Viktoriin Peeter Lenki ja Ann Hanseni järglastele :)

Viktoriin toimus suguvõsakokkutulekul 14. juulil 2023.

1. Kellele kuulub tsitaat: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta"?
Juhan Liiv. (Aga guugeldus olla väitnud ka, et Winston Churchill.)

2. Millal sündis Peeter Lenk seenior (edaspidi Peeter Lenk)?
16. juunil 1883.

3. Kus sündis Peeter Lenk?
Imavere-kandis.

4. Peeter Lenk oli esimese Eesti vabariigi ajal koolijuhataja. Millises koolis?
Kõik õiged vastused: Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus, Öötlas.

5. Mida Peeter Lenk õpetas?
Ta oli matemaatika-füüsika õpetaja.
(Paljud vastanud arvasid, et eesti keele...)

6. Mitu aastat oli Peeter Lenk Kseniast (oma naisest) vanem?
13 aastat.
(seda me ei tea, kuidas tutvusid, aga teooria on, et ehk oli Peeter alguses Ksenia õpetaja.)

7. Mis oli Peeter Lenki ja Eerik Saluveeri ehk siis äiapapa ja väimehe, kahe koolmeistri ühine hobi, mida nad armastasid teha, kui kokku said?
Malet mängida.

8. Mina armastas Peeter Lenk teha enne sööki?
Pitsi viina juua.
(Tegelikult me siiski ei tea, kas ta tegi seda tõesti iga päev või ainult siis, kui külas käis või külalisi oli, igatahes on selline fakt lapselastele silma jäänud...
Selle küsimuse abil tuli välja ka see, et ta oli suitsumees ja armastas sigarette... tõsi, pigem vist ikka pärast sööki.
Enne sööki meeldis talle ka salvräti lõua alla põlleks seada, teati öelda :))

9. Kuidas olid Peeter Lenk ja Anton Hansen (Tammsaare) sugulased?
Nad olid nõod.
Peetri ema Ann Hansen ja Antoni isa Peeter Hansen olid õde-venda.
Panen siia genist võetud pildi, kus minu kaudu seda näidatud.

10. Mis oli Ksenia neiupõlvenimi, enne, kui temast sai Ksenia Lenk?
Indrikson.

11. Mis aine õpetaja oli Ksenia Lenk?
Vene keele.

(Täpsustus: erialana oli õppinud eesti keelt ja kirjandust, aga vajadus oli vene keele õpetajate järele.)

12. Kuidas oli Ksenia muusikaga seotud?
Juhtis koori (panen siia ka pildi, kus Ksenia kõige ees laulukooriga rongkäigul, kahjuks ma ei tea, millisel.
Ja teiseks: mängis klaverit. Aga võibolla ei mänginud ka? Tiidu meenutuste kohaselt ei mänginud Ksenia mitte kunagi klaverit, kuigi elas aastaid nende juures Suure-Jaanis... koos klaveriga. Aga äkki mängis siis, kui lapsed koolis olid? Vaat ei tea...

13. Ksenia ja Peeter kinkisid oma klaveri tütar Aino perele ja selle peal õppisid klaverit mängima Tiit (tema eriti), Toomas (tema natuke), Helle (veidi rohkem) ja ka Helle tütar Triin. Kus on see klaver nüüd?
Ugala rekvisiidilaos. Siiani pole veel lavale pääsenud, aga kes teab... Loodame, et klaveril seisab veel lavakarjäär ees.

14. Miks on Ksenial vene eesnimi?
Nende pere oli vene õigeusku.

15. Mis oli Ksenia hüüdnimi?
Ksiss.
Mammi.
Suur-vanaema. (see oli Aino pere laste hüüdnimi, sest teiselt poolt ehk Eeriku kaudu olid väike-vanaema ja väike-vanaisa, eks ikka pikkuse järgi käis see...)
16. Mis oli Peetri hüüdnimi?
Papi.
Suur-vanaisa.

17. Millal sündis Aino Lenk (hilisem Saluveer)?

5. juuni 2022. Mullu sai sellest 100 aastat ja sel puhul oli Saluveeride kokkutulek.

18. Millal sündis Valdek Lenk?
7. juunil 1924. Kaks aastat ja kaks päeva pärast vanemat õde.

19. Millal sündis pesamuna Heikki Lenk?
5. veebruaril 1930. Seitse ja pool aastat pärast vanemat õde, viis ja pool aastat pärast vanemat venda.

20. Kus veetsid Ksenia ja Peeter ühise pensionipõlve?
Järva-Jaanis.

21. Peeter suri väga äkki, sai infarkti Suure-Jaanis külas olles, lapselaste silme all. Mis sai edasi Kseniast?
Ta kolis elama Aino pere juurde Suure-Jaani.

22. Kuidas lahkus Valdek Teise Maailmasõja ajal Eestist?
Sai rindel Saksa sõjaväes olles haavata ja saadeti Saksamaale paranema.
(Seda vastust enamik ei teadnud ja arvasid, et ta põgenes laevaga Rootsi.)

23. Millise mängu originaali autor on Valdek Lenk?
"Eesti mängu".

24. 1967. aastal õnnestus Ksenial minna Kanadasse pojale (Valdile) külla? Kui pikalt ta külla läks?
Pool aastat. (Ja Helle kommentaar: pärast tagasitulekut muutus kurvameelsemaks kui varem ja hakkas kärbuma... jäi haigeks ja suri.)

25. Kuhu on Peeter ja Ksenia Lenk maetud?
Suure-Jaani.

26. 1994. aastal tuli Valdek Lenk esimest korda taas kodumaad külastama? Mis oli koht, kuhu Valdek soovis esimesena minna väljaspool Tallinnat?
Öötla mõis (koht, kus ta isa oli pikalt koolijuhataja olnud).

27. Pildil puhkavad Ksenia ja Peeter, kus on pilt tehtud?

Järva-Jaanis on pilt tehtud :).

28. Kes on pildil? Palun nimeta ka teised pereliikmed, kes hiljem perre lisandusid...

Pildil on Mai, Valdi, Helle-Mai. Hiljem lisandusid perre veel kaks tütart: Mari Liis ja Karen Ann.

29. Kes on pildil?

Aino ja Valdi, neil on kaks aastat vanusevahet, pakun, et pilt on tehtud 1926. aastal, Aino on siin umbes 4 ja Valdek (Valdi) on umbes 2 aastat vana. Pesamuna Heikki (Kii) tulekuni on veel umbes neli aastat.

30. Kes on pildil? Ja kus on nüüd see diivan, mis pildil näha?

See pilt on tehtud 1930, ilmselt Kii ristimise ajal. Siin peaks olema Kii paarikuine, Aino peaks saama kohe 8 ja Valdi kohe 6 aastat vanaks.
Aga diivan? Seda teadsid kaks tiimi, et diivan läks edasi Lilli ja sealt hiljem edasi Karksisse, kus see on siiani Lenkide kaminatoas.
Viiuliga seinal on aga selline lugu, et me ei tea, kas Peeter Lenk oskas viiulit mängida (minu meelest on Justini "Minu Eestis" selline lause sees) - võibolla oskas? Aga võibolla oli see lihtsalt iluasi, sest keegi sugulane (kas Ksenja vend?) oli viiulimeister. Loodan, et seda viimast kohta saavad Helina või Helle täiendada.

Niisugune see viktoriin oli! Päris pikk! Ja ma jätsin umbes tosin küsimust esitamata, et liiga pikaks ei läheks :). Ja et edaspidi ka midagi küsida oleks :).

Juubel või varrud? Hoopis kuldpulm!

Ma olen seda pilti päris põhjalikult uurinud. Selle peal on nii Aino kui Eeriku suguvõsad. Järelikult peab olema midagi kas lastega seotud või siis mõni juubel. Üks lapsuke siin on. Arvan (tegelikult olen päris kindel), et see on Pille. Mina pidin olema siis alles imik, võib-olla magasin kusagil põõsa all - pesukorvis(selliseid pilte on meil ka).

Käes! See on ju Leena ja Johannese kuldpulm ja minu varrud ühes paketis!!! Ma olen sellest kuulnud!!!

Esireas vasakult istuvad Nata (Ksenia õde Tallinnast), Manda, meie ema Aino, vanaisa Peeter Lenk, vanaisa Johannes Saluveer, nende selja taga Marta, Kuste ja Kaarel.
Seisavad (minu jaoks mitu küsimärki kuni vanaemani) Ksenia Lenk, Pille süles, ja tema kõrval teine vanaema Leena Saluveer (piduliku valge kraega).
Muide, meie kutsusime Ahila vanasid "väike-vanaema" ja "väike-vanaisa", sest nad olid tõepoolest väikest kasvu nagu isapoolne suguvõsa üldiselt.
Need Järva-Jaani vanad olid siis vastavalt "suur-vanaema" ja "suur-vanaisa". Nii kutsusime siis, kui muidu aru ei saanud, kellest jutt. Üldiselt ikka sai aru.
Sellest sündmusest ma isiklikult midagi ei mäleta :-), aga Manda või keegi hiljem rääkis, et kui mind ristiti, siis olevat ma käega ristimisvee kaussi pläraki löönud ja pastor olevat siis öelnud, et sellest tuleb kange tüdruk.
Igatahes sain ma ristitud ja endale ristivanemad.
Manda oli mu ristiema ja Kaarel ristiisa.

Kirjutas Helle - 14. detsembril 2007

Veel Peeter Lengist

(Pildil perekond Lenk täies koosseisus. Saabunud on ka väike Heikki õde Ainole ja vend Valdile seltsiks. Pöörake tähelepanu viiulile tagaseinas. Sellest tuleb veel kunagi juttu.)

Peeter Lengist on juba üks sissekanne, aga tunnen, et temast sai juttu liiga vähe. Uurisin natuke "koduses arhiivis" ja leidsin nii mõndagi. Näiteks leidsin järelhüüde ajalehes ja surmakuulutused. Vanaema on kõik ilusasti välja lõiganud ja albumisse kleepinud.
Ma ei jäta seda enda teada.
---
Peeter Lenk sündis 16. juunil 1883. aastal Imaveres. Üle 40 aasta töötas ta koolijuhatajana (tolleaegses) Paide rajoonis (praegu Järvamaa) - Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus ja eriti kaua Öötlas.
Alates 1947. aastast oli PL Järva-Jaani keskkoolis matemaatika-füüsika õpetaja. 1956.a novembris läks ta vanaduspensionile. Peeter Lenk oli alati elurõõmus, teotahteline, abivalmis ja kohusetruu.
Peeter Lenk lahkus 25. oktoobril 1959. aastal ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
---
Muidugi on seda vähevõitu, aga võin veel peast juurde lisada.

Vanaisa oli Kareda vallas Öötla 6-klassilises algkoolis juhataja ja kõik tema kolm last said sealt oma esimesed õpetused ja tunnistused.
Näiteks on vanaema albumi vahel Heikki Lenkile 1943. aasta kevadel välja antud algkooli lõputunnistus, kuhu on alla kirjutanud P. Lenk koolijuhatajana ja K. Lenk õppenõukogu liikmena. Selline perekondlik värk siis.

Öötla oli neile ikka väga tähtis. Kui Tiit ostis endale esimese auto, siis ema tahtis kõigepealt ära käia Öötlas. Jäi tal vaesekesel seekord ja üldse seal käimata.
Kui Valdi tuli 1994. aastal Kanadast kodumaad külastama, siis oli tal esimene käik Öötlasse.

Mina polegi seal oma elus käinud. Peaks selle ette võtma.

Vanaisast tuli mulle meelde veel see, et ta armastas malemängu, ja iga kord, kui ta meile tuli, mängisid nad isaga tundide viisi malet. Siis pidi eriti vait olema, et nad oma käikusid saaks mõelda.
Enne sööki viskas ta pitsi valget viina. Miks mul see meeles on? Vist seepärast, et meie isal sellist kommet ei olnud, aga koos vanaisaga võttis kah.

Elo arvas, et Peeter Lenk oli ilus mees. Oli jah! Kas ma kirjutasin juba sellest, et ta oli vanaemast 13 aastat vanem, kuigi piltide järgi seda ei ütleks?

Vanaema Ksenia Lenk

Pildil vanaema ja vanaisa pensionipõlves (Järva-Jaanis) jalgu puhkamas. Mõnusa auraga pilt.


Pärast vanaisa äkilist surma tuli vanaema meie juurde elama. Ta oli siis 62aastane.
Olen hiljem mõelnud, miks ta sellise otsuse tegi. Meil oli ju niigi suur ruumikitsikus (2 tuba ja seitsmeliikmeline pere). Tal polnud ju lootustki omaette olemisele ja privaatsusele. Tulla endisest vaiksest vanainimeste kodust paljulapselisse perekonda, ehkki oma tütre juurde, oli suur elumuutus.

Vanaema tulek tegi meie elu mõnes mõttes lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Ema sai minna tööle, sest vanaema võttis enda peale toidutegemise, riiete eest hoolitsemise ja kinnaste-sokkide kudumise. Ka aitas ta meid koolitükkides, kui mõni vajas abi, eriti vene keeles. Endise õpetajana oli ta väga pedantne. Kui läksid tema käest mõnda vene keele harjutust küsima(ta oli vene keele õpetaja), siis ta enne järele ei jätnud, kui olid ka näiteks kõik sõnad ja käänamise selgeks saanud. Ma parem ei küsinudki...

Pille oli vanaema laps. Vanaema õppis koos Pillega, aitas teda käsitöös ja vabastas mõnest majapidamistööst, tehes seda tema asemel ise. Siis ei saanud ma sellest aru, aga nüüd küll. Pillel oli niigi õnnetu saatus. Las tal siis oli vanaema armastust rohkem kui näiteks minul. Vanaema heitis seda ette, et mulle kõik kergelt kätte tuli. Olin vahel selle peale solvunud.

Meie ema oli kannatlik ja leebe inimene, aga vanaema oskas teda endast välja viia. Tülid tulid laste kasvatamise pärast. Vanaema ja isa koos temaga nõudsid kõikide korralduste silmapilkset täitmist. "Mine too kaevust vett!"... ja kohe pidi jooksma. Ema viitsis mitu korda öelda. Laste asi! Eks me proovisime venitada, lõpuks ikka tegime.

Vanaema kolmest lapsest oli üks poeg sõja ajal läinud Kanadasse, seal pere loonud. 1967. aastal käis vanaema neil seal külas. See oli ikka ime küll, et üldse lasti ja et vanaema sai üksi mindud. Ta oli Kanadas pool aastat.
Pärast seda jäi ta varsti haigeks. Mis haigused tal olid, ei teagi. Mina olin siis juba ülikoolis.
Mul oli valus vaadata, kuidas vanaema kokku kuivas. Endine tüsedusele kalduv inimene jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni ühel saatuslikul päeval kukkus oma puusaluu katki. Haiglas pidas ta vastu nädalapäevad ja siis suri.

Elu koos vanaemaga õpetas meile siiski palju. Vanaema tegi alati kõikidele pereliikmetele jõulukingitused. Oma pensioniraha jagas ta laiali. Andis emale toidu eest (milleks tal seda oli vaja teha?) ja meile, lastele, mõne teene eest. Kui ülikoolist koju tulin käima, siis torkas mullegi pihku, et osta midagi vajalikku. Mõned korrad aastas käis ta Tallinnas oma õel külas või siis oli Lillis poja juures. Kui ta sealt tagasi tuli, tõi ta meile alati eeskujuks, kui tublid ja sõnakuulelikud selle pere lapsed on.

Vanaema oli äärmiselt korralik. Tema õpetas, et kodust ei tohi enne välja minna, kui tuba on korras. Alati peavad puhtad riided seljas olema ja taskurätik kaasas. Pesu peab olema triigitud ja ilusasti lappesse pandud. Ja ihu pealt ei tohi karvu ajada, sest siis tõuseb selle asemele mets. Tema oli lolli aruga oma väikseid vuntsikesi kääridega lõiganud ja nüüd pidi seda kogu aeg tegema.

Vanaema võttis elu surmtõsiselt. Tal ei olnud minu meelest eriti naljasoont või oli see teistsugune. Vahel ta solvus kellegi peale, istus siis oma toas, nuttis seal natuke, rahunes, ja elu läks edasi. Isa suhtes oli tal ülisuur respekt ja vastupidi ka. Ma isegi imestasin vahel, et nad ei teieta.

Kui vanaema suri, siis isa mattis teda. See oli vanaema soov. Isa oli ilmalike matuste korraldaja mitukümmend aastat.

Kirjutas Helle

Vanaisa Peeter Lenk

Meie ema Aino vanemad olid õpetajad. Vanaema õpetas vene keelt ja vanaisa matemaatikat. Nad olid väga soliidsed inimesed. Meie, lapsed, lausa pelgasime neid. Piisas vaid vanaisa pilgust, kui kõik jäid vakka - ei mingit laste kisa ega vaidlemist enam.
Nad elasid Järva-Jaanis. See oli naljakas, sest meie elasime Suure-Jaanis.
Kui nad pensionile jäid (küllalt eakatena), siis käisid nad meil oma tütre ja Lillis oma poja perel päris tihti külas. Alati toodi kaasa kingitusi - uued riided, toitu- sest meie elasime väga vaeselt.

Vanaisa Peeter Lenk oli Tammsaarega lähedalt sugulane. Nad olid nõod, nagu Triin ja Epp- Elo või nagu Simona ja Marta. Nad olid isegi ühte nägu. Ma ei tea küll, kas nad omavahel ka suhtlesid, sest kas mina oskasin lapsena seda küsida. Tammsaare oli vanaisast 5 aastat vanem ja suri juba 1940. aastal ära.

Vanaisast on mul kõige selgemini meeles tema surm, sest me nägime kõik seda pealt. See oli esimene surmaga kokkupuude nii otseselt.
Vanaisa ja vanaema tulid meile järjekordselt külla. Vanaisa aitas isal lambasõime parandada. Isa polnud selliste asjade juures eriti osav. Oli oktoobrikuu ja maas juba veidi lund.
Vanaisa tuli tuppa ja tuikus diivanile. Siis tõmbas paar korda sügavalt hinge ja oligi läinud. Sel ajal polnud meil telefonigi. Isa jooksis arsti kutsuma. Mina läksin õue ja karjusin kõigest kõrist.
Terve öö istusime üleval, väiksemad lapsed vist magasid. Vanaema ja ema nutsid.
Vanaisa oli nii võõra näoga.

Andres kirjutab:

" Ma mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-aastane siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli, ja nägin, kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib-olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib-olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit, siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas."

Järgmisel päeval sõitis vanaema Järva-Jaani vanaisale riideid tooma ja asju ajama. Minu võttis ta kaasa. Olin alles väike tüdruk, vist 5. klassis. Ju ta lootis minust mingit abi. Ma ei kannatanud bussisõitugi ja olin väga õnnetu seal vanaema juures.

Matust mäletan ka. Pärast matust jäi vanaema meile elama, kuigi meil oli endilgi väga kitsas. Elasime seitsmekesi kahes toas. Hiljem saime kaks pisikest tuba juurde.

Vanaema oli vanaisast 13 aastat noorem ja elas pärast vanaisa surma veel 13 aastat. Ema ja isa kutsusid neid "mammi" ja "papi", meie ikka ainult vanaema ja vanaisa.

Kirjutas Helle