehe, kahe koolmeistri ühine hobi, mida nad armastasid teha, kui kokku said?
Malet mängida.

8. Mina armastas Peeter Lenk teha enne sööki?
Pitsi viina juua.
(Tegelikult me siiski ei tea, kas ta tegi seda tõesti iga päev või ainult siis, kui külas käis või külalisi oli, igatahes on selline fakt lapselastele silma jäänud...
Selle küsimuse abil tuli välja ka see, et ta oli suitsumees ja armastas sigarette... tõsi, pigem vist ikka pärast sööki.
Enne sööki meeldis talle ka salvräti lõua alla põlleks seada, teati öelda :))

9. Kuidas olid Peeter Lenk ja Anton Hansen (Tammsaare) sugulased?
Nad olid nõod.
Peetri ema Ann Hansen ja Antoni isa Peeter Hansen olid õde-venda.
Panen siia genist võetud pildi, kus minu kaudu seda näidatud.

10. Mis oli Ksenia neiupõlvenimi, enne, kui temast sai Ksenia Lenk?
Indrikson.

11. Mis aine õpetaja oli Ksenia Lenk?
Vene keele.

(Täpsustus: erialana oli õppinud eesti keelt ja kirjandust, aga vajadus oli vene keele õpetajate järele.)

12. Kuidas oli Ksenia muusikaga seotud?
Juhtis koori (panen siia ka pildi, kus Ksenia kõige ees laulukooriga rongkäigul, kahjuks ma ei tea, millisel.
Ja teiseks: mängis klaverit. Aga võibolla ei mänginud ka? Tiidu meenutuste kohaselt ei mänginud Ksenia mitte kunagi klaverit, kuigi elas aastaid nende juures Suure-Jaanis... koos klaveriga. Aga äkki mängis siis, kui lapsed koolis olid? Vaat ei tea...

13. Ksenia ja Peeter kinkisid oma klaveri tütar Aino perele ja selle peal õppisid klaverit mängima Tiit (tema eriti), Toomas (tema natuke), Helle (veidi rohkem) ja ka Helle tütar Triin. Kus on see klaver nüüd?
Ugala rekvisiidilaos. Siiani pole veel lavale pääsenud, aga kes teab... Loodame, et klaveril seisab veel lavakarjäär ees.

14. Miks on Ksenial vene eesnimi?
Nende pere oli vene õigeusku.

15. Mis oli Ksenia hüüdnimi?
Ksiss.
Mammi.
Suur-vanaema. (see oli Aino pere laste hüüdnimi, sest teiselt poolt ehk Eeriku kaudu olid väike-vanaema ja väike-vanaisa, eks ikka pikkuse järgi käis see...)
16. Mis oli Peetri hüüdnimi?
Papi.
Suur-vanaisa.

17. Millal sündis Aino Lenk (hilisem Saluveer)?

5. juuni 2022. Mullu sai sellest 100 aastat ja sel puhul oli Saluveeride kokkutulek.

18. Millal sündis Valdek Lenk?
7. juunil 1924. Kaks aastat ja kaks päeva pärast vanemat õde.

19. Millal sündis pesamuna Heikki Lenk?
5. veebruaril 1930. Seitse ja pool aastat pärast vanemat õde, viis ja pool aastat pärast vanemat venda.

20. Kus veetsid Ksenia ja Peeter ühise pensionipõlve?
Järva-Jaanis.

21. Peeter suri väga äkki, sai infarkti Suure-Jaanis külas olles, lapselaste silme all. Mis sai edasi Kseniast?
Ta kolis elama Aino pere juurde Suure-Jaani.

22. Kuidas lahkus Valdek Teise Maailmasõja ajal Eestist?
Sai rindel Saksa sõjaväes olles haavata ja saadeti Saksamaale paranema.
(Seda vastust enamik ei teadnud ja arvasid, et ta põgenes laevaga Rootsi.)

23. Millise mängu originaali autor on Valdek Lenk?
"Eesti mängu".

24. 1967. aastal õnnestus Ksenial minna Kanadasse pojale (Valdile) külla? Kui pikalt ta külla läks?
Pool aastat. (Ja Helle kommentaar: pärast tagasitulekut muutus kurvameelsemaks kui varem ja hakkas kärbuma... jäi haigeks ja suri.)

25. Kuhu on Peeter ja Ksenia Lenk maetud?
Suure-Jaani.

26. 1994. aastal tuli Valdek Lenk esimest korda taas kodumaad külastama? Mis oli koht, kuhu Valdek soovis esimesena minna väljaspool Tallinnat?
Öötla mõis (koht, kus ta isa oli pikalt koolijuhataja olnud).

27. Pildil puhkavad Ksenia ja Peeter, kus on pilt tehtud?

Järva-Jaanis on pilt tehtud :).

28. Kes on pildil? Palun nimeta ka teised pereliikmed, kes hiljem perre lisandusid...

Pildil on Mai, Valdi, Helle-Mai. Hiljem lisandusid perre veel kaks tütart: Mari Liis ja Karen Ann.

29. Kes on pildil?

Aino ja Valdi, neil on kaks aastat vanusevahet, pakun, et pilt on tehtud 1926. aastal, Aino on siin umbes 4 ja Valdek (Valdi) on umbes 2 aastat vana. Pesamuna Heikki (Kii) tulekuni on veel umbes neli aastat.

30. Kes on pildil? Ja kus on nüüd see diivan, mis pildil näha?

See pilt on tehtud 1930, ilmselt Kii ristimise ajal. Siin peaks olema Kii paarikuine, Aino peaks saama kohe 8 ja Valdi kohe 6 aastat vanaks.
Aga diivan? Seda teadsid kaks tiimi, et diivan läks edasi Lilli ja sealt hiljem edasi Karksisse, kus see on siiani Lenkide kaminatoas.
Viiuliga seinal on aga selline lugu, et me ei tea, kas Peeter Lenk oskas viiulit mängida (minu meelest on Justini "Minu Eestis" selline lause sees) - võibolla oskas? Aga võibolla oli see lihtsalt iluasi, sest keegi sugulane (kas Ksenja vend?) oli viiulimeister. Loodan, et seda viimast kohta saavad Helina või Helle täiendada.

Niisugune see viktoriin oli! Päris pikk! Ja ma jätsin umbes tosin küsimust esitamata, et liiga pikaks ei läheks :). Ja et edaspidi ka midagi küsida oleks :).

Kes on Ann Hanseni moodi?

Pildil peaks olema meie esiema Ann Hansen (pärast laulatust Lenk), kes andis elu seitsmele pojale ja ühele tütrele (nende hulgas oli ka meie esiisa Peeter Lenk). 

Ann Lenk (Hansen) (1851 - 1905) - Genealogy (geni.com)

Kes on Ann Hanseni nägu, tema välised geenid saanud? Minu arust Peetri pojatütar, st Valdi tütar, Kanadas elav Helle-Mai.

Ja siia lõppu ka pilt, kus on Ann Hansen vanemana, koos oma mehega (Hans Lenk) ja seitsme pojaga (Peeter Lenk on paremalt esimene). Miks pere ainus tütar Marie pole pildil, seda me (veel) ei tea. 

Meie ema Aino: lapsepõlv ja kooliaeg

Ma olen emast kirjutamist kogu aeg edasi lükanud, samas isast (taadist, Eerikust) on juba mitu sissekannet.

Põhjusi on mitu.
Esiteks - ma tean häbiväärselt vähe ema lapsepõlvest ja noorusajast, küsida pole aga enam kellegi käest.
Teiseks - mul on siiani raske ema teemat puudutada.
Panen siia üles vaatamiseks ema lapsepõlvepilte ja meenutan natuke seda, mida ma olen juba varem kirjutanud.

Aino oli oma peres kõige vanem ja ühtlasi ainuke tütar. Tema vanemad Ksenia ja Peeter Lenk olid mõlemad kooliõpetajad. Laste sündimise ja kasvamise ajal elati Esnas ja Öötlas, kus mõisahoones oli kool. Arvatavasti oli seal ka koolijuhataja korter, miks muidu SEE MAJA (vt ülemine pilt) oli nii armas neile kõigile.

Ainol oli 2 aastat noorem vend Valdek( kutsuti Valdi), kes lahkus kodumaalt nagu teisedki saatusekaaslased 1944. aastal ja elas hiljem oma perega Kanadas. ( Valdit enam pole, aga tema pere elab siiani Kanadas)
Noorem vend Heikki ( kutsuti Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem. Ka teda enam pole, suur osa tema järglastest elavad Karksi-Nuia-Lilli liinil.

All oleval pildil on kõik Lenkide lapsed: Aino, Valdi ja Kii (keskel).

Aino oli ilus tüdruk, tal olid suured ja selged silmad, sellised hallikassinised. Ja naeratades tulid tal mõlemasse põske lohukesed. Juuksed olid tumedad, läikivad ja hoidsid veidi lokki.

Aino oli oma isa lemmik. Nii ongi vahel, et isad ootavad hirmsasti poegi, aga armastavad rohkem tütreid.

Aino õppis oma isa-ema koolis 6. klassini ja läks siis edasi Paide gümnaasiumisse. Temast sai Paide tüdruk.
Seal ta lõpetas Saksa ajal keskkooli, aga Vene ajal see ei kehtinud. Aino pidi oma 5 lapse kõrvalt hiljem uuesti keskkooli lõpetama. Ilma vajaliku "paberita" poleks teda tööle võetud internaadikasvatajana. Vat selline range kord oli.

Pärast keskkooli lõpetas Aino Kehtna Kodumajanduskooli (- instituudi) - see andis noortele neidudele väga hea ja praktilise ettevalmistuse eluks. Eks sellepärast oskaski Aino nii hästi küpsetada ja süüa teha.

Ilus tüdruk meeldis paljudele poistele, aga Aino valis Eeriku. See oli sõja ajal, kui nad kokku said. Eerik oli õpetaja ja Aino oli õpilane.

------------------------------------------------------------------------------------------------
Oi ma ei tea, kas see ikka oli täpselt nii, aga keegi teine ei tea sellest nii paljutki.
Teinekord jätkan...

Kirjutas helle - 27. detsembril 2007

Veel Peeter Lengist

(Pildil perekond Lenk täies koosseisus. Saabunud on ka väike Heikki õde Ainole ja vend Valdile seltsiks. Pöörake tähelepanu viiulile tagaseinas. Sellest tuleb veel kunagi juttu.)

Peeter Lengist on juba üks sissekanne, aga tunnen, et temast sai juttu liiga vähe. Uurisin natuke "koduses arhiivis" ja leidsin nii mõndagi. Näiteks leidsin järelhüüde ajalehes ja surmakuulutused. Vanaema on kõik ilusasti välja lõiganud ja albumisse kleepinud.
Ma ei jäta seda enda teada.
---
Peeter Lenk sündis 16. juunil 1883. aastal Imaveres. Üle 40 aasta töötas ta koolijuhatajana (tolleaegses) Paide rajoonis (praegu Järvamaa) - Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus ja eriti kaua Öötlas.
Alates 1947. aastast oli PL Järva-Jaani keskkoolis matemaatika-füüsika õpetaja. 1956.a novembris läks ta vanaduspensionile. Peeter Lenk oli alati elurõõmus, teotahteline, abivalmis ja kohusetruu.
Peeter Lenk lahkus 25. oktoobril 1959. aastal ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
---
Muidugi on seda vähevõitu, aga võin veel peast juurde lisada.

Vanaisa oli Kareda vallas Öötla 6-klassilises algkoolis juhataja ja kõik tema kolm last said sealt oma esimesed õpetused ja tunnistused.
Näiteks on vanaema albumi vahel Heikki Lenkile 1943. aasta kevadel välja antud algkooli lõputunnistus, kuhu on alla kirjutanud P. Lenk koolijuhatajana ja K. Lenk õppenõukogu liikmena. Selline perekondlik värk siis.

Öötla oli neile ikka väga tähtis. Kui Tiit ostis endale esimese auto, siis ema tahtis kõigepealt ära käia Öötlas. Jäi tal vaesekesel seekord ja üldse seal käimata.
Kui Valdi tuli 1994. aastal Kanadast kodumaad külastama, siis oli tal esimene käik Öötlasse.

Mina polegi seal oma elus käinud. Peaks selle ette võtma.

Vanaisast tuli mulle meelde veel see, et ta armastas malemängu, ja iga kord, kui ta meile tuli, mängisid nad isaga tundide viisi malet. Siis pidi eriti vait olema, et nad oma käikusid saaks mõelda.
Enne sööki viskas ta pitsi valget viina. Miks mul see meeles on? Vist seepärast, et meie isal sellist kommet ei olnud, aga koos vanaisaga võttis kah.

Elo arvas, et Peeter Lenk oli ilus mees. Oli jah! Kas ma kirjutasin juba sellest, et ta oli vanaemast 13 aastat vanem, kuigi piltide järgi seda ei ütleks?

Vanaema Ksenia Lenk

Pildil vanaema ja vanaisa pensionipõlves (Järva-Jaanis) jalgu puhkamas. Mõnusa auraga pilt.


Pärast vanaisa äkilist surma tuli vanaema meie juurde elama. Ta oli siis 62aastane.
Olen hiljem mõelnud, miks ta sellise otsuse tegi. Meil oli ju niigi suur ruumikitsikus (2 tuba ja seitsmeliikmeline pere). Tal polnud ju lootustki omaette olemisele ja privaatsusele. Tulla endisest vaiksest vanainimeste kodust paljulapselisse perekonda, ehkki oma tütre juurde, oli suur elumuutus.

Vanaema tulek tegi meie elu mõnes mõttes lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Ema sai minna tööle, sest vanaema võttis enda peale toidutegemise, riiete eest hoolitsemise ja kinnaste-sokkide kudumise. Ka aitas ta meid koolitükkides, kui mõni vajas abi, eriti vene keeles. Endise õpetajana oli ta väga pedantne. Kui läksid tema käest mõnda vene keele harjutust küsima(ta oli vene keele õpetaja), siis ta enne järele ei jätnud, kui olid ka näiteks kõik sõnad ja käänamise selgeks saanud. Ma parem ei küsinudki...

Pille oli vanaema laps. Vanaema õppis koos Pillega, aitas teda käsitöös ja vabastas mõnest majapidamistööst, tehes seda tema asemel ise. Siis ei saanud ma sellest aru, aga nüüd küll. Pillel oli niigi õnnetu saatus. Las tal siis oli vanaema armastust rohkem kui näiteks minul. Vanaema heitis seda ette, et mulle kõik kergelt kätte tuli. Olin vahel selle peale solvunud.

Meie ema oli kannatlik ja leebe inimene, aga vanaema oskas teda endast välja viia. Tülid tulid laste kasvatamise pärast. Vanaema ja isa koos temaga nõudsid kõikide korralduste silmapilkset täitmist. "Mine too kaevust vett!"... ja kohe pidi jooksma. Ema viitsis mitu korda öelda. Laste asi! Eks me proovisime venitada, lõpuks ikka tegime.

Vanaema kolmest lapsest oli üks poeg sõja ajal läinud Kanadasse, seal pere loonud. 1967. aastal käis vanaema neil seal külas. See oli ikka ime küll, et üldse lasti ja et vanaema sai üksi mindud. Ta oli Kanadas pool aastat.
Pärast seda jäi ta varsti haigeks. Mis haigused tal olid, ei teagi. Mina olin siis juba ülikoolis.
Mul oli valus vaadata, kuidas vanaema kokku kuivas. Endine tüsedusele kalduv inimene jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni ühel saatuslikul päeval kukkus oma puusaluu katki. Haiglas pidas ta vastu nädalapäevad ja siis suri.

Elu koos vanaemaga õpetas meile siiski palju. Vanaema tegi alati kõikidele pereliikmetele jõulukingitused. Oma pensioniraha jagas ta laiali. Andis emale toidu eest (milleks tal seda oli vaja teha?) ja meile, lastele, mõne teene eest. Kui ülikoolist koju tulin käima, siis torkas mullegi pihku, et osta midagi vajalikku. Mõned korrad aastas käis ta Tallinnas oma õel külas või siis oli Lillis poja juures. Kui ta sealt tagasi tuli, tõi ta meile alati eeskujuks, kui tublid ja sõnakuulelikud selle pere lapsed on.

Vanaema oli äärmiselt korralik. Tema õpetas, et kodust ei tohi enne välja minna, kui tuba on korras. Alati peavad puhtad riided seljas olema ja taskurätik kaasas. Pesu peab olema triigitud ja ilusasti lappesse pandud. Ja ihu pealt ei tohi karvu ajada, sest siis tõuseb selle asemele mets. Tema oli lolli aruga oma väikseid vuntsikesi kääridega lõiganud ja nüüd pidi seda kogu aeg tegema.

Vanaema võttis elu surmtõsiselt. Tal ei olnud minu meelest eriti naljasoont või oli see teistsugune. Vahel ta solvus kellegi peale, istus siis oma toas, nuttis seal natuke, rahunes, ja elu läks edasi. Isa suhtes oli tal ülisuur respekt ja vastupidi ka. Ma isegi imestasin vahel, et nad ei teieta.

Kui vanaema suri, siis isa mattis teda. See oli vanaema soov. Isa oli ilmalike matuste korraldaja mitukümmend aastat.

Kirjutas Helle

Vanaisa Peeter Lenk

Meie ema Aino vanemad olid õpetajad. Vanaema õpetas vene keelt ja vanaisa matemaatikat. Nad olid väga soliidsed inimesed. Meie, lapsed, lausa pelgasime neid. Piisas vaid vanaisa pilgust, kui kõik jäid vakka - ei mingit laste kisa ega vaidlemist enam.
Nad elasid Järva-Jaanis. See oli naljakas, sest meie elasime Suure-Jaanis.
Kui nad pensionile jäid (küllalt eakatena), siis käisid nad meil oma tütre ja Lillis oma poja perel päris tihti külas. Alati toodi kaasa kingitusi - uued riided, toitu- sest meie elasime väga vaeselt.

Vanaisa Peeter Lenk oli Tammsaarega lähedalt sugulane. Nad olid nõod, nagu Triin ja Epp- Elo või nagu Simona ja Marta. Nad olid isegi ühte nägu. Ma ei tea küll, kas nad omavahel ka suhtlesid, sest kas mina oskasin lapsena seda küsida. Tammsaare oli vanaisast 5 aastat vanem ja suri juba 1940. aastal ära.

Vanaisast on mul kõige selgemini meeles tema surm, sest me nägime kõik seda pealt. See oli esimene surmaga kokkupuude nii otseselt.
Vanaisa ja vanaema tulid meile järjekordselt külla. Vanaisa aitas isal lambasõime parandada. Isa polnud selliste asjade juures eriti osav. Oli oktoobrikuu ja maas juba veidi lund.
Vanaisa tuli tuppa ja tuikus diivanile. Siis tõmbas paar korda sügavalt hinge ja oligi läinud. Sel ajal polnud meil telefonigi. Isa jooksis arsti kutsuma. Mina läksin õue ja karjusin kõigest kõrist.
Terve öö istusime üleval, väiksemad lapsed vist magasid. Vanaema ja ema nutsid.
Vanaisa oli nii võõra näoga.

Andres kirjutab:

" Ma mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-aastane siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli, ja nägin, kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib-olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib-olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit, siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas."

Järgmisel päeval sõitis vanaema Järva-Jaani vanaisale riideid tooma ja asju ajama. Minu võttis ta kaasa. Olin alles väike tüdruk, vist 5. klassis. Ju ta lootis minust mingit abi. Ma ei kannatanud bussisõitugi ja olin väga õnnetu seal vanaema juures.

Matust mäletan ka. Pärast matust jäi vanaema meile elama, kuigi meil oli endilgi väga kitsas. Elasime seitsmekesi kahes toas. Hiljem saime kaks pisikest tuba juurde.

Vanaema oli vanaisast 13 aastat noorem ja elas pärast vanaisa surma veel 13 aastat. Ema ja isa kutsusid neid "mammi" ja "papi", meie ikka ainult vanaema ja vanaisa.

Kirjutas Helle

Pille

Pildil Pille koos vanaema ja vanaisaga piknikul. Pillele pakub võileiba vanaema vennatütar Virve Rannu (Radamus).

Pille oli meie pere esiklaps. Ta sündis raskel ajal - sõda oli äsja lõppenud. Meil Pillega palju ühist lapsepõlve polnud (ainult mõned aastad Abjas), sest enne kooli viidi Pille vanaema-vanaisa juurde, kes elasid Järva-Jaanis ja olid seal õpetajad. (Meil on Pillega sama vanusevahe, kui on Epul ja Elol.)
Pille elaski mitu aastat Järva-Jaanis ja käis seal koolis.
Miks Pille elas vanaema-vanaisa juures?
Meie emal oli üksteise järel sündinud kolm poissi. Pille ei saanud kuidagi kooliküpseks. Mäletan, kuidas talle õpetati tähti ja lugemist. Läks vaevaliselt. Eks sellepärast võttiski vanaema ta enda juurde.
Pille jäi arengus maha. Täpselt ei saa enam kellegi käest küsida, aga mul on selline versioon (ilmselt ema ikka kunagi rääkis!): Pillel olid leetrid või sarlakid, kõrge palavik, paar päeva teadvuseta. Kui paranes, ei tundnud enam inimesi enda ümber ära. Võõrastas ja häbenes, kui enne oli olnud rõõmus ja seltsiv laps.
Ema arvas, et Pillel oli siis tüsistusena meningiit. See oli täpselt sel ajal, kui küüditati eesti rahvast Siberisse (märts 1949).
Koolis käis Pille 10 aastat, siis haigestus skisofreeniasse. Esimesed haigushood olid ikka väga koledad. Ta oli haiglas mitu kuud järjest. Siis raviti skisosid eriti jõhkral moel: oli insuliinravi ja elektrišokk. Hood kord sagenesid, kord oli päris pikk vahe. Pillest sai töövõimetu.
Tal on olnud oma osa meie kõikide elus. Triin võiks rääkida oma lapsepõlvest Pillega. Ma võisin Triinu jätta Pillega terveks päevaks koju, kusjuures ma teadsin, et midagi hullu ei juhtu.
Praegu on Pille juba üle 10 aasta hooldusasutuses.

Kirjutas Helle